Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.

JANNO ZÕBIN

Kümne aastaga on eesti hiphopikultuur hoogsalt arenenud, aga viimased paar aastat on räppmuusikas viinud plahvatuseni. YouTube on pungil üha uute artistide lugudest, mille ükshaaval läbikuulamine võtaks päevi. Tegu on valdavalt tehniliselt nutikate põhjadega, mille peal „sõnelevad“ üle keskmise hea rütmi- ja meloodiatunnetusega MCd. Räppareid ühendab Elvas peetav hiphopifestival ja välja on arendatud räpiskeene infrastruktuur. Väljalaskeid ja pidusid turundatakse regulaarselt ja selle tulemusena on räpp mõjule pääsenud peaaegu kogu Eestis.

„Kakskümmend viis pluss aasta jooksul on algselt väga kitsast nišimuusikast saanud laia kandepinnaga massimuusika ja kodus teki all salvestamisest nooblites stuudiotes toimetamine. Eri stiile ja seisukohti on 1990ndate boom bap’ist praeguse põlvkonna trap’ini,“ lajatab Tommyboy, kes oli hiphopi algusaegade juures. 1992. aastast Pärnu Rohelises Salongis ja Taku klubis esimeste räpipidude publikuga võrreldes on hiphopifännide hulk tohutult kasvanud. Põrandaalusest muusikast ja elustiilist on saanud väikestviisi muusika- ja reklaamitööstuse osa. Räpparid Tommyboy, Maxtract ja Arop (endine Suur Papa) aitasid põgusalt avada Eesti hiphopiskeene praegust arengut ja hetkeseisu.

Battle – väljund alustavatele räpparitele

Internetist võib tagasiulatuvalt leida kuni kümne aasta vanuseid Eesti battle’eid, kus räpparid püüavad üksteist sõnadega üle trumbata. Battle’iks valmistudes otsitakse või mõeldakse välja tulevase vastase nõrgad kohad (näiteks välimus, harjumused, töökoht, vaimsed või füüsilised võimed, faktid elust) ja tehakse neist riimid ehk punchline’id, mida näod vastamisi seistes või liikudes kordamööda üksteisele valju häälega näkku räpitakse. Sageli käib asja juurde kätega žestikuleerimine ja muu miimika, millega end kehtestatakse ja etteastele agressiivsust lisatakse. Adrenaliinilaks on neil hetkedel võistlejatele garanteeritud ja testosterooni tase saavutab haripunkti. Battle’itelt on võrsunud või hoogu juurde saanud paljud räpparid: vanematest tegijatest näiteks Tommyboy ja Chalice, uuematest Abraham, Underground MC, Azma, Kliffrock jt. Naised on erakordselt harvad võistlejad Eesti battle’itel ja esinejad hiphopiüritustel. Üks põhjus võib olla lihtsalt ropp lüürika, mida naised laiema publiku ees nii vabalt kasutada ei söanda. Maxtracti arvates on eesti naine pigem tagasihoidlik ja valib räppimise asemel laulmise: „Pole ime, et on vähe naisi, sest alles nüüd on mehed jõudnud oma loominguga punkti, kus enam piinlik ei ole.“

Arop: „Eestis peetakse naisi ilusateks ja õrnadeks olevusteks, kes peavadki olema tagasihoidlikumad. Hiphop on maskuliinne, agressiivne ja karm muusika. Naised ei hakka end mehelikku rolli panema. Paljud naised pole lihtsalt võtnud vastutust, otsustanud, et nüüd nad ongi edaspidi räpparid. Samas on noored sellest mõtlemisest natuke välja tulnud. Tean viit-kuut räppivat naist. Arvan, et asi muutub ja naisi tuleb edaspidi räpi juurde rohkem.“ Tommyboy arvab samuti, et „silmapaistmiseks on naiseliku pehmusega keerulisem vajalikku agressiivsust letti lüüa.“

Enamasti on battle’id lõbupakkuv ja elevusttekitav vaatemäng, millele publik reageerib tormiliselt ning publik hääletab plaksutades ja kisades oma lemmiku võitjaks. Pärast lõppringe, eriti finaale, kired küll möllavad, kuid füüsilisi kon­flikte enamasti taunitakse. Tommyboy sõnul lakutakse haavu, loobutakse kaotajana võistlemast või proovitakse järgmisel aastal uuesti.

Juured ja räpi invasioon Eestisse

Battle’i juured on New Yorgi 1980ndate alguse tänavakultuuris. Ühe kurikuulsama battle’i pidasid väidetavalt Kool Moe Dee ja Busy Bee Starski 1981. aastal Harlemis. Eestis seostatakse battle’i traditsiooni sageli ka 2002. aastal välja tulnud filmiga „8 miili“, kus peaosa mängib Eminem. Paljudele uue aastatuhande eesti räpparitele näivadki vana kooli artistid olevat Eminem või A-Rühm, räppmuusika pioneerideks peetakse aga tavaliselt Grandmaster Flash and The Furious Five’i, DJ Kool Herci, Africa Bambaataad ja paljusid teisi, kes ühendasid 1980ndate algul latiinopäritolu ja mustanahalisi noori New Yorgi Bronxi linnaosas.

Eestisse võis räppmuusika jõuda küll 1980ndate lõpus, kuid olulisema kultuurinähtusena hakkas hiphop kanda kinnitama 1990ndate alguses, mil marginaalne osa peamiselt Pärnu, Tallinna, Rakvere, Kilingi-Nõmme ja võib-olla ka Ida-Virumaa noori selle vastu huvi tundma hakkas. Osalt kuulasid räppi ka tollal alternatiivsete muusikažanride austajad, näiteks Public Enemy sattus playlist’i nii Tallinna kui ka Kilingi-Nõmme keldripidudel, kus muidu võisid kõlada hoopis house ja techno. Eesti puhul ei saa kindlasti öelda, et hiphop oleks levinud sotsiaalselt tõrjutud või vaesema ühiskonnaklassi noortegruppides. Tõsi, omal moel seadis võimalustele piirid see, et võrreldes tänapäevaga olid korralikud muusika tegemise vahendid peaaegu kättesaamatud. Alates 1990ndate algusest on räpi juurde uusi noori pidevalt juurde tulnud. Seega võib rääkida mitmest räpilainest ja eri vanuses räpparite puhul ka väga mitmesugustest mõjutajatest.

Maxtract: „Algus oli minu jaoks 2004. aastal, Eestist oli esimene mõjutaja A-Rühm ja välismaalt Redman. A-Rühm oli sisuliselt ainukesena laiemalt pildil.“

Arop: „Räpi juurde jõudsin juba esimeses klassis, kui esimesed kassetid minu kätte jõudsid. Mind paelus see teistmoodi muusika, kus oli agressiivne rääkimine. Lemmikud olid Busta Rhymes ja Tupac Shakur. Meeldis ka A-Rühma esimene album.“

Tommyboy: „Avastasin selle muusikastiili umbes aastatel 1988–1989, 1990ndate keskpaigaks kasvas kuulamisest välja huvi ise räppida ja kirjutada, 1990ndate teises pooles tekkisid võimalused ka salvestada ning esineda laiemale publikule. Muusikalised mõjutajad olid eri kümnenditel mitmed räpparid ja biidimehed: näiteks Everlast House of Painist, Madlib, Sage Francis ja Ice T.“

Algus Eestis

Pärnu varased hiphopipeod peeti Rääma linnaosas. Sealset töölisagulielu on kujutanud juba August Jakobson oma 1927. aastal ilmunud naturalistlikus debüütromaanis „Vaeste-patuste alev“. Esimeste hiphopipidudega muutus Rääma taas aktuaalseks ja naturalistlik elukujutusviis avaldus uuel kujul kohalikus noortekultuuris.

Peale vana kooli artistide ja produtsentide ning peavoolu läbi murdnud Toe Tagi ja A-Rühma (liikmed Kozy, Cool D, G-Enka, Revo ja DJ Critical) tasuks nimetada ka P Julma, Bad J-d, Droopy’t (koondusid algusaegadel rühmitusse Daraba Mob), aga ka Ida-Virumaa venekeelse räpi esindajaid nagu Sillahill Gang, High Fly Planet jt. 1990ndate teise poole Tallinna hiphopipidude playlist’idest meenuvad James Brown, Grandmaster Flash, Public Enemy, House of Pain, Cypress Hill, Ice Cube, Ice T ja De La Soul. Need artistid olid Eesti esimese kümnendi skeenele olulised ja kujundasid tollaste räpparite stiili. Eesti hiphopi põrandaalune staatus on tegelikult problemaatiline ja vaieldav juba alates 1990ndate keskpaigast. Cool D hoidis jalga ukse vahel ööklubide diskorina ning kuigi tema adapteeritud taustadega esimene kassett „O’Culo“ oli vihase sõnumiga gangsta-räpp ja sobis väikeste eranditega kuulamiseks ka tollastele house’i ja drum’n’bass’i fännidele, ei tahtnud elitaarsema maitsega house’i-pidude külastajad paar aastat hiljem kommertsräpiga enam eriti suhestuda. Tundub, et paralleelselt A-Rühma edu ja räpi kommertsialiseerumisega jäigi osa underground-pidude külastajatest 1990ndate lõpus pigem teiste muusikastiilide juurde.

Underground või mainstream?

Underground’i mõiste on alates 2000ndatest järjest problemaatilisem. Enamasti teevad artistid, väikeplaadifirmad ja ürituste korraldajad kiire netiajastu tingimustes kõik selleks, et info nende kohta võimalikult paljudesse kanalitesse leviks, kuna niikuinii on kogu aeg oht üldises infomüras varju jääda. Samal ajal näib aga viimase kümne aasta eesti hiphopiartistidel olevat soov vanemate põlvkondade muusikale või teatud mainstream’i osale vastanduda.

Suure Papa ja klubi Suhkrumoll korraldatud „Battle for Sugaril“ osalenud nais-MC Vessu: „Kõlari juures ei kuulanud sa räppi ega ooperit, vaid Anne Veskit: sellepärast su tüdruk jättiski su maha ja hakkas lesbiks.“ Mitmekordne BFSi võitja Underground MC: „Mida v****, mis püksid. Kirjuta mulle seletuskiri homseks. Ma ei saa aru, kas see on Battle for Sugar või Smilersi kontsert.“ Peale selle on Beebilõust pidudesarjas „Eksistents“ tehtud videointervjuus avameelselt öelnud, et Taukar ja Koit Toome on s*** ning nentinud, et Sky Plusil oleks aeg hakata eesti hiphoppi mängima. Kui siia lisada Eesti esiräpparite Genka, Suure Papa, Metsakutsu, Reketi ja Beebi­lõusta koostöölugu Inesega, on selge, et teatud hetkedel distantseerib osa räppa­reid end mainstream’ist ja magusast popmuusikast, teiselt poolt pürgib aga sellesama mainstream’i osaks. Metsakutsu ongi teinud loo „Pole piiri“ koos Koit Toomega. Paljude räpparite ambitsioonid on seega suuremad, kui olla lugupeetud ja hinnatud artist vaid oma skeenes. Tundub, et nooremate räpparite vastandumine vanemate põlvkondade muusikale siiski kehtib. Lord manifesteerib koos Maxtracti ja Stupid F-iga tehtud loos „Ain“: „Siin kõnetab teid mitte Matvere, Tätte, sülitamas kuulete nüüd Rakvere pätte.“

Maxtract: „Mida rohkem inimesi minu muusikat kuulab, seda parem. Põhiline on teha nii, et ise rahul oled. Tegemise ajal ma ei mõtle, kui paljudele see peale läheb. Kindlasti on olemas need underground-mehed, kelle muusika ei lähe, aga nagu esimese hiti saavad, siis on mõte kohe muutunud. Eestis ei toimi see, et võtad enda kõrvale mõne suure artisti ja siis on lugu automaatselt edukas, sest kui laul on kehv, siis see lihtsalt ei toimi.“

Arop: „Iga inimene alustab underground’ist. Mitte kellelegi ei tohiks mainstream või underground olla eraldi eesmärk. Kui muusika on piisavalt hea ja artist intelligentne ning ei andu kergelt laia massi ja tarbemuusika mugavustele, siis mingil ajal läheb tema muusika ise massidesse.“

Tommyboy: „Palju on näiteid, kus algul väga underground räpparid on täiesti rahulikult oma asja ajades jõudnud suurtele lavadele, edetabelite tippu ja väljamüüdud kontserte andma. Kui tegemist on millegi originaalsega – ja ma ei pea silmas ainueksemplari staatust –, siis mulle meeldib see väga. Hea muusika on hea muusika ja tühi poosetamine kvaliteetse produktsiooni taustal on halb. Ma ei ole õnneks kunagi pidanud selle üle pead murdma, et keda ma kõnetada tahan: ma olen saanud teha nii, nagu ise tahan. Vabadus on oluline, kõik muu on suhteline, mööduv, muutuv.“

Mitmekesine räpiskeene

Eesti-suuruse väikeriigi puhul on hiphopi praegune levik ja ulatus võrreldavad biitmuusika revolutsiooniga 1960. aastatel. Tollal, nagu ka praegu võis ühe kooli klassis olla kolm bändi, räpi mõistes artisti. Tõsi, mitte alati ei olnud need bändid kõik muusikaliselt tasemel ning sama kehtib ka uue aastatuhande ja hiphopi puhul.

Väikese räpistuudio saab aga oma kodus püsti panna iga huviline. Vaja on sülearvutit või head iPadi, helikaarti ja mikrofoni, natuke kannatust mõne muusikaprogrammi põhivõtted ära õppida, arendada pisut riimide loomise ja sõnaseadmisoskust. Pärast lugude valmimist tulevad muidugi ka enese turundamine, esinemiste korraldamine ja salvestiste väljaandmisvõimaluste kättevõitlemine.

Kui proovida kuidagi hõlmata praeguseks ilmunud hiphoppi, siis esineb selle muusikastiili sees väga mitmekülgseid artiste: Beebilõusta kuri ja Aropi tänava­tark gangsta-mõjudega räpp, hoopis džässilikum ja pehmema kõlaga Tommyboy, psühhedeelne looduses jalutav Sammalhabe, saare murdeaktsendiga räppiv Okym Riim, kohati filosoofiline DVPH jne. Kuna hiphop on tänapäeva noorte seas kõige popim, valdav muusikastiil, siis esinevad eri subkultuuridest tuttavad hoiakud hoopis hiphopikultuuri sees. Nii näiteks tuleb „Eesti lugude“ sarjas tehtud dokumentaalfilmist „MC Battle – sõnasõjad“ (2008) välja, et Tartu räpparid on nn hipid ja pehmod ning Pärnu omad otseütlemisega gängsterid – see iseloomustab veidi ka üldlevinud arusaama kahe linna eri vaimsustest. Mainitud vastandus ja konflikt on küll kümne aasta vanused, kuid piirkondlikku, maailmavaatelist ja väärtushinnangulist varieeruvust esineb skeenes kindlasti ka tänapäeval.

Hiphopilugusid saab aastal 2017 luua põhimõtteliselt igaüks ning tänu sellele sünnib räppmuusika ka väikelinnades ja perifeerias. Näiteks Küberünnak & Karmo laiavad oma videos BMWde asemel Ladadega ning ka Utoopia Jõgevamaalt identifitseerib end veidi teisiti kui tavaline badass-gangsterid.

Maxtract: „Varem oli piirkondlikku erinevust, võib-olla kuni 2010. aastani. Kui hiphop uuesti populaarseks sai, siis kadus see ära. Nüüd on inimesed algsest kohast liikunud ja oma saundi kaasa toonud. Nüüd on üks ja sama igal pool: on eesti hiphop, läti hiphop ja need erinevad üksteisest.“

Tommyboy: „Kindlasti eristavad kohalikud teemad ja släng Pärnu räppi Tallinna omast ja Rakvere räppi Viljandi omast, kuigi ka släng on muutunud üleriigilisemaks: samad väljendid, samad fraasid. Teemade käsitlemine, pealiskaudsus või sügavus sõltuvad ikkagi iga artisti intelligentsist, silmaringist ja teadmistest. See ei tähenda seda, et n-ö akadeemikud oleks tänavakaakidest hullult paremad või targemad.“

Halvad, aga aktsepteeritud räpparid

Eesti räpparitel ei näi sarnaselt punkarite anarhismile olevat küll kindlat ideoloogiat või markerit, mida oma seisukohti väljendades rõhutada, kuid ometi võib märgata valitsevale poliitilisele eliidile vastandumist. Räppar Ice 17. IX 2015 Toompeal toimunud meeleavaldusel „Laske elada, raisk!“, kus kutsuti üles muutma narkopoliitika aluseid: „Mis koorem me rahvale laskub, on meie elu teie taskus. Meie tahtsime vabadust, a mida saime vastutasuks? Korrumpeerunud mäda süsteemi, mis tühjendab taskuid.“

Samal üritusel oli laval räppimas ka Kaur Kender esinejanimega Vana Yoss, kes näib temast noorematele räpparitele olevat autoriteet. Kender muretseb oma riimides kontrolli alt väljunud fentanüüli leviku pärast, mille takistamiseks poliitikud väidetavalt midagi ei tee. Beebilõust täiendab: „Üks mõrv, kaks mõrva, kolm mõrva, neli, see veri so kätel ei hüübi, sest see veri müüb hästi. Küür paneb aastas rohkem kasti kui Rostofi lihunikul kokku süüks nähti. Samal ajal maailmale müüd Pärti.“

Kui panna tähele aeg-ajalt pinnale kerkivaid seisukohti, on selge, et osale kodanikest on räpparid siiani negatiivse konnotatsiooniga tegelased. Seda, et eesti räpp ühiskondlike normide ja avaliku arvamusega vastuolus oleks, kolm intervjueeritavat siiski otseselt ei kinnitanud. Räppareid on Aropi sõnul just viimase viie aasta jooksul hakatud ühiskonnas märksa enam aktsepteerima.

Maxtract: „Hiphop on meediast ikkagi väljas. Vahepeal käib justkui dialoog teemal, kas hiphop on muusikastiil või mitte. Räppar on kuidagi negatiivse varjundiga. Teles või komöödiasarjades pilatakse räppareid palju, nagu nad oleks pooletoobised.“

Eesti räppmuusika on kahekümne aastaga arenenud marginaalsest nišinähtusest noorte peamiseks eneseväljendusvormiks. Räpi-battle’id on kujunenud populaarseteks üritusteks. Tegu on mänguga, mida huumorimeele säilitanud osalejad liiga tõsiselt ei võta. Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele. Nagu on märkinud Tartu räppar Mardikas ja tema sõber Kraff, on Eestis räpp olemas ja sellega tuleb arvestada. Tegu on tänapäeva folkloori, slängi ja autoriloomingu sümbioosiga, mille kaudu saab aimu suure osa noorte hoiakutest, väärtushinnangutest ja mõttemaailmast.