Erarahastuse võimalikkus kultuuris

Muusika toetamist pikaajalise partnerlusena peetakse üha mõistlikumaks. Kas riik peaks eraraha kaasamist kultuuri seadusega soodustama?

KAI KIIV

Võib liialdamata väita, et Eesti muusika­elu on mitmekülgne ja kõrgel tasemel ning riigi kuvand kultuuri väärtustav. Seejuures ei dikteeri riik oma loomingulisele sektorile, kuidas või millises vormis peaks looma, vaid annab vabaduse ise otsustada. Ja ehkki riiklikule rahastusele ei saa loomulikult loota kõik kultuurivaldkonnas tegutsejad, on ka neil, keda riik rahaliselt toetab, surve omatulu teenida märkimisväärselt suur. Nii polegi imestada, et aeg-ajalt kerkib taas päevakorda erarahastuse kaasamine ning küsimus, kas riik peaks seda maksude kaudu soodustama. Millised on üldse võimalused eraraha kultuuri kaasata? See omakorda ärgitab mõtisklema ja uurima, milline on praeguse erarahastaja motivatsioon kultuuri toetamisel ehk miks ta seda teeb.

Oma kogemusi erarahastuse kaasamisel olid lahkesti nõus jagama kahe eri suuruse, vanuse ja rahastusprintsiibiga kollektiivi esindajad: barokkansambli Corelli Consort ning kontserdiagentuuri Corelli Music asutaja ja kunstiline juht, viiuldaja Mail Sildos ning Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri direktor Kristjan Hallik.

Corelli metseenide klubi

1992. aastal Mail Sildose asutatud ansambel Corelli Consort, millest 2004. aastal kasvas välja kontserdiagentuur Corelli Music ning kaks aastat hiljem omakorda Corelli Barokkorkester, on barokiajastu elufilosoofiast ja esitustraditsioonidest vaimustunud muusikuid ühendav ansambel. Selle põhikoosseisu kuulub kaks kuni kuus muusikut, ent koostööd tehakse pidevalt ka eesti ning välismaiste tunnustatud vokaalsolistide ja barokkinterpreetidega. Ajaloohõngu tõttu meeldib neile esineda mõisates, lossides ja kirikutes, mis on barokkmuusika esituseks nagu loodud. Ent Corelli Consort on võtnud oma missiooniks avastada ja väärtustada arhitektuuri­mälestisi ka kontserdipaigana. Küllap on kõik barokkmuusika armastajad hästi kursis selliste kontserdisarjadega nagu „Rüütelkonna muusika – aadlipaleed Toompeal“, „Eesti mõisad“, „Toompea muusikasalong“ või „Mõisaromantika“, sest peaaegu kolmekümneaastase tegevuse jooksul on Corelli Consort oma kontserte korraldanud 93 suurepärase saaliga mõisas ja lossis.

Ka metseenluse teema kerkis Corelli Consorti päevakorda just tänu mõisakontsertidele, sest peale muusikalise elamuse pakkumise võeti 1999. aastal alanud kontserdisarjaga „Eesti mõisad“ toetada ka mõnda mõisas asuvat ja tegutsevat asutust, olgu selleks siis kool, laste- või hooldekodu. Neid ei toetatud niisama, vaid küsiti iga kord, mida oleks sellel või teisel mõisal kõige enam vaja, sest Mail Sildose kogemus näitab, et sihita rahaannetus inimesi ei kõneta. Nõnda toetati näiteks Roosna-Alliku mõisakooli saalitoolide ostmist: kes soetas kontserdile tavapileti asemel metseenipileti, sai muusikaelamusele lisaks ka omanimelise tooli, mis on saalis alles siiamaani. Tore kogemus oli ka sarjaga „Eesti mõisad 2015“: suvise toetuse abil hangitud pillidel esinesid Rogosi mõisakooli lapsed juba sama aasta detsembris jõulumuusika festivalil „Kirikupühad Maarjamaal“. Selliseid näiteid on palju ja väga erinevaid. Peale mõisaasutuste toetamise juhiti neile ka rohkem tähelepanu, sest suur osa publikust ei pruukinud teada, et see või too mõis on üldse olemas, saati siis neis tegutsevaid koole, laste- või hooldekodusid.

Kõigile toonastele toetuskontsertidele tagasi vaadates nendib Sildos rõõmuga, et annetati päris meelsasti. Loomulikult ei saa Corelli Consorti kogutud summasid võrrelda ühegi üleriigilise telekorjandusega, ent see ei ole kindlasti olnud ka eesmärk.

2006. aastal alguse saanud kontserdisarjaga „Kirikupühad Maarjamaal“, millest kasvas hiljem välja terve omaette jõulumuusika festival, sai alguse ka Corelli metseenide klubi. Aastaid teisi toetanuna näis nüüd aeg küps selleks, et ka teised võiksid toetada Corelli muusikuid ja nende tegevust. Sõnumi levitamiseks tehti algatuseks ka väike tele- ja raadiokampaania. Mine võta kinni, kas see oli edukas kampaania või hoopis aastaid teisi toetanud koosseisu renomee, aga metseenide klubi nimekiri sai esialgu omajagu pikk. Metseenide klubi loomisega astuti suur samm edasi, sest kui seniajani olid olnud juhuslikud annetajad, siis nüüd oli tegu juba püsivate inimestega. Annetamine oli vabatahtlik, ühegi nõudmise või piiranguta ning summade suurus jäi annetaja enda valida-otsustada. Mail Sildos rõhutab, et metseenluse ja toetajate-sponsorite vahel on suur ja põhimõtteline vahe. Sponsor annab küll raha, aga tahab midagi ka vastu: et tema nimi ja logo oleks plakatil, kava- ja veebilehel. Sildose sõnul on niisiis tegu reklaami ostmise ja müümisega. Metseen võtab aga südameasjaks midagi või kedagi toetada, ootamata selle eest midagi vastu. Veelgi enam, metseenide hulgas leidub inimesi, kes eelistavad jääda anonüümseks. Nõnda on agentuuri Corelli Music veebisaidil metseenide nimekiri küll väljas, aga see pole teps mitte täielik. Niisiis on Corelli metseenide klubi teiste sõprade klubidega võrreldes eriline, sest enamasti toimib asi nii, et kindla summa eest teatud perioodil pakutakse vastu ka kindlat teenust. Toetajate elu on nii lihtsam, ent toetuse vorm sõltub kindlasti ka toetatavast: Corellil oma väiksuse juures ei ole võimalik pakkuda oma toetajatele glamuurseid tänuüritusi vms. Sestap on oma metseene meeles peetud pigem eksklusiivsete, ainult neile mõeldud kontsertidega, millele eelneb kontserdikoha ajaloo või barokkpillide tutvustamine.

Corelli metseenide klubi peamine eesmärk on toimida Corelli muusikute ja kontsertide korraldamise tugisüsteemina. Headel aegadel aitas toetusraha katta transpordi- ja reklaamikulud, aga ka muusikute honorarid. Praegune olukord paraku nii rõõmustav ei ole ja ega see sugugi üllata: heldelt toetatakse enamasti siis, kui majandusel läheb hästi ja rahval on, mida annetada. Teisest küljest, ehkki praeguses keerulises majanduslikus olukorras on paljud kaotanud töö ja sissetuleku, ei maksa unustada, et alati on ka selliseid inimesi, kes ei pea raha lugema. Sildos nendib, et olgu majandusega kuidas on, annetajal peab olema isiklik side sellega, kellele ta annetab – mingi põhjus, miks seda teha. Corelli puhul võib annetajale sümpatiseerida barokkmuusika ning missioon, mida ansambel selle viljelemisel kannab, aga ka see, et mõni kontsert läks lihtsalt hinge.

Hinge läheb ka see, kui süsteem, mida on aastaid palehigis üles ehitatud, vaagub hinge. Korraldajale on rahalise toe kadumisest veelgi masendavam emotsionaalne madalseis, mille koroona­aeg kaasa on toonud. Kolme ja poole kuuga on ära jäänud tervelt kaheksa kontserti, mida väikese agentuuri nagu Corelli Music kohta on palju. Osa kontserte on küll edasi lükatud, aga pole kindlust, et needki aset leiavad. Kuna kontserte ei toimu, siis kaovad ära ka annetajad, sest milleks toetada seda, mida ei ole.

Ehkki praegune aeg on kõik pea peale pööranud, ei pruugi see olla tingimata ainult halb, mõtiskleb Sildos, sest sunnib pingsalt mõtlema, kuidas uusi võimalusi leides edasi liikuda. Kui Corelli metseenide klubile tehtud annetused on siiani metseenluse põhimõttest lähtuvalt olnud rangelt vabatahtlikud, siis võib-olla tagaks püsiannetuste skeem siiski teatavagi stabiilsuse?

ERSO sõprade klubi ja teised toetajad

Corelli metseenide klubiga võrreldes teistel alustel tegutsev, Eesti vanima ja mainekama regulaarselt tegutseva sümfooniaorkestri (asutatud 1926. aastal) sõprade klubi on Kristjan Halliku sõnul habemega lugu, mille algus ulatub tagasi aega, kui tema veel ametis ei olnud. Viis aastat tagasi ERSO direktoriks saades oli sõprade klubi arendamine küll plaanis, aga kuna aeg ja energia kippus kuluma pigem mujale, siis nii nagu tarvis ta sellega tegeleda ei jõudnud ning asi jäi paraku soiku. Mõni aeg tagasi võeti teema uuesti üles küllap ka seetõttu, et avanes võimalus klubiarendusse rohkem inimressurssi panustada: kui vanasti tegeles ERSO kõigi turundus-, kommunikatsiooni-, müügi- ja personaliteemadega vaid üks inimene, siis nüüd mängiti rollid ümber ning turunduse-mainekujunduse ja kommunikatsiooni ning müügi ja partnersuhete alal on tööl kaks inimest. Nii saadi klubile keskenduda ning tuldi sellega eelmisel kevadel lõpuks ka laiema avalikkuse ette. Hallik märgib, et esimene aasta on osutunud rõõmustavalt edukaks, sest ERSO-l on kokku 61 eri tasemel panustavat sõpra, kelle hulgas on sarnaselt Corelli metseenidega nii anonüümseid toetajaid kui ka ühe pere liikmeid. Tekkinud on tuumiktoetajate ring, kelle panused on kõrgemad kui ülejäänutel. Muidugi mõeldi väga põhjalikult läbi, milliseid hüvesid saaks orkester klubiliikmetele pakkuda. Eestis levinud kinoklubilaadset süsteemi, kus liikmestaatus tähendab eelkõige hinnasoodustust, järgida ei tahetud, vaid mindi teist teed. Seega ei saa ERSO sõprade klubi liige odavamat kontserdipiletit, küll aga jõuab temani enne tavapublikut nii kontserdiinfo kui ka võimalus saalis koht valida. See on väga meeldinud neile, kes olid ka varem ERSO sarjapiletite ostjad ja kontsertide iganädalased külastajad. Sellised boonused annab sõprade klubi liikmetele 50 euro suurune lisamaks aastas.

Peale selle on neil võimalik personaalselt infot küsida, muusikutega kohtuda ja pressikonverentsidel osaleda. ERSO pille tutvustav noorteprojekt korraldati eraldi ka sõprade klubi peredele, sellesarnaseid ideid on loomulikult veelgi. Ja ehkki sõprade klubi esimene hooaeg oli suuremalt jaolt veel katsetamise aeg, on hoolega õpitud ja kogutud ideid, kuidas olla edaspidi veelgi parem partner, sest ERSO toetajad on kindel inimeste ring, kellele on kultuur hingelähedane. Kahtlemata oli sõprade klubi käivitamisel suureks abiks toonane peadirigent Neeme Järvi, kellele on klubi algusest peale olnud südameasi ning kes on oma sõprade ja tuttavate hulgas tugevat lobitööd teinud.

Koroonakriisist ei saa üle ega ümber ka ERSO, möönab Hallik. Aimata võib, et tööpuuduse kasvades väheneb ka kontserdikülastajate ja toetajate arv, sest nõnda juhtus ka eelmise majanduskriisi ajal. Institutsionaalsed toetajad ehk sponsorid on juba praegu eri seisukohal vastavalt sellele, keda kriis on räsinud rohkem, keda vähem. Arvestada tuleb ka eetilise dilemmaga, sest kui oma asutuses ollakse sunnitud töötajaid koondama, siis kuidas põhjendada samal ajal teise asutuse toetamist. Nii tuleb uueks hooajaks leida asendus neile, kes selle vahele jätavad, ja ka neile, kes on kultuuri toetamisest sootuks loobunud.

Õnneks on ERSO suuremad toetajad siiani väga truud ja need, kes on alustanud, on ka jäänud. Väga pikka aega oli suurim toetaja Audi, ent aastate jooksul on lisandunud ka teisi. Hallik selgitab, et suuremalt jaolt on suhtlus sponsori kui reklaamiostja ja kontserdikorraldaja vahel tihe ning orienteeritud soliidsetele, mõlemale poolele sobivatele lahendustele. Kontsert ei tohiks kujuneda puhtalt korporatiivürituseks, aga toetaja peab tundma, et tema staatus sponsorina on siiski esile toodud ja paistab välja.

Kui uurida, milline on sponsorite motiiv kultuuri toetada, siis leiab Hallik oma peaaegu kahekümneaastasele kogemusele toetudes, et huvi kultuuri vastu peab olema ettevõtte juhatuse või omanike seas. Sestap on ettevõtteid-firmasid, kes toetavad sporti või kultuuri, aga ka neid, kes hoopis midagi muud südamelähedast. Spordi toetamine võib esmapilgul näida kasulikum, sest see pälvib palju rohkem meedia tähelepanu ning ka staadionid mahutavad rohkem pealtvaatajaid kui ükski kontserdisaal. Siiski räägib muusika poolt mõttemall, kus kontserdisaali kõik tuhat kuulajat võivadki olla potentsiaalsed kliendid, sest staadionil on rahvast küll palju, ent ka kontingent kirju. Seega pole kultuuri ja muusika kaudu tehtav reklaam kindlasti mitte n-ö linna tapetseerimine, vaid sihitud ja täpne ning ka pikaajalisema mõjuga. Rõõmustav on tõdeda, et sponsorite teadlikkus on viimasel ajal kasvanud ning kultuuri toetamist pikaajalise partnerlusena peetakse üha enam ja enam mõistlikuks. Ja ehkki erarahastusele aitaks kindlasti kaasa, kui kultuuri toetavatele ettevõtetele tehtaks riigi poolt maksusoodustusi, mida siiani pole, näib siiski, et ERSO pakutav väärtus läheb inimestele aina enam korda ka siis, kui nad ei ole muusikaga üldse seotud.

Kuidas ERSO sponsorraha kasutab? Palgafondi turgutamiseks sellest ei piisa, aga igapäevase tegevuse toetamiseks küll. Kogu ERSO kontserditegevus on turumajanduslik: nii palju kui teenitakse, saab kontserte korraldada, sest kontsertidega seotud välisdirigentide ja -solistide kulud, reklaamikulud ning noodirent tuleb ise teenida. Õnneks või õnnetuseks pole Eesti ka välismaiste agentuuride arvates enam odav Ida-Euroopa maa, mis tähendab, et meilt oodatakse ka vastavat maksevõimet. Niisiis, mida rohkem on omatulu, seda paremaid (ja kallimaid) dirigente-soliste orkestri ees näeme. Ega omatulu teenimise võimalusi palju olegi, peale sponsorluse on veel piletimüük ning ka festivalidel esinemine toob üldjuhul sisse. Omatulu proportsioonis on aga sponsorluse maht küllaltki suur ja seega väga oluline.

ERSO on viimastel aastatel koostööd teinud ka Meelis Kubitsa loodud Kultuuripartnerluse Sihtasutusega. See on formaalselt küll alles tänavu asutatud, kuid isikute ja tegude tasandil on koostöö pikem. Nii oli ERSO-l võimalus tähistada Eesti Vabariigi sajandat aastapäeva Gruusias ja Armeenias, kuhu orkester sattus üle mitme aastakümne. Turnee eelarve jaguneski laias laastus kolmeks: kohapealne rahastus, Eesti riigi ning ettevõtjate toetus. Muide, mitu sündmust toetanud ettevõtjat tegi reisi kaasa ning selle jooksul oli hea võimalus neile ka orkestri siseelu tutvustada. Kuna mainitud sihtasutuse eesmärk ongi üles leida need ettevõtjad, kes kultuuri toetamisest huvitatud oleksid, siis oli see kõigile väga põnev kogemus. Mida laiem on kultuuriteadlike toetajate ring, seda parem! Ent kõige­pealt on muidugi vaja, et kultuuri ja toetaja vahel tekiks säde.

Hallik arvab, et riik võiks mingi maksu­soodustuse eratoetajaile ikkagi luua, sest see omakorda annaks võimaluse suuremaid ja uhkemaid üritusi korraldada. Asi poleks loomulikult ainult uhkemas korralduses, vaid teada ju on, et kultuuris teenib iga investeeritud euro viis tagasi. Ja Eestis on väga palju säravate ideedega kunstnikke, kellel pole paraku võimalik oma ideid rahapuudusel ellu viia. Sestap võiks erarahastuse maksusoodustus kunstnikke ja rahastajaid omavahel kontakti viia. Ent mõni tagasihoidlik maksusoodustus ei tohiks riigile olla ka vabandus oma toetuste vähendamiseks.

Missugune maksukeskkond on mujal? Näiteks USAga me Eestit kindlasti võrrelda ei saa. Seal on riigi toetus minimaalne, ent eratoetajatele kehtivad väga suured maksusoodustused, s.t riik toetab kultuuri maksusoodustuste kaudu, kuna osa maksutulust jääb tal saamata. Nii toimivad näiteks suuremate orkestrite juures mõnel juhul juba sada aastat või enam fondid, mis teenivad arvestatavat tulu. Kui kaaluda Eestis samasuguse süsteemi rakendamist, siis peaksime tulemuste saavutamiseks mõtlema saja aasta perspektiivis. Nii et USA süsteemi otse üle võtta kindlasti ei saa, ent mingisugused kompromissid nende ja meie praeguse rahastussüsteemi vahel tuleksid kindlasti kõne alla. Näiteid on võtta ka Euroopast, olgugi et ka Euroopa n-ö vana raha, mille teenimiseks inimesed on ennast üles töötanud, aastakümneid ettevõtlustulu saanud ning oma vara kultuurile pärandanud, Eestis veel pole. Euroopa vanade kultuuri­riikidega võrreldes me alles kasvame ning proportsioonid ongi väga erinevad. Nii ei saagi erarahastuse tagasihoidlikku panust pahaks panna, sest meie riik on alles väga noor, lõpetab Hallik realistlikult.