Eesti tee

JAAN-EIK TULVE

Tee eeldab alati kuhugi minemist, liikumist. Toimub areng ning kuna meie võimuses ei ole aega seisma panna, oleme iga ajaühiku järel juba kuskil mujal. Samuti ei ole meil aimugi, kus ja millises olukorras oleme sekundi, liiati siis veel tunni, päeva, kuu või aasta pärast. Inimesele on antud tunnetus ja mõistus, et mingiteks olukordadeks valmistuda. Eesti kliimas on inimesed arvatavasti alati valmistunud talveks, teistes maailma paikades valmistutakse aga millekski muuks. Meie keeleruumis nimetatakse seda talupojatarkuseks.

Eesti rahvusriigi loojaks oli ehkki eri murdeid, kuid siiski sama keelt kõnelev rahvas. Seda rahvast on nimetatud küll maa-, küll talurahvaks ning selle ärksam ja haritum osa, kellest saigi rahvusriigi idee kandja, nägi suurema osa meie rahvusvendade ja -õdede edusammude tagatisena just talupojatarkust. Kes iialgi loodusega lähemalt kokku on puutunud, võib sellest hästi aru saada, kuna loomuliku elukorralduse tundmine on taluühiskonnas eksistentsiaalse väärtusega.

Talupoja- või laiemalt igasuguse alalhoidliku tarkuse kõrval on inimesele sündides kaasa antud ka ilumeel, mille pärand on meieni jõudnud läbi tuhandete aastate. Need on kaks lihtsat asja, mida tähele panna ja hoida. Artikkel võikski siinkohal lõppeda. Võiks, kuid meile on eluteele kaasa antud ka vaba tahe ning see teeb asja keeruliseks, sest inimestel on raske aru saada, et vaba tahtega kaasneb ka vastutus. Vastutus perekonna, sõprade, lähedaste ja kaugete ees. Vastutus loomade, metsade, soode ja õhu ees.

Oleme jõudnud aega, mil mitte keegi ei saa endale lubada sõltumatust, kuna iga hoolimatu tegu võib kaasa tuua katastroofi. Oleme ka ajas, kus koolitee võiks olla jalge all kõigil ning paljud hädad seega unustatud. Aga ei. Kummalisel kombel ei saa targaks aju, vaid südame kaudu. Nii ongi, et ühed omandavad seda, mida nemad tarkuseks peavad, võimu ja domineerimise eesmärgil, teised saavad tarkusest aru sügavuti ning mõistavad elu ja selle jätkamist nõnda, et ka tulevastel põlvedel oleks, mida hingata ja kuhu külvata.

Eesti keeles on huvitav väljend „südant kõvaks tegema“. Siin puudutame asja olemust. Kõva süda ei lase endale ligi, ta ei hooli. Siiski võib ilu ka kalki südant puudutada ja inimese meelt muutma panna.

Kahe aasta pärast tähistame oma rahvusriigi sajandat sünnipäeva. See pole enam noorukiiga ning ma arvan, et oleme võrsunud nõndapalju, et võiksime julgemalt enese ette vaadata ja küsida, kuhu viib see tee, mida mööda sammume. Kuid ka küsima peab eelkõige südamega.

Soomlastel on mütoloogiline õnnesammas Sampo ning vaimuka inimesena tõi meie president Meri selle imeveski Soome tänapäeva ja ärgitas ka eestlasi uuel vabaduseajal endale oma mobiil­telefoni otsima. Lennart Mere ideed võib tõlgendada mitmeti, kuid minu arvates innustas ta eelkõige otsima. Sest otsides ei tea me kunagi, mida leiame, kuid võime leida väga palju.

Ka ilu tuleb otsida. Öeldakse, et ilu on vaataja silmades või siis otsija silmades. Eesti tee juurde tagasi tulles tekib vahel tunne, et teelised on väsinud ning nende silmad on tuhmunud. Nad ei otsi enam midagi, vaid vaatavad oma varvaste ette ja mõtlevad sellest, kas muru tee ääres on pügatud või mitte. Mõned mõtlevad, et kui oleksid mugavad jalatsid, saaks liikuda veel kiiremini. Kuid vähesed mõtisklevad selle üle, kuhu üldse liikumas ollakse. Needsamad vähesed näevad ka teeäärset ilu, mis on olemas kõikjal. Nad kuulevad linnulaulu ning tunnevad rõõmu sellest, mis on tegelikult kogu aeg olnud.

Mõni ehk arvab, et mida saja-aastasest ikka tahta, ta peabki tuim ja tundetu olema. Omast kogemusest võin aga kinnitada, et minu vanavanaema oli sajaselt väga erksa mõtlemise ja hea huumorisoonega. Ehk peaksime kõik, kes me sellel teel koos sammume, hoopis aeg-ajalt hoo maha võtma, teeveerele murule istuma, üksteist vaatama ja lugusid kuulama? Siis avanevad ka silmad uue värskusega ja süda hakkab nooruslikult põksuma.

♥