Eesti nüüdismuusika kuu

Peale kõrgetasemeliste kontsertide rõõmustas maikuus eesti heliloojate teoste (esi)ettekannete rohkus.

ÄLI-ANN KLOOREN

Maikuus hakkavad mõtted vaikselt juba peenramaa ja ranna poole liikuma, eriti kui ilmad on sellised nagu tänavu. Selleks, et end kuuma ilmaga kontserdisaali poole minekule seada, peab toimuma midagi väga erilist – ja sellest maikuus puudust ei olnud! Peale kõrgetasemeliste kontsertide rõõmustas eesti heliloojate teoste (esi)ettekannete rohkus, sestap alustangi ülevaadet kõlanud kodumaisest heliloomingust.

Kõige eredamad muljed jäid Erkki-Sven Tüüri kahest teosest. Esmalt tuli esiettekandele tema teine tšello­kontsert Nicolas Altstaedti ja ERSO esituses (dirigent Olari Elts), aga et olen juba sellest korra kirjutanud*, ei hakka oma vaimustust uuesti jagama, vaid lähen kohe tema sama lummava neljanda sümfoonia „Magma“ juurde, mille esitasid Põhjamaade Sümfooniaorkester Anu Tali juhatusel ja Heigo Rosin löök­pillidel. Kuigi Tüüri muusika ei ole programmiline, siis mingi vihje tema teoste pealkirjad ikkagi annavad. Nagu näiteks ka selles sümfoonias-kontserdis, kus võimsaid paisuvaid ja kahanevaid kõlamasse võib vabalt võrrelda magma tekke ja liikumisega. Nime poolest on see teos sümfoonia, kuid sisuliselt löökpillikontsert, sest solisti hingetõmbepause peaaegu pole ja orkester on pigem saatja rollis. Löökpillimängija peab siin tegutsema oma võimete piiril: pool lava on tema ja ta pillide päralt ning nende vahel liikumine nõuab kohati erakordset osavust ja kiirust. Heigo Rosin sai ülesandega hakkama muljetavaldava virtuoossuse ja sisukusega.

Kui Tüüri võib pidada meie suurimaks (elavaks) sümfonistiks, siis Rasmus Puur katsetas selles žanris esimest korda – ja kohe väga õnnestunult. Juba tema viiulikontsert jättis sümpaatse mulje, aga ERSO ja Olari Eltsi ettekandes kõlanud sümfoonia on minu arvates veel samm edasi. Tegemist on hästi kompaktse neljaosalise teosega, kus üldpilt on üsna sünge ja jõuline, helikeel dissonantne, aga seda tasakaalustab kaunis kolmas osa. Helilooja on selles huvitavalt ühildanud üsna lihtsa kõlamaailma omapäraste ja eriliselt värskete harmoonia­käänakutega.

Vanemuise sümfooniaorkester kandis Risto Joosti juhatusel ette Ülo Kriguli uudisteose, Eduard Tubina sümfooniatel põhineva „Studium’i“. Naljaga pooleks võib seda teost nimetada Tubina sümfooniate kiirkursuseks või, nagu helilooja on öelnud, „avamänguks kõikidele Tubina sümfooniatele“. Tegemist on väga võimsa ja värviküllase teosega, kus Tubina spetsialistidele on kindlasti palju äratundmisrõõmu; kes aga Tubina loominguga nii kodus ei ole, saavad nautida lihtsalt head muusikat.

Ansambel Floridante ja Ragnhild Hemsing suutsid üllatada nii üleekspluateeritud teosega nagu Antonio Vivaldi „Aastaajad“. Põnevaks tegi ettekande Hardangeri viiul, mille eriline kõla, aga ka Hemsingi lisatud rahvamuusikale omased kaunistused panid teose värskelt kõlama.

 Teet Raik

Maikuusse jäi veel Tatjana Kozlova-Johannese doktorikontsert ja sellegi kohta võib jagada vaid kiidusõnu. Tugevad olid kõik kontserdil kõlanud teosed, minu lemmikuks sai aga „A Place Not Found“ duo Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe esituses. Vormiliselt on see üsna lihtne, kaarekujuline (algab nappide kandle ja klaveri motiividega peaaegu vaikusest, jõuab laia ja jõulisse kulminatsiooni ning lõpuks hääbub taas), aga põnevaks teeb selle teose helilooja piiramatu fantaasia mitmesuguste mängu­võtete ja muusikaliste kujundite loomisel. Eraldi tahan esile tõsta Kozlova-Johannese valmidust kaasata oma kontserdile Muba noorte nüüdismuusika­ansambel, mida juhendasid Iris Oja ja Tarmo Johannes. Kuna klassikalise muusika õpe on vägagi kaldu klassitsismi ja romantismi poole, on tohutult tore, kui noori tuuakse ka nüüdismuusika juurde. Muba ansambli (juhatas Iris Oja) esituses kõlas teos „Hääled“, kus interpreetidele on jäetud palju vabadust. Pean tunnistama, et algul suhtusin sellesse ette­võtmisse natuke skeptiliselt, aga pärast oli mul oma eelarvamuse pärast piinlik: noored muusikud tõid kuulajateni niivõrd küpse ja selge, loomingulisusest pakatava esituse.

Orkestritele on maikuu hooaja lõpetamise kuu ja eks kõik taha tööaastale pidulikku punkti panna. Minu sümpaatia kuulub sel aastal Vanemuise sümfooniaorkestrile, kes peadirigendi Risto Joosti juhatusel andis Viimsi Artiumis tõeliselt kaasahaarava ja meeldejääva kontserdi. Orkester võlus oma pehme ja sooja tooni ning erksa ja elava ette­kandega. Ja et orkestriga astus üles kaks tõelist päikesepoissi – Risto Joost ja Hans-Christian Aavik – oli eriliselt vahetu ja südantsoojendav elamus garanteeritud. Aaviku esituses kõlas Felix Mendelssohni ei tea kui palju kuuldud viiulikontsert nr 2 e-moll op. 64, orkester kandis peale Kriguli teose ette veel Johannes Brahmsi esimese sümfoonia c-moll op. 68. Siit ka hea võrdlus ERSOga, kes tõi maikuu algul kuulajateni Brahmsi neljanda Olari Eltsi juhatusel. Teosena meeldib mulle kindlasti rohkem neljas, aga seekordne ERSO esitus oli kuidagi väsinud ja harali, Vanemuise oma seevastu hoogsalt nõtke ja suur­sugune. ERSO oli aga justkui ümber sündinud, kui ettekandele tuli Eltsi juhatatud Gustav Mahleri viies sümfoonia. Siin oli olemas kõik, mida see teos vajab: eredad karakterid ja dünaamiline mitmeplaanilisus. Erakordse elamuse pakkus Põhjamaade Sümfooniaorkester lisaks Tüüri „Magmale“ Heino Elleri „Koiduga“, mis kõlas imeliselt, eriti alguse oboesoolo. Kuna minu vaateväli rõdul oli natuke piiratud, ei saanud ma kohe selgust, kellelt pärineb niivõrd lummav soolo. Kui aga väikese pingutuse tulemusel nägin, et mängija on Kalev Kuljus, seletas see kõik.

Tõnu Kaljuste ja Tallinna Kammerorkestri üks hooaja viimastest kontsertidest oli orkestri kohta omapärase kavaga: ette kanti Johann Sebastian Bachi „Fuuga­kunsti“ kõik contrapunctus’ed Hermann Dieneri keelpilliorkestri seades, v.a kaheksas contrapunctus, mille esitas Ene Salumäe orelil. Üldiselt oli kõik kenasti mängitud, polüfooniline kude selgelt välja toodud, aga üldmulje oli kuidagi liiga korralik. Seevastu ansambel Floridante ja Ragnhild Hemsing suutsid üllatada nii üleekspluateeritud teosega nagu Antonio Vivaldi „Aasta­ajad“. Hemsing on suurepärane viiuldaja, kuid põnevaks tegi ettekande hoopis tema instrument – Hardangeri viiul –, mille eriline kõla, aga ka Hem­singi lisatud rahvamuusikale omased kaunistused panid teose värskelt kõlama.

Koorimuusikast pakkus suurima elamuse Arvo Pärdi keskuses üles astunud Iiri Kammerkoor Eamonn Dougani juhatusel – too asendas haigestunud pea­dirigenti Paul Hillieri. Tegemist on vokaalselt väga võimeka 16-liikmelise kooriga, kelle etteasteid on nimetatud vokaalseks tulevärgiks. Kui võrrelda selle koori kõla meie parimatega, siis see on mahlakam ja jõulisem kui Vox Clamantisel, aga heledam ja „looduslikum“ kui Eesti Filharmoonia Kammerkooril. Kontserdikava koosnes peamiselt nüüdismuusika teostest, otsekui ere värvilaik nende keskel oli Thomas Tallise „Jeremija nutulaulud“. Huvitava silla Tallise teostega moodustas just nendest nutulauludest algimpulsi saanud Kanada-Inglise helilooja Cassandra Milleri meditatiivse olemusega pala „The City, Full of People“ ehk „Linn, täis inimesi“, mille esitamiseks jagunes koor laval ja saali eri nurkades paiknevateks duodeks ja triodeks. Praeguse aja ühelt väljapaistvamalt heliloojalt, eri muusikastiile ühendavalt ameeriklaselt Caroline Shaw’lt oli kavas „How to Fold the Wind“ ehk „Kuidas voltida tuult“. Teose inspiratsiooniallikaks on origami: tuult volditakse selles teoses kõne, hingamise ja muude vokaalefektide abil, mida toetab ilmeksimatult äratuntav Shaw’ teostele omane harmoonia. Mõjusad olid ka iiri heliloojate David Fennessy ja Eoghan Desmondi teosed: Fennessy „chOirland“ on väljamõeldud keeles vaimukas ja efektne laul, Desmondi „I am“ aga selle täielik vastand, mõjutatud Bingeni Hildegardi sisekaemuslikest mõtetest. Loomulikult ei puudunud koori kavast ka Pärdi looming, eriti hingestatud ja mõjuv oli lisapalana esitatud „The Deer’s Cry“.

Kirju kavaga astus üles Veronika Portsmuthi kooriakadeemia, mille audiovisuaal-lavastuslik kontsert kandis pealkirja „Mis päriselt puudutab“. Esinejatena astusid üles akadeemia kolm koori, Katrin Mandel, Veronika Portsmuth, Sandra Kahu, Marek Jürgenson jpt. Laval olid bänd, Hiiu kannel, korofon, saksofon jne. Teoseid esitati Stingist Tormiseni ja Mihkel Rauast Pärdini, vahele veel luuletused ja ekraanil jooksmas videopilt. Kui esialgu oli mulje päris kena, siis alates Pärdist, kelle teose „Ja ma kuulsin hääle …“ esitus oli igava- ja tuimavõitu, hakkas asi rappa kiskuma. Sahmiti ühelt stiililt teisele, eriti nõrgaks jäid aga popkoori etteasted: need olid intonatsioonilt mustad, arglikud. Kohati ei saanudki aru, kas asi oli halbades seadetes või viletsas laulmises, igal juhul ei oleks pidanud nii toore kavaga kuulajate ette tulema. Saan küll aru Portsmuthi kavatsusest teha midagi teisiti kui tavaliselt, aga kahjuks oli sel korral ambitsiooni rohkem kui tulemust.

* Äli-Ann Klooren, Hooaja vaimustav lõpp. – Sirp 24. V 2024.