Elleri-aasta lõpetuseks

Sten Lassmann

Sten Lassmann ja Mart Humal lõpetavad 12. XII muusikamuuseumis Elleri aasta. Tänavu on mitme üritusega tähistatud Heino Elleri 125. sünniaastapäeva. Viimati pöörati Ellerile nõnda palju tähelepanu 1987. aastal, napilt enne kui perestroika ja glasnosti ajel sai hoo sisse laulev revolutsioon. Viimase veerandsajandi jooksul on maailm meie ümber muutunud palju nii sisult kui vormilt, kuid Elleri kohta polegi uusi käsitlusi tekkinud. Pigem on tema tähtsus meie muusikaelus üha marginaliseerunud ning tugineb juba üksnes „Kodumaise viisi” napile 94 taktile. Kuid milline oli selle sümboolse muusikateose saamislugu tegelikult? Kas tõesti on see nii, et Heljo Sepp avastas 1950ndate algul Elleri kapist „vana prahi hulgast”„Kodumaise viisi” 1918. aastal loodud algse meloodiajupi, nagu ta on meenutanud? Nüüdseks on „Kodumaine viis” mattunud kuue kümnendi padupatriootiliste sadestuste alla, kuid mis muusika on see meie „Estlandia” (parafraas Sibeliuse „Finlan­diast”) tegelikult? Säilinud on „Kodumaise viisi” varasem variant 1940. aastatest, mis võimaldab heita värske, lämmatavast rahvustundest vaba pilgu Elleri tähtteosele. Huvitav on samuti, et Elleri eluajal ilmunud raamatutes – „Heino Elleri klaverilooming” (1956) ning „Heino Eller sõnas ja pildis” (1967) – on Elleri loomingu loendis nimetatud veel kaht „Kodumaist viisi”. Professor Mart Humal, suurim autoriteet Elleri alal, mängib ja kommenteerib kõiki nn „Kodumaiseid viise” ning nende variante.

„Vildak tööstiil Eesti Nõukogude Heliloojate Liidus … Siiani pole hinnangut eesti muusika formalismi alustoe H. Elleri loomingule,” teatab Sirp ja Vasar 13. mail 1950. 1948. aasta veebruaris Andrei Ždanovi algatatud formalismivastane kampaania raputas kogu Nõukogude Liidu muusikaelu, peaaegu kõik juhtivad heliloojad said hävitava kriitika osaliseks ning sunniti avalikult oma „patte” kahetsema. Kuna 1920. ja 1930. aastatel oli Heino Elleri ja tema õpilaste looming esindanud eesti muusika modernistlikku suunda, siis Nõukogude ametliku kultuuripoliitika, „sotsialistliku realismi” tingimustes sai Ellerist ja tema nn Tartu koolkonnast räige ideoloogilise kriitika peamine sihtmärk.

Kuigi formalismivastaseid arutluskoosolekuid hakati Nõukogude Eestis korraldama selsamal 1948. aastal, kulmineerus ideoloogiline surve siiski alles 1951. aastal. Kui mitte arvestada üht „Vokaliisi” aastast 1917 ning kolme rahvalaulu harmoniseeringut Aino Tamme tellimusel 1920. aastaist, siis oli Heino Eller selle ajani tegelikult kirjutanud ainult instrumentaalmuusikat. Septembris 1951 aga tutvustas Eller heliloojate liidu arutluskoosolekul oma (esimest) laulu „Stalin – rahu lipukandja”. Ning õige pea, 1951. aasta 17. novembril teatas Sirp ja Vasar artiklis „Uutele saavutustele eesti nõukogulikus heliloomingus”, et „tähelepanuvääriv on näiteks H. Elleri püüd vabaneda kodanlikust ajast pärinevaist formalismi kammitsaist”.

Kas tõesti piisas vaid ühest panegüürilisest laulukesest, et pääseda Stalini jäisest haardest? Lõppude lõpuks polnud ju kogu „jaht formalistidele” tegelikult sugugi sisuline ettevõtmine – definitsioonid ja kriteeriumid olid niivõrd ebamäärased, et nende järgi võis ükskõik missuguse muusika heaks kiita või hukka mõista –, vaid ainult nõukogude võimu soov kõiki juhtivaid loovisikuid lõplikult alandada, nad moraalselt purustada. Tavaliselt pääseti halvimast vaid tänu „patukahetsusele” – avalikule kõnele (koosolekul või raadios), mis avaldati ka tähtsamates ajalehtedes. Siiani on jäänud saladuseks, et sama saatus tabas ka Heino Ellerit: 1951. aasta 30. septembril luges ta raadios ette kuueleheküljelise kõne, kus vabandas oma „eksirännakute eest võõramaiste moevoolude kütkes” ning tänas Parteid „objektiivse ning printsipiaalse kriitika eest”. See tekst, Heino Elleri „patukahetsus”, pidi ka ajalehes ilmuma, kuid Ellu Elleri kommentaari kohaselt lükkasid nad seda edasi, kuni enam vaja ei läinudki. Nii jäigi see ajalooline dokument alles vaid Ellu Elleri arhiivi, mis pärast tema surma läks Eesti teatri- ja muusikamuuseumile. Kas pole pärast kahtkümmet iseseisvusaastat mitte aeg ka sellistele ebameeldivatele ajalooseikadele tähelepanu pöörata?

1940.-1941. aasta talvel, esimesel Nõukogude aastal, pöördus Eller, olles Eesti Nõukogude Heliloojate Liidu organiseerimistoimkonna esimees, esimest korda autentsete eesti rahvaviiside kasutamise teele. Tulemuseks oli „13 klaveripala eesti motiividel”, väidetavalt kogu eesti klaverimuusika tippteos, mille kohta aga Karl Leichter on öelnud, et „Ellerit kui modernisti tegelikult enam ei eksisteerinud”. Kas polnud „13 klaveripala” mitte loodud ennetava käiguna, arvestades „sotsialistliku realismi” nõudeid kunstile? Vahest siiski tähtsam küsimus on: kui need palad ongi Elleri konjunktuurne käik, kas see teeb siis muusika väärtusetuks? Vastaksin vaid nii: kui Veljo Tormis läks 1951. aastal Moskva konservatooriumisse õppima, siis ta võttis kaasa Elleri „13 klaveripala” kui etaloni, kuidas parimalt rakendada eesti regivärsilist rahvamuusikat kunstmuusika vallas!

„Patukahetsuskiri” avab ka „13 klaveripala” tagamaid ning valgustab äraspidises võtmes Elleri elu ja loomingu aspekte. See mitmetahuline ning paljutähenduslik tekst on ühtaegu nii traagiline kui ka groteskne, ent võib selgitada stalinistliku Nõukogude Liidu olemust rohkem kui mõni pikk monograafia.