Eesti kultuuri- ja loomevaldkond Euroopa vahenditeni ei jõua

Euroopas on innovatsioonile ja loovusele suunatud rohkem vahendeid kui iial varem, aga Eesti kultuuri- ja loomevaldkond nendeni ei jõua. Miks?

HELEN SILDNA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tänavu 21. – 24. septembril Hamburgis peetud Reeperbahni festivalil, mis on üks Euroopa tähtsamaid talendifestivale ja muusikatööstuse konverentse, toimus nii mõndagi olulist. Esiteks väisas festivali Music Estonia juhtimisel ajaloo suurim muusikaettevõtjate delegatsioon – ligi 40 osalejat! Teiseks oli mul võimalus osaleda Euroopa kultuuripoliitika arutelus, kus võeti luubi alla 2021. aasta oktoobris ilmunud Euroopa Parlamendi kultuuri- ja hariduskomitee aruanne loovisikute ning kultuuri- ja loomevaldkonna taastumisest Euroopa Liidus.* Soovitan kõigil, kes kultuuripoliitikast huvituvad, end kurssi viia. Aruande koostanud Euroopa Parlamendi liige Monica Semedo (Renew Europe Group) oli kohal ka arutelul.

Millest aruanne räägib?

Toon järgnevalt välja mõned aruande tähtsamad punktid, et oleksime valdkonnas tegutsejatena ka Eestis kursis Euroopas kasutatavate argumentide ja seal peetava aruteluga. Suures osas on jutt tuttav, aga mind äratas see tekst taas unest. Ei saa leppida, et jääme valdkonnana eemale vahenditest, mis on teadlikult suunatud ka meie vajaduste rahuldamiseks ning mille toel saame ühiskonnas väärtust luua. Teen aruandest mõned väljavõtted.

Euroopa kultuuri- ja loomevaldkond moodustab 4–7% Euroopa Liidu SKTst ning loob 8,7 miljonit töökohta.

Kultuuri- ja loomevaldkond kaotas 2020. aastal oma tuludest üle 30% (199 miljardit), sealjuures elava muusika ja etenduskunstide valdkond kaotas koguni 75–90% tuludest. Pandeemia abimeetmed on aga kriisi mõju valdkonna haprale ökosüsteemile suuresti alahinnanud ning pannud nõnda ohtu kultuuri positiivse mõju inimeste heaolule, kultuurilisele mitmekesisusele ja demokraatia käekäigule.

Reeperbahni festivalil arutleti Euroopa kultuuripoliitika, sealhulgas taasteraha üle. Arutelus osalesid teiste hulgas TMW asutaja Helen Sildna (paremal) ning Euroopa Parlamendi liige Monica Semedo (vasakul), kes on koostanud aruande loovisikute ning kultuuri- ja loomevaldkonna taastumisest Euroopa Liidus.

Robin Schmiedebach

Euroopa Parlamendi korduvatele üleskutsetele valdkonna käekäigu ja konkurentsieelise parandamiseks resolutsioonides 2007. aasta juunis, 2016. aasta novembris ja 2020. aasta septembris ei ole järgnenud konkreetset tegevust: endiselt on loovisikute ja valdkonna professionaalide töötingimused liikmesriigiti ebaühtlased ning praeguseks on olukord halvenenud. Seega on parlamendi üleskutse teravalt päevakorral.

Parlament kutsub nii Euroopa Komisjoni kui ka liikmesriike töötama selle nimel, et ligipääs avalikele toetustele ja laenudele oleks lihtsam: et vähendataks märkimisväärselt taotlemise ja aruandluse administratiivseid keerdkäike ning suurendataks läbipaistvust. Tuleb luua sünergia Euroopa fondide vahel (s.t fondide eesmärgid võiksid olla koordineeritud ja liigendatud) ning reserveerida kultuurile, nt programmides Horizon Europe, Creative Europe, InvestEU, Digital Europe, konkreetsed summad, ühtekuuluvuspoliitika fondid ning taaste- ja vastupidavusrahastu (RRF, Recovery and Resilience Facility). Nõnda loodaks valdkonnale ligipääs uutele, võimaluse korral regulaarsetele vahenditele.

Parlament toonitab, et on eriti tähtis suunata küllaldane osa taasterahast kultuuri- ja loomesektorile ning paneb nii Euroopa Komisjonile kui ka liikmesriikidele südamele, et 2% taaste- ja vastupidavusrahastu summadest tuleb reserveerida kultuurile. Parlament on häiritud, et mõned liikmesriigid on reserveerinud kultuurile väiksema protsendimäära ning mõned riigid ei ole kultuuri- ja loomesektorile Euroopalt taastetegevuseks planeeritud vahenditest üldse midagi arvestanud. Parlament kutsub üles komisjoni seda infot avalikustama. (Märkus. Eesti on üks vähestest ELi riikidest, kes reserveeris kultuurile 0 eurot.)

Kuidas edasi?

Pandeemia ajal kogesime, kui määrav on, et valdkond koondab argumendid ja sõnumid ning astub läbirääkimistesse ühtse jõuna. Aruannet lugedes saan aru, et peame olema olukorraga paremini kursis ja aktiivsed ka Euroopa tasandil. Mis on sellise aruande poliitiline jõud? Teha koondatud faktid ja argumentatsioon nähtavaks ning kasutada neid ka kohalikus debatis.

Pakun, et loomesektor on alles jõudmas tõsise tormi keskmesse: pandeemia mõjudest ollakse veel täielikult taastumata, aga sisenetakse energiakriisi, inflatsiooni ja julgeolekukriisi mõjudesse. Samal ajal on Euroopas innovatsioonile ja loovusele suunatud rohkem vahendeid kui iial varem. Eesti kultuuri- ja loomevaldkond aga nendeni ei jõua. Esiteks, kuna me pole infoga piisavalt hästi kursis või jõuab teave meieni viivitusega, ei oska me õigel hetkel alustada diskussiooni kohalike poliitikute ja ametkondadega (taasterahastu juhtum, kus Eesti jättis kultuurile 2% eraldamata!). Teiseks puudub vajalik keskne koordineerimine ja projektipädevus, et pääseda juht­partnerina konkureerima programmi Loov Euroopa või Horizon Europe, InvestEU, Digital Europe jt fondidesse. Kui Eesti riigi võimekus kultuuri investeerida on piiratud, tuleks seda enam panustada valdkonna võimekusse jõuda Euroopa tugistruktuuride ja uute vahenditeni.

Euroopa Liidus toimub praegu murranguline areng. Sel aastal käivitati Euroopa innovatsiooni- ja tehnoloogiainstituudi eestvedamisel uus, järjekorras üheksas koostöövõrgustik (KIC, Knowledge and Innovation Community) just nimelt kultuuri ja loovuse valdkonnas. Kokku on Euroopa Liidul kavas selle võrgustiku kaudu suunata valdkonda üle 150 miljoni euro, millele lisandub erasektori panus. 2030. aastaks peaks programmi tulemusena jõudma loomeettevõtetesse investeeringuna üle 80 miljoni euro, peale selle on kavas üle 1500 algatuse, 200 koolitusprogrammi, 400 innovatsiooni­lahenduse testimise ning üle 100 piirkondliku projekti. Võrgustiku ettevalmistamisel oli eksperdina kaasatud Ragnar Siil (Creativity Lab) ning Eestist kuulub ametliku partnerina asutajate hulka Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia. Mõned head näited on veel, aga üksikud.

Väidan, et Euroopa arutelu loomesektori arengu üle on meist aastakümne võrra ees. Peame hüpetega järele jõudma – olema paremini informeeritud ja varustatud. Kasuks tuleb, kui lõpetame ka kultuuri ning loomeettevõtluse teineteisest lahutamise – see pidurdab ja takistab. Tänapäeva maailmas veab kultuur ettevõtlust ja vastupidi ning loomemajandus on kunstivaldkondade töövahend. Kui hoiame kultuuri ja loomemajanduse koos, nii nagu on kirjas ka Euroopa Liidu koonddefinitsioonis CCSI (Culture and Creative Sectors and Industries), on meie võimalused laiemad – nii koostöös teiste sektoritega kui ka uusi vahendeid kaasates. Just sel põhjusel võiks erasektorit teadlikumalt kultuuripoliitiliselt kaasata ja strateegiates-programmides esile tõsta. Uhkuseks on ka põhjust: kas või fakt, et Euroopa ühel olulisemal muusikatööstuse üritusel oli kohal 40 Eesti muusikaettevõtet, on märgiline. See on tõsiseltvõetava muusikaturu tunnus ning märkamata ei jäänud see ei Brüsseli esindajatele ega rahvusvahelistele kolleegidele.

Nii nagu muutuvad majandusmustrid – „vanale majandusele“ tulevad pidevalt juurde uued majandusharud ja -mudelid –, muutub ka kultuuri- ja loome­sektor. Vanaeuroopalik, peamiselt institutsioonikeskne vaade on jäädavalt mitmekesistunud ning pärandi väärtustamisest-tunnustamisest enam ei piisa: nüüd tuleb ettevaatavalt inimesteni ja kogukondadeni jõuda ning inimeste tähelepanu nimel pidevalt pingutada. Usun, et kultuuritarbija vaatenurgast on see hea, tegijate vaatevinklist vajab mängu­väli aga mõtestamist ja uuendamist.

Arenguhüpped ei toimu enamasti iseenesest. Kultuuri- ja loomesektori innovatsioonihüppesse, mis lülitab valdkonna uute teadmiste ja vahendite võrgustikku, on vaja investeerida. Investeerida on vaja ka tänapäevastesse nutikatesse kultuuriorganisatsioonidesse, kus osatakse juhtida keerukat rahvusvahelist koostööd. Riigiasutuste, erasektori ja loovisikute mänguväli olgu ühtlane, et õpiksime üksteise tugevatest külgedest. Rahvusvaheline, vähemalt Euroopa Liidu areng, peab aga kindlasti jõudma ka Eesti kultuuri- ja loomesektorini: arenduskeskustel on selles oma roll, kuid vaja on ka valdkonnaülest juhtimist ja sünkroniseerimist. Kui tunneme, et eesti kultuur väärib rahvusvahelisi lavasid, peavad kultuuriorganisatsioonid ja -ettevõtted võrdväärse partnerina osalema ka rahvusvahelistes võrgustikes. Sellega suureneb Eesti konkurentsieelis kogu maailmas.

* Report on the situation of artists and the cultural recovery in the EU. European Parliament, Committee on Culture and Education, Rapporteur Monica Semedo. 2021. https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/A-9-2021-0283_EN.html

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht