Esimese lennu tiibade hääl

Esimese lennu galakontserdil kuuldu lubab kõhklusteta uskuda, et noorte muusikute tiivad kannavad. Aga kuhu?

TAAVI HARK

 

Tallinna muusika- ja balletikooli Muba klassikasuuna I lennu lõpugala
20. VI. Rütmimuusika- ja balletigala olid eraldi kontserdid.

Juunikuu eelviimane teisipäev tõi Tallinna muusika- ja balletikooli suure saali lavale klassikasuuna esimese lennu lõpetajad, et märkida galakontserdi vormis ära ühe elus olulise verstaposti möödumine. Äsja lõpetanud lend moodustus alles selle õppeaasta alguses Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli ning Tallinna muusikakeskkooli klassikasuuna noortest. Säherdune ühinemine tõi kaasa ulatusliku osakonna sünni täiesti uues koolis, mille valmimise üksikasjade ja haridusliku eetose võimalike muutuste üle peeti lausa tuliseid vaidlusi palju aastaid enne õppehoone kerkimist. Niisiis tähistab see lendutõus Eesti muusikaõppe ajaloos omal moel ainukordset hetke.

Mikk Murdvee juhatusel musitseerinud Muba sümfooniaorkestri saatel võisid avalennu üheksa valitut pakkuda oma muusikalise tõlgenduse just neile meelepärastest teostest. Milline heliteos peaks noort interpreeti sellisel pidulikul puhul ennekõike kütkestama? Küllap ikka särav, hoogne ja virtuoosne, eks? Aga ennäe, võta näpust! – kontserdi üldine tundetoon pakkus midagi sootuks teistsugust.

Keelpillide kõla. Noor viiuldaja Katariina Tammemägi kehastus norra helilooja Johan Svendseni (1840–1911) romanssi op. 26 esitades introvertseks ja melanhooliaga laetud kangelannaks, kelle tugevus on väljakuulav ja hoolikas toonikäsitlus. Orkestri igatsevalt laskuvad kujundid lõid sujuva sissejuhatuse, et maalida kaunis veenvalt kromaatiliselt keerduvad ja kõrgustes heljuvad meloodiakäigud. Tantsuline ja kulminatsiooni pinget ihalev vaheosa pakkus ka paraja annuse kergust ning nobedust.

Pjotr Tšaikovski (1840–1893) nokturni d-moll op. 19 esitas Ekke Rainer Arndt, kelle mängumaneeris valitses tõsine, süvenenud ja sooja tooniga tšellokõla. Kaunis meloodiliste kaarte katkematu järgnevus võlus kuulajat oma petliku lihtsusega, ent pakkus solistile umbes nelja minuti sees üllatavalt mitmekesiseid ülesandeid. Nappi tervikusse mahtus isegi põgus soolokadents, erilist pinevust pakkus sellele järgnev põnevalt põimitud tšello kahekõne orkestri esimese viiuliga.

Tšellomuusika vaimseid sügavusi jagus veelgi: Maria Tepp esitas läbitunnetatud visiooni Edward Elgari (1857–1934) tšellokontserdi avaosast (adagio – moderato). Tepi mängu iseloomustasid lausa psühholoogi tundlikkusega kujundatud fraasikaared, milles oli nii ettevaatlikult hoolivat hoiakut kui ka nukra laulvuse kõikehaaravust. Mõneti harjumatu oli kuulda teost pooleli jäetuna, tahtnuks avaosa vaibudes järgmisedki osad samas ettekandes läbi kogeda.

Keelpillikunsti kõrgeima tipu tasapinnale ohtlikult lähedale tõusis noor viiuldaja Miia Ruubel, kelle mängitud Jean Sibeliuse (1865–1957) viiulikontserdi aeglane osa (adagio di molto) teenis toeka aplausi üdini puudutava musikaalse esituse eest. Poeetiliselt hapra alguse dünaamiline kasvamine aina täidlasema tooni poole ning järjest pingestuv ja kõrguste poole pürgiv areng õnnestusid Ruubelil tõepoolest haaravalt.

Puhkpillipidu. Impressionismi hõngu tõi saali teos pealkirjaga „Incantation, thrène et danse“ ehk „Loits, kaebelaul ja tants“, mille autor on üsna harva kontserdikavades kohatav prantsuse helilooja Alfred Desenclos (1912–1971). Teose eleegiliselt mõtiskleva teise osa (thrène) esitas lootustandev trompetianne Martin Pajumaa. Trompeti iseloomuga esmajoones haakuvad fanfaarikõlad ja särav hoog asendusid siin hoopis õrnema ja laulvama väljendusega: sordiiniga pehmendatud tämber, väljapeetud kantileen ja poeetiliselt suitsune atmosfäär.

Puhkpillikunstis ongi aeglane ja vaikne muusika see põnevaim: kuidas mängija valitseb tooni, kas hingamine kannab, kui paindlikult õnnestub fraseerida, kas loodud atmosfäär mõjub usutavalt ja haaravalt. Pajumaa esituses paistis välja trompeti muusikaliste kvaliteetide veenev valitsemine, mis reedab meisterlikke ja küllaldasi tehnilisi varusid. Ambitsiooni ja mitmekülgsete võimete heast tasakaalust kõneleb seegi tõik, et Pajumaa lõpetas kooli kuldmedaliga. Edasi viib tee Šveitsi, kus trompetiõpingud jätkuvad Luzernis hinnatud trompetisti ja õppejõu Immanuel Richteri klassis.

Puhkpillimuusika kõrgeid kvaliteete jagus õhtusse täpselt ühe jagu veel. Kõlas muhedate, vilgaste ja kujundiküllaste teoste poolest tuntud prantsuse helilooja Jacques Iberti (1890–1962) „Concertino da camera“ teine osa (larghetto – animato molto), mille noor saksofonist Joonas Neumann esitas meelihaarava süvenemisega. Rahulikult retsiteeriv ja nostalgiliselt laulev algus sillutas tee humoorikatest pööretest tulvil kihutamisele. Joonas Neumann valitses altsaksofoni eri registreid toreda osavusega, ehitades paeluva ja hõrgu muusikalise elamuse. Tema lavaline sundimatus ja vaieldamatu virtuoossus lubavad loota, et peagi võiks Neumanni näha vallutamas aina rohkemaid lavasid nii Eestis kui ka kaugemal.

Pianismi paeluv poeesia. Piduliku õhtu lõpmisel veerandil veeretati lavale pillide kuninganna klaver. Kahest kontrastsest pianistlikust etteastest saigi kokku mõjus ja kulminatiivne lõpujoon. Theodor Teppo esitas südamlikult Maurice Raveli (1875–1937) klaverikontserdi G-duur aeglase osa (adagio assai), mida olen endamisi pidanud melanhoolseimaks omasuguste seas: seal on äärmuseni lihtsate vahenditega ja seejuures igasuguse välise halamise või õhkamiseta edasi antud midagi ülimalt üksildast. See on esteetilise itkemise puhtaim näide, kust puudub kõik liigne.

Otsekui lõpetava ilutulestikuna paiskus saali Edvard Griegi (1843–1907) tuntud-teatud klaverikontserdi finaal (allegro moderato molto e marcato), mille esitas Hans Matthias Kari. Mahlakate akordide ja pärlendavate jooksude täiuslikus tervikus tuli esile noore pianisti entusiastlik ning uhke mänguhoog, mida loodetavasti jätkub varuga nendeks rohketeks järgmisteks sammudeks, mis käivad ühe pianisti kujunemise ja küpsemise juurde.

Rõõmsal päeval nukrad viisid. Oletasin galakontserdi eel julgesti, et kooli lõpetamise pidulikul puhul valitsevad kava helges toonis energilised teosed, mis näitavad noorte muusikute virtuoossuse parimaid püüdeid. Valitsevaks kujunes aga omal moel järelemõtlik ja nostalgiliselt nukrutsev tundetoon. Mis võiks küll panna rõõmustajaid muretsema? Esimese lennu galakontserdil kuuldu lubab kõhklusteta uskuda, et noorte muusikute tiivad kannavad. Aga kuhu? Pole saladus, et sugugi kõiki ei kanna Muba laia siruulatusega hariduslikud tiivad otseteed muusikasse.

Muusikast pungil kooliseinte vahel võib aastateks jäädagi mulje, et nimelt see osa vaimuelust moodustab olemise keskme, on avara elu oluline ja kaalukas osis. Kooli lõpetamise lähistel jõutakse aina mõjusamate kokkupuudeteni keeruka tegelikkuse ja fortuunaga. Kuhu ta täpselt sihib ja mida salamisi kavatseb, on täiesti võimatu välja selgitada. Need sageli innustavad, vahel ka hirmutavad kokkupuuted joonistavad aina enam välja esmalt ootamatuna näiva tõe: kõrgkultuuri, kunsti ja muusika suured „maailmad“ on ühiskonna masinavärgis otsekui mõne elanikuga väikesaared. Kõiksugused suuremad ideelised ja ühiskondlikud hoovused lainetavad katkematult üle nende habraste saarte. Hoogne ja peatumatu vetemüha viib enesega ulgumerele triivima sellegi, mis saarel näis nii püsiv, puutumatu ja püha.

Ainus, mis aina asisemaks muutuvas muusikuelus aitab pisutki hoogu hoida, on vaibumatu uudishimu ja võib-olla isegi mingit laadi müstiline elutunnetus. Mõlemat on vaja suures koguses tõrjumaks elu orvakestes salamisi hiilivat pessimismi. Parim vastumürk sellele on tänulikkus. Suurim tänu Muba esimese lennu tiivustamise eest kuulub muidugi kannatlikele, innustavatele ja parimatele eeskujudele – õpetajatele, erialaõppejõududele ja mõistagi kontsertmeistritele, asendamatutele koostööpartneritele erialatundides. Saada osa pühendunud meistrite täielikust tähelepanust on erakordne luksus, mille mõju ulatub kaugele üle pillimängu ja musitseerimise. Isegi kui muusikast ei saa noore inimese töine tulevik, annavad Muba vaimsed mõjujooned endast märku terve tulevase elukaare vältel.