Eesti viiulimeister Meeme Mälgi

Raul Pettai

On möödunud üle 35 aasta, kui New Yorgis suri eesti viiulimeister Meeme Mälgi. Et mälestus sellest ainulaadsest eestlasest ei vajuks unustushõlma, siis olen kogunud veel saadaval materjali temast. Toetudes nendele andmetele ja kasutades oma mälestusi, püüan lugejaile anda meistrist ülevaate. Nüüdseks on Mälgi viiulid kõlanud mitmel kontinendil ja nende heli naudivad kuulajad ikka veel. Meeme Mälgi sündis Tartus aastal 1902. Tartu Õpetajate Seminaris õppimise ajal elas ta ühe viiulimeistri kodus ja seal arvatavasti ilmnesid tema võimed peenpuutöö ja muusikainstrumentide alal. Pärast seminari lõpetamist asus ta koolijuhatajana tööle Virumaale Simunasse. Haridus olekski jäänud Mälgi tööpõlluks, kõrvalharrastusena vahest pillide meisterdamine, sest juba Eestis olevat ta ehitanud mõne viiuli (ka tšello?). Sõda muutis aga kõik ja paiskas Mälgi põgenikuna Saksamaale, kusjuures Eestisse jäi kaks poega: Endel ja Ilmar. Esimene suri Tallinnas mõni aasta tagasi, teine aga hukkus vangina sõja ajal. Saksamaal eestlaste põgenikelaagris Geislingenis jätkas Mälgi kui suur rahvuslane oma erialast tööd Geislingeni eesti algkooli juhatajana, juhatas lisaks laulukoore ja korraldas isegi laulupäevi. Intensiivseks tegevuseks kujunes aga uute viiulite ehitamine ja instrumentide parandamine. Tulemused ei lasknud kaua oodata, sest Mälgi viiulite kvaliteet ja kõla saavutasid peagi laialdase tunnustuse. Nii sõitsin minagi 1948. aastal Geislingeni, et uus viiul osta. Selgelt on meeles, kui Mälgi mulle oma pille demonstreeris – tõmbas poognaga pikad üksik- ja topeltnoodid üle keelte. Kuna viibisin paar päeva Geislingenis, siis jäid need iseloomulikud, alati samad hääled kauaks meelde. Olgu siinkohal märgitud, et paljude Mälgi viiulite tagakülge ehivad maalingud, enamasti rahvuslikel teemadel.

Olin nüüd Mälgi viiuli omanik. Viiuli põhja kleebitud sildil seisab: „Meeme Mälgi / Eesti Estonia / Nr. 53, AD 1948”.Teksti kõrval on viikingilaeva pildike, nagu (vist) kõikidel Mälgi nimesiltidel. Praeguseks on mu viiul Eestis, annetatud teatri- ja muusikamuuseumile.

Kui oletada, et Mälgi nummerdas viiulid järjestikku, siis oli ta selleks ajaks valmistanud 53 viiulit. See ei pruugi siiski nii olla, sest Mälgi näitas mulle tookord (1948) üht viiulit, mis pidi minema skautmaster Herbert Michelsonile. Viiul on säilinud ta tütre Enda-Mai Hollandi perekonnas, kuid sildil seisab „Nr. 90, AD 1948”! Kas Mälgi valmistas 1948. aastal peale minu pilli veel 37 uut viiulit – kolm viiulit kuus? Võimalus on, et muudeti arvepidamist või et on kaasa loetud viiulite parandamine.

Seerianumbrite osas pole ma kaugele jõudnud. Rootsis elanud eesti viiuldaja Alfred Pisukese (1926–2009) viiulil seisab „Nr. 51, 1948”. See on kooskõlas minu pilliga. Kahjuks puuduvad andmed viiulite kohta, mille omanikuks said samal aastal eesti viiulikunstnikud Hubert Aumere (1913–1976) ja ta õde Zelia Aumere (1919–1998). Hubert Aumere oli siis Müncheni Ooperi kontsertmeister, kel oli kasutada Stradivari viiul. Aga aastal 1948 andis ta stradi tagasi ja valis ühe hea Mälgi viiuli. Sellega siirdus ta dirigent Olav Rootsi kutsel Bogotásse, sealse sümfooniaorkestri kontsertmeistri kohale (1950–1961). Aastaid hiljem, kui Aumere külastas New Yorki, vahetas ta senise viiuli uue Mälgi viiuli vastu (nr 154), mis olevat olnud veelgi kõlavam. Pole teada, mis sai tollest pillist pärast Aumere surma.

Michiganis elav muusikateadlane ja helilooja dr Johannes Tall kirjutas, et temal olnud kaks Mälgi viiulit. Need on edasi müüdud. Ühe viiuli kohta andmed puuduvad, kuid teise sildil seisab „Meeme Mälgi / Simuna (Eesti) / Nr. (?) AD 1963”. Tallil on ka Mälgi tšello „Meeme Mälgi / Simuna (Eesti) / Nr. NY3, AD 1956”. See pill on omaette haruldus, sest ta tagakülg on ühest tükist. Teatavasti on nii tšellodel kui viiulitel tagakülg kahest kokkuliimitud poolest, s.t „õmblus” jookseb pikuti. Talli andmetel olevat Mälgi ehitanud 12 tšellot. Mälgi tšellol mängib USAs ka Jüri Täht, samuti oli Mälgi tšello omanik eesti tšellist Kirill Tatar (1916–1971). Viimast mainis mulle pianist Juta Zacharski. Muide, aastakümneid tagasi Saksamaal DPlaagris oli mul au mõlemaga koos musitseerida.

Kui 1949. aastal algas väljaränd Saksamaalt, lahkus ka Mälgi oma perega. Temale andis töögarantii kuulus Wurlitzeri muusikafirma New Yorgis, Mälgi töötas seal aastatel 1949–1954. Selle firma omanduses oli u 10% kõigist säilinud Stradivari viiulitest (Antonio Stradivari ehitas kokku tuhatkond viiulit, vioolat, tšellot ja kontrabassi, millest on säilinud ja teada u 600, sh viiuleid vahest 300). Mälgi uueks ülesandeks sai hinnaliste viiulite hooldamine ja parandamine. Selle kõrval aga jätkas ta omal käel uute viiulite ja tšellode ehitamist. Kas ta ka mõne vioola valmistas, pole teada. Aastast 1957(?) töötas Mälgi iseseisvalt oma kodus College Pointis, kuid tema tegevus ei piirdunud New Yorgiga. Johannes Talli vahendusel käis Mälgi (vist) aastal 1962 Minneapolises, et hoolitseda Minnesota sümfooniaorkestri instrumentide eest. Lisaks viiulitele ja tšellodele on ta ehitanud isegi lautosid ja parandanud klavessiine.

Kui palju viiuleid Mälgi ehitas? Johannes Tallile oli Mälgi öelnud kunagi 1960ndatel, et on seni valmistanud u 110 viiulit. Lõplik arv tohiks seega ulatuda paarisaja viiulini, nagu seda kinnitab Avo Hirvesoo oma raamatus „Kõik ilmalaanen laiali”. Sama arvu väidab Alfred Pisukese õde Lea Komp Valgas. Jah, aga kui kokku lugeda kõik eespool mainitud viiulid, siis saame ainult 19, ligikaudu 10%. Kus asuvad ülejäänud 90%?

Kahjuks juhtus 1970ndate alguses õnnetus, mis Mälgit raskelt vapustas: tema töökojas oli tulekahju. Pääsesid küll valmis viiulid, kuid hävis sisustus, mitu pooleliolevat pilli, poognaid ja eelkõige paberikraam. Sellega hävis kogu elutöö arhiiv. Kultuuriloo seisukohalt on see suur kaotus. Kardan, et on võimatu restaureerida Mälgi pillide ajalugu. Nii on jäänud seegi artikkel katkendlikuks. Loodan siiski, et olen suutnud lugejatele anda pildi Mälgist kui märkimisväärsest meistrist.

Lõpuks, kui keegi soovib kuulda Mälgi viiulit, siis võtke www.yahoo.com ja tippige avalehel sisse „Arhivaarsed Avastused: Alfred Pisuke”. Selle all avaneb muu hulgas muusikateadlase Alo Põldmäe tunniajaline loeng Pisukesest, kes esitab eesti heliloojate töid. Loeng on huvitav, sest seal on juttu ka Mälgist. Lisaks saate nautida Pisukese esmaklassilist mängu ja Mälgi viiuli erakordselt kaunist kõla.