ERSO svingis ja Uute Tuulte Jazzorkester puhus platsi puhtaks

Duke Ellingtoni sümfooniliste teoste faktuur on detailirohke ja värvikas, tulvil mikrosündmusi, mis kordamööda kuulaja tähelepanu eest võitlevad.

MARJE INGEL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kontsert „Sümfooniline Duke Ellington“ 9. XII Estonia kontserdisaalis. Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, New Wind Jazz Orchestra, dirigent Antti Rissanen. Kavas Duke Ellingtoni looming.

9. detsembril pakuti tallinlastele ja 11. detsembril tartlastele võimalust kuulata Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja New Wind Jazz Orchestra ühiskontserti „Sümfooniline Duke Ellington“. Läksin Tallinna kontserdile eriliste ootusteta, ausalt öeldes pelgasin, et kisub veidi igavakski. Aga kaugel sellest: järgmistel päevadel kirjeldasin küsijaile vaimustusega, kuidas ERSO svingis!

Kust või kuidas sai selline kahe orkestri ühisprojekt alguse, ei tea. Ja miks just nüüd? Ka enne New Wind Jazz Orchestrat on ju Eestis olnud särav esindus-džässorkester Estonian Dream Big Band, mis võinuks vabalt ERSO välja kutsuda, et koos midagi põnevat ette võtta.

Küsin nüüd endalt, kas sõnaga „põnev“ sobib kirjeldada kontserti, kus kõlanud muusika on kirja pandud vähemalt 60 aastat tagasi ja mille autor on sedavõrd tuntud džässmuusik nagu Duke Ellington. Muusikaliselt ei saanud ju kuulda midagi uut ega põrutavat. Saalis ringi vaadates võis näha peamiselt kesk- ja vanemaealisi, kes oletatavasti olid tulnud kuulama „vana head“ Ellingtoni. See-eest lavalt, eriti New Wind Jazz Orchestra poolelt, vaatasid vastu noored näod ja dirigent Antti Rissanen võttis aeg-ajalt endale vabaduse kohapeal piruette sooritada ehk kõnekeeli n-ö pöördesse minna. Ette rutates võib öelda, et ka publik läks lõpuks kaunikesti pöördesse, teisisõnu, pisut pööraseks – ja see oli küll, kui mitte põnev, siis igatahes tekitas elevust.

Solistina astusid üles ka ERSO liikmed. Klarnetist Meelis Vindi džässialane kompetentsus ei peaks üllatama ühtki muusikasõpra, küll aga oli meeldiv avastada Mari Polli (fotol dirigent Antti Rissaneniga) mängus džässviiuldaja potentsiaali, mis andis endast märku lühidas soolorepliigis.

Gunnar Laak / Eesti Kontsert

Kontserti tutvustas kõigepealt kavaleht, mille Evelin Kõrvits oli koostanud väga asjatundlikult. Näiteks sain teada, et legendaarne pala „Take the „A“ Train“ sündis juhistest, mille Ellington oli andnud koostööpartnerile Billy Strayhornile enda juurde külla sõitmiseks. Kui soovida veel enamat, siis ehk seda, et soleerivate muusikute nimed oleksid olnud vastavate palade juures ära mainitud – džässis hinnatakse ju individuaalset meisterlikkust. Samuti puudus New Wind Jazz Orchestra koosseisu juures märge, et Danel Aljo ja Martin Kuusk mängisid paaris palas saksofoni asemel klarnetit.

Solistina astusid üles ka ERSO liikmed. Klarnetist Meelis Vindi kompetentsus džässi vallas ei peaks üllatama ühtki muusikasõpra, küll aga oli kontserdi teise poole avateoses „Queen’s Suite“ ehk „Kuninganna süit“ meeldiv avastada Mari Polli mängus džässviiuldaja potentsiaali, mis andis endast märku lühidas soolorepliigis.

Duke Ellingtoni sümfooniliste teoste faktuur on detailirohke ja värvikas, tulvil mikrosündmusi, mis kordamööda kuulaja tähelepanu eest võitlevad. Selle kontserdikava suurim sedasorti proovikivi oli avateos „Harlem“, millesse justkui küllusesarvest on puistatud sünkopeerivaid rütme ja pillide või pillirühmade kontrastseid repliike. Sellise kontrollitud kaose haldamisega sai dirigent Antti Rissanen suurepäraselt hakkama: džässmuusika edasiliikuv pulss tuksus pinna alla peidetuna eksimatult edasi ka siis, kui partituuris oli hõredamaid kohti. Kahe orkestri koostöö edu vundamendi moodustas siin ja järgnevates palades jõuline ajam (inglise keeli drive) ehk tõhus rütmigrupp, mida New Wind Jazz Orchestra poolel vedasid paljude eesti džässikoosseisude alustala Mihkel Mälgand kontrabassil ja Karl-Juhan Laane­saar trummidel, nendega haakus väga loomulikult ERSO löökpillirühm.

Eelmainitud „Kuninganna süidi“ Billy Strayhorni loodud suhteliselt sündmusvaene osa „Virmalised“, mille instrumentaarium piirdus klaveri ja keelpillidega, jäi ülejäänud teostega võrreldes kahvatuks. Edasirühkiva rütmigrupi puudumise tõttu mõjus pala staatilisena. Eelistanuksin siin paindlikumat dünaamikat ja vabamat, kergete kiirenduste ja aeglustustega tempot, milleks klaveripartii üles-alla jooksvate fraaside lainelisus sobivaid vihjeid annab. Ehk hoidus eelkõige bigbändi dirigendina tegutsev Antti Rissanen siin sekkumast, usaldades muusikute kogemust? Usun, et paar juhendavat näpunäidet oleksid tulemust parandanud.

Kontserdi lõpuosa koosnes Ellingtoni loomingu tuntuimast osast, tema lauludest ehk džässistandarditest, mis seekord kõlasid instrumentaalettekandes. Kordamööda said siin särada New Wind Jazz Orchestra solistid Jason Hunter trompetil, Aleksander Paal altsaksofonil ja Artur Kiik tromboonil ning neid saatvad bigbänd ja sümfooniaorkester kõlasid koos kaasakiskuvalt. ERSO tõepoolest svingis koos New Wind Jazz Orchestraga! Kui viimse kohani välja müüdud Estonia kontserdisaalis olnuks vaba ruumi, sobinuks seal avada tantsuplatski. Kuulajate rõõmuks mängis dirigent Rissanen ka ise paar tromboonisoolot.

Kontserdi lõpul seisis elevil publik plaksutades kaua püsti ja nõudis jalgu trampides lisapala. Ovatsioonidest liigutatud dirigent Antti Rissanen ei saanud teisiti, kui pidi selle vaatepildi mobiiliga jäädvustama.

Vägevast elamusest inspireerituna astusin järgmisel päeval läbi raamatukogust sooviga leida eesti heliloojate sümfoonilis-džässilikke teoseid. Avastasin näiteks, et Ülo Raudmäe „Õunaraks“ muusikalist „Kiri nõudmiseni“, mille on plaadistanud Eesti Kaitseväe Orkester, sobinuks Ellingtoni kõrvale kavva väga kenasti, rääkimata Uno Naissoo omaaegsetest otsingutest džässi, rahvuslikkuse ja sümfoonilise muusika ühendamisel algupäraseks tervikuks. Olgu see mõttearendus väikeseks vihjeks, et sääraseid orkestrite ühisettevõtmisi tasub jätkata ning repertuaari ei pea tingimata otsima ookeani tagant.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht