Eriline meeleolu tööstushallis

Kammermuusika ja techno ei lahustu üksteises, aga kui neid kahte teineteisega segada, võib saada emulsiooni, mis pakub omal viisil mitmekesist, ent terviklikku meeleolu.

KAAREL KÜNNAP

Kontsert „ERSO V4R1“ 24. VIII klubis Hall. ERSO muusikud Theodor Sink (tšello) ja Vambola Krigul (löökpillid), Sander Saarmets (elektroonika), Mikk-Mait Kivi (visuaalid) ja DJ V4R1. Kavas Steve Reichi, Bart de Vreesi ja Sander Saarmetsa muusika.

Tänapäeva techno-klubile nagu Hall on omane teatav rituaalne salapära: külastajatele luuakse vandeseltslaslik põranda­alune õhustik, „kõik on keelatud“, igaüks ei pruugi uksest sissegi saada. Ma ei saa väita, et mulle seda laadi eksklusiivsus alati meeldinud oleks, kuna solidaarsust on selles, et ühed saavad ennast erilisena tunda selle arvelt, et teised ukse taha jäeti, vähevõitu. Seejuures on Halli uksepoliitika veel väga leebe – leidub ka klubisid, kuhu on võimatu siseneda ilma isikliku siseringitutvuseta. (Kes tahab saada sissevaadet sellise ekslusiivsuse äärmusvormidesse, võib vaadata Berliini näokontrollimeistritele keskenduvat dokumentaalfilmi „Berliini väljaviskaja“*.)

Eelnevat arvesse võttes pean siiski ütlema, et meeleolu, mis tekib, kui sellise salapärastatud kohavaimuga keskkonda asetada süvamuusikakontsert, on üsna eriline. Nimelt kuulub süvamuusika­kontserdi juurde miski, mida techno-klubis tavaliselt ei näe – etteastete-eelne ootus. Techno-pidu pürgib oma olemuselt sujuva, katkestusteta elamuse poole, kus üks lugu miksitakse sujuvalt teiseks ja ka DJ-de etteasted on omavahel samalaadsel viisil kokku sulatatud. Kui varasematel kordadel olen Halli sisenenud sellise katkestustevaba ajatelje suvalises, vabalt valitud punktis, siis siinkirjeldataval neljapäeval oli võimalik kohale jõuda erandlikku, meeldivast ootus­ärevusest pingestatud ruumi.

Avarasse, napilt valgustatud, pika järelkõlaga, betoonisesse endisse tööstushalli kogunes tasapisi publikut. Lavakujunduseks kasutatud väljavalgustatud võsapuud koos siin-seal saaliseinte ääres põlevate küünalde ja sissejuhatuseks kõlava hillitsetud, aga pineva ambient-muusikaga jätsid tunde, nagu oleksin sisenenud just nagu džunglisse kadunud koopapühakotta.

Enne enda kirjutatud „Wooden Temple’i“ sooloettekannet pani Sander Saarmets pähe nokkmütsi, kaugenedes justkui eelnevate palade ajal täidetud interpreedirollist ja sisenedes DJ-kultuurile lähemal seisvasse elektroonikaartisti omasse.

 Erakogu

Etteastet alustas improvisatoorse iseloomuga pala, milles osalesid kõik kolm laval käinud muusikut. Lava keskel istuv Theodor Sink lõi tšelloga ühtlase saagiv-pulseeriva aluskanga, mida Sander Saarmets oma juhtmepundardega ühendatud aparatuuri kasutades pehmete, abstraktsete, vabavormiliste elektronhelidega täiendas. Vambola Krigul uitas rahulikus tempos oma muljetavaldavate mõõtmetega ja mitmekesise, üle poole lavast hõivava löökpillikomplekti vahel ja kutsus esile harvu, värvilisi helisid, kord puudutades põgusalt mõnd trumminahka, kord tõmmates poognaga üle taldriku- või gongiserva. Publiku keskendunud kuulamisest andis tunnistust igasuguse jutusumina puudumine saalis: mõõdutundeliselt hõreda kõlaga muusika vahel rullusid selja taga jooke serveerivast baarist mööda betoonelementidest lage ettepoole vaid jääkuubikute klõbin vastu plastanumaid ja avanevate alumiiniumpurkide ergud krõpsatused, mis lavalt tulevat helipilti kaootiliselt, aga üllatavalt hästi täiendasid.

Tekkinud meeldivalt ebamäärasele ja meditatiivsele impromeeleolule tegi järsu lõpu järgnevalt esitatud Bart de Vreesi pala „Flöödile, klaverile, mandoliinile, löökpillidele, fagotile, kitarrile, viiulile, harfile, klarnetile või …“ vabalt valitud võimendatud instrumendile. Krigul positsioneerus ühte oma komplekti kompaktselt käe järgi sätitud nurka ja alustas ülimalt keskendunud ja tempokat mängu ebatõenäolisel valimil väiksemamõõdulistest löökpillidest. Teos oli täis äkilisi rütmivaheldusi ja kannapöördeid, kõlas agressiivselt ja lõbusalt. Tempot kruvisid veelgi fonogrammilt kõlavad kergelt groteskse alatooniga kummimänguasjade ja muu eklektilisega tekitatud helid, mida täiendas sugestiivne, äärmiselt teravalt killustatud montaažiga taustavideo, kus muu hulgas löödi näiteks haamriga erinevate objektide pihta. Omaette koomilise aspekti lisas see, et teos oli jagatud arvukateks erineva, aga tihtilugu ikkagi harjumatult napi pikkusega osadeks, mille traditsioonilisi pealkirju videos kuvati – näiteks vahemäng kestis minu meelest alla kümne sekundi. Postmodernistlik esteetika kõige paremas mõttes.

Kindlasti oleks järgnenud Steve Reichi „Tšello kontrapunkti“ millalgi huvitav kuulda ka kaheksa ühtaegu mängiva tšello esituses, aga selle kontserdi jaoks valitud fonogrammtaustaga versioon sobitus keskkonna ning Reichi korduste-, kajade- ja peegeldusterikka komponeerimislaadiga igatahes hästi. Kihilisest, komposiitpäritolu helist jäi mulje, nagu oleksid Theodor Singi hingestatult mängitud soolopartii kajad ja peegeldused kivise tööstushalli seinte ja lae vahelises avaruses mingile füüsikareegleid eiravale oma elule ärganud.

Viimane akustiliste instrumentide osalusel mängitud pala oli teine improvisatsioon, seekord duett löökpillidele ja elektroonikale. Nüüd pani Krigul oma komplekti kõlama suure ja raske, hukatuslikuna, rõhudes suurel trummil tekitatud vibratsioonidele ja suurele, tuhmist metallist, porise kõlaga gongile. Jõuline.

Edasine õhtu oli pühendatud elektroonikale. Märgilisena mõjus ka see, et enne enda kirjutatud „Wooden Temple’i“ sooloettekannet pani Sander Saarmets pähe nokkmütsi, kaugenedes justkui eelnevate palade ajal täidetud interpreedirollist ja sisenedes DJ-kultuurile lähemal seisvasse elektroonikaartisti omasse. Ka publiku hoiak näis hakkavat etteaste vältel tavapärase klubiõhtu suunas transformeeruma: leidus neid, kes tantsisid, kohati räägiti omavahel, kuna oht valjemat ja täidlasemat helipilti sellega rikkuda oli nüüd kadunud.

Teos ise mõjus meditatiivse ja võimsana, voolides rahulikus tempos, baastasandil ühtlast, techno– või house’ilikku biiti eri loomingulistesse vormidesse, mis lähenesid mingil hetkel lõhustatud abstraktsioonile, teisel aga isegi millelegi Argentina tango laadsele. Kõlapildile lisasid massi mahlane bass ning mitmesugused tummise kõlaga, minu kõrvale kohati kaudselt suuri vaskpille ja kohati koorilaulu meenutavad atmosfäärilised elektronhelid.

Niigi keskkonda vormiva ja trippy’na mõjunud teosest aitasid tõelise rännaku teha seinale projitseeritud Mikk-Mait Kivi visuaalid. Retroesteetikatele vihjates oli esile manatud midagi väga värske ja tänapäevasena mõjuvat: arhailises kolme­mõõtmelises joongraafikas esitatud konkreetsete vormidega kosmosetehnika pöörles alul tõeliselt üksildases digitaalses tühjuses, et seejärel kunstniku esile kutsutud digihäirete mõjul võbelema lüüa ja millenniumiaegse Winampi visualizer’i laadis psühhedeelselt vonklevateks virmalisteks laguneda ja jäädagi lõpuks nende kahe oleku vahel vaakuma.

Kui pärast „Wooden Temple’it“ jäi kõlama Saarmetsa muude elektronprojektide muusika, oligi trans­formatsiooni­tsükkel kammerkontserdist klubimuusikaõhtuks lõpule jõudnud, jättes Halli tavapäraste dünaamiliste ringikõndimiste, keskkonnavahetuste ja elavate suitsuruumivestluste tallermaaks. Kammermuusika ja techno ei lahustu üksteises – nii, nagu Reichi ei pea tingimata esitama lagunevas tööstuskeskkonnas, mis on reivide pidamiseks nii tavapärane, ei vaja ilmselt ka Saarmetsa elektronmuusika tingimata klassikalise suurvormi pealkirjastatud kuju –, aga kui neid kahte teineteisega segada, võib saada emulsiooni, mis pakub omal viisil mitmekesist, ent terviklikku meeleolu.

* „Berlin Bouncer“, David Dietl, 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht