Ester Mägilt on seniajani palju õppida

Heather MacLaughlin Garbes: „Ester Mägiga seoses meenub kõigepealt tema vaikne vägi. Nimetasin oma koori tema järgi just sellepärast, kes ta oli inimesena.“

ANNE AAVIK

Ameeriklanna Heather MacLaughlin Garbes on Seattle’is tegutsev kooridirigent, kelle 12 aasta eest loodud professionaalne kammernaiskoor Mägi Ensemble esitab põhiliselt Eesti, Läti ja Leedu heliloojate koorimuusikat. Ta kaitses ka oma doktorikraadi Washingtoni ülikoolis Ester Mägi koorimuusika teemal. Peale selle juhatab ta Seattle’is nii eesti, läti, leedu kui ka soome pärandkoori ning õpetab Washingtoni ülikoolis külalisprofessorina regilaulu ja leedu muusika arengulugu. Ta on ka Ameerika ainukese Balti kooriraamatukogu (Baltic Choral Library) hoidja ja pühendunud jää­keeglimängija. Heatheri tõi seekord Eestisse nii „Jeti Cup’il“ võistlemine kui ka kontserdireis „Kauge maa“, mis on pühendatud Ester Mägi 102. sünniaastapäevale. Mägi Ensemble esineb Arvo Pärdi keskuses veel laupäeval, 13. jaanuaril.

Heather, rõõm sind taas Eestis kohata! Juba mitmes kord oled siin jaanuarikuus krõbedat pakast trotsimas. Ester Mägi eluajal kohtusime ka suviti, kui käisite kooriga tema suvekodus Helikülas.

Jah, suvel on Eestis tore, aga jaanuaris meeldib mulle veelgi rohkem. Uue aasta algus on kuidagi rahulikum, inimestel on aega kohvitassi juures maailma asju arutada. Eestlased on mulle naljaga pooleks öelnud ka, et kui tõesti julged siia tulla sellise ilmaga, on näha, et võtad meid tõsiselt. Tubli, oled vastu võetud! (Naerab.)

Oled õppinud kaks aastat ülikoolis eesti keelt, nagu ka läti ja leedu keelt. Ühismeedia reedab, et keeleõppeäpis Duolingo oled 1300 päeva järjest tegelenud taani keelega. Uute keelte õppimine on vist sinu kirg?

Tegelikult on kõik just vastupidi: kartsin keeli nagu tuld! Lapsest saadik mängisin viiulit ja dirigeerimisõpinguid alustades keskendusin orkestrile. Üks põhjusi oli, et kartsin eri keeltes töötamist, sest pean ääretult tähtsaks õiget hääldust. Magistri­õppes oli mul ka väga range õppejõud, kes nõudis näiteks Saksamaa eri paigust pärit heliloojate teoste tekstide autentset hääldust, ja see kõik hirmutas mind. Paradoksaalselt jõudsin lõpuks ikkagi koorimuusika juurde ja siis otsustasin, et kui seda juba teen, siis sukeldun sellesse põhjalikult. Õppisin ülikoolis nii saksa keelt kui ka kolme Balti riigi keeli, taani keelega tegin algust juba kolledži­päevil. Minu loomuses on viia alustatu lõpule: ma ei suuda lihtsalt midagi pooleli jätta, sest siis on mul tunne, et olen läbi kukkunud. Seega, kui midagi ei juhtu, jätkan keelte õppimist igavesti. (Naerab.) Eesti keelt olen õppinud Balti riikide keeltest kõige kauem, kuna minu doktoritöö käsitleb Ester Mägi koorimuusikat. Kuulan näiteks väga sageli kodus Seattle’is autosõidu ajal Klassikaraadiot. Saan üsna hästi jutust aru, võin ka märkmeid teha, aga spontaanseks rääkimiseks olen vist liiga tagasihoidlik – kardan vigu teha. Eks oma osa ole ka selles, et kohe, kui üritan natukenegi midagi rääkida, lähevad lahked eestlased inglise keelele üle.

Kuidas juhtus, et USA kooridirigeerimise doktorant valis uurimiseks Ester Mägi koorimuusika?

Washingtoni ülikoolis, kus kaitsesin nii oma magistri- kui ka doktorikraadi, on väga tugev Balti uuringute programm. Ma usun, et see on USAs – või äkki isegi maailmas? – ainuke ülikool, kus eesti, läti ja leedu keel on pidevalt loenguplaanis, samuti Balti piirkonna ajalugu ja kultuuriloengud. Ma ise õpetan seal praegu Balti riikide muusikalugu: näiteks loen leedu muusika kursust, samuti on meil olnud regilaulukursus. Balti riikide osakonnal, mis kuulub Skandinaavia osakonna alla, on muusikaosakonnaga tugev side. Ja Washingtoni ülikooli koorid on korduvalt teinud reise Balti riikidesse, ükskord osalesin tudengina ka mina. Lugu, kuidas algas minu side Eestiga, kõlab tõesti nagu muinasjutt. Aga nii see oli: astusin Tallinnas bussist maha ja teadsin kohe, et see on minu koht. Just siit tahan ma leida oma doktoritöö teema, siin tahan ma õppida ja uurida muusikat. Sel korral sain tuttavaks ka muusikaakadeemia professori Urve Lippusega. Ta küsis, kas mind huvitab pigem Veljo Tormise või Arvo Pärdi muusika. Mina aga tahtsin tegeleda heliloojaga, kes on küll tuntud ja armastatud, aga kellest on vähem kirjutatud. „Mul on sulle just selline inimene pakkuda,“ leidis Urve Lippus. Ja nii algaski minu tutvus Ester Mägiga.

Inimesena oli ta pigem tagasi­hoidlik …

Jah, miskipärast oli tal algul raske mõista, miks on üks juhuslik Ameerika tudeng tema teostest nii sügavalt huvitatud. „Miks te tahate minu koorimuusikast kirjutada?“ küsis ta hämminguga. Sel ajal ei osanud ma veel kuigi palju eesti keelt, tema jälle rääkis vähe inglise keelt – aja jooksul õppisime küll mõlemad juurde. Aga lõpuks jäi ta siiski nõusse.

10. jaanuaril oli Ester Mägi 102. sünni­aastapäev. Ja koor sündis tema 90. sünnipäevaks.

Just. Meil on lauljaid, kes on kooris laulnud kõik need tosin aastat, ja on ka mõned päris uued. Kõik nad kinnitavad, et on Mägi muusikast väga palju õppinud. Esiteks on see muusika küllaltki keeruliselt kirjutatud: laskuvad kromaatilised käigud, kohakuti asetatud tertsid, mida on raske häälestada. Muusikale peale vaadates tundub, et see on lihtne rahvalaulu tüüpi muusika, aga kui laulma hakkad … Oh neid tunde, mida seekordki kulus enne siiatulekut Mägi lauluga „Lumi langeb“! Huvitav, et avastame iga kord selles laulus midagi uut ja põnevat. Selles mõttes on mul Estrilt seniajani palju õppida.

Missugune inimene ta sinu meelest oli?

Alati, kui talle mõtlen, meenub kõigepealt tema vaikne vägi. Võib-olla kõlab see kummaliselt, aga ta meenutab mulle paju. Temas oli nii palju pehmust ja ilu, aga ühtlasi tohutut jõudu. Ehkki ta ei rääkinud mulle kuigi palju oma elust Nõukogude ajal – pigem lapsepõlvest ja ajast, kui ta oli juba pensionil –, tundub mulle, et ta ei teinud iial midagi, et režiimiga sobituda. Ta ei pidanud kunagi deklareerima: ma olen tugev naine. Ta lihtsalt oli. See avaldus tema olemuses ja võlus mind tohutult! Ja ma ei tahtnud mingil juhul kirjutada oma doktori­tööd temast kui naisheliloojast – see tüüpiline ettekujutus girl power’ist, et naissoost kooridirigeerimise doktorant kirjutab naisheliloojast. Ma nimetasin oma koori tema järgi just sellepärast, kes ta oli inimesena – ja juhtumisi oli ta naine.

Muidugi võttis mul hulk aega, enne kui teda tundma õppisin. Keegi küsis: kuidas te üldse omavahel suhtlete? Ükskõik kui kummaliselt see ka ei kõla: hoolimata keelebarjäärist, distantsist ja arvukatest mentoritest, nagu ühe koori­dirigendi puhul ju ülikoolis on, oligi tema minu põhiline õpetaja. Seda on keeruline sõnastada, kuidas täpselt; ikka korjasin midagi üles mõnest intervjuust – aga eeskätt õpetas ta mind sellega, kes ta oli. Pean tunnistama, et kui oli käes esimene jaanuarikuu, mil ma ei saanud Eestisse teda vaatama tulla, siis olin üllatunud, kui sügavalt temast puudust tundsin.

Kuidas anda see inspiratsioon edasi koorilauljatele, panna nad laulma keeltes, mida nad pole kuulnudki?

Selles kooris laulmine eeldab soovi pühenduda, mõista kultuurikonteksti ja ka põhjusi, miks see muusika on loodud. Lauljad juba tulevad koori teadmisega, et vokaaltehnikast raskemakski võib osutuda just keel. Rahvusvahelisest foneetilisest tähestikust on kooriproovides väga palju abi.* Meil on kooris üks Soome päritolu laulja, kelle kõrv on samuti suuresti toeks. Ütleksin, et üks keerulisemaid asju on õigesti laulda eesti keeles, kui tuleb pikalt hoida kaksiktäishäälikut. Meie viimaseid proove on täitnud vaidlus, millal lõpetada ä pikale noodile kirjutatud sõnas „käidi“ ja minna üle i peale – on see siis „kääidi“ või „käiidi“. (Naerab.) Harjutame hääldust nii püüdlikult, aga selliste asjadega jääme ikka vahele!

Kui teised koorid saavad mõnele kontserdi ajal hõivatud lauljale hõlpsalt asendaja leida, siis meil pole see nii lihtne. Ja miks ma tahan vähemalt igal teisel aastal koori Eestisse tuua – sest lauljatele on erakordselt tähtis kuulda eesti keelt kõneldavana, tajuda rõhke ja intonatsiooni. Samuti on kohapeal lihtsam mõista, miks on loodus rahva­luuletekstides nii oluline. Siin saab kogeda loodust lähedalt, tunda Läänemere hingust ja tajuda päriselt talve jäisust. Seekord olen tegelikult veidi ärevil, kuna mõned uued lauljad, kes pole veel kunagi siin käinud, on pärit lõunaosariikidest. Neile võib pakane olla üsna raske taluda. [Intervjuu ajal oli väljas –18°C – A. A.]

Mägi Ensemble pole kaugeltki sinu ainuke koor.

Seattle’is on mitmeid nn pärandkoore: eesti, läti, leedu, soome, rootsi ja kaks norra koori. Taani koor kohtub vaid jõulude ajal, aga jah, mitmed neist on kuidagi sujuvalt minu juurde jõudnud. Eesti koor on alati olnud minu käe all, valmistume taas laulupeoks. Leedu kooriga töötasin enne nende eelmist laulupidu. Läti koori juhatab üks Mägi Ensemble’i laulja, lätlanna, kes õpib samuti Washingtoni ülikoolis. Kümme aastat olen juhatanud ka soome koori. Kui rootsi koori dirigent lahkus, olen üritanud ka nendega töötada – aga seda on tõesti liiga palju! Laulu­peostress on meil juba praegu. Kummaline, et Eesti laulupeo ettelaulmine on nii vara. Näiteks Leedu laulupidu tuleb aasta varem, juba tänavu juulis, aga ette laulma peame alles märtsis.

Jah, selle varase ettelaulmise pärast on muretsenud teisedki väliseesti koorid. Missuguseid muutusi oled sa märganud siinses muusikaelus?

Ma olen Eestis käinud regulaarselt 2002. aastast ja muutused on olnud uskumatud. Näiteks esimestel kordadel ei lugenud autoriõigus kellelegi midagi, noodid pandi küsimusi esitamata koopia­masinasse.

Nii oli alati tehtud ja keegi ei taibanudki autorikaitse peale mõelda.

Isegi praegu on vahel nii. Kui salvestame või esitame eesti muusikat, siis kirjutan alati autoritele. Tõtt-öelda on suurem osa heliloojaid uskumatult ükskõiksed. Mõned on rõõmsad, et tema muusikat esitatakse, aga raha väga ei küsita – seda peetakse rohkem meeldivaks koostööks. Kui meil oli viimati Lääneranniku eesti päevade laulupidu (2022), siis tegelesin mina selle peadirigendina litsentsidega ja enamik heliloojaid vastas ainult „aitäh, see on mulle suur au!“, kuigi me oleksime hea meelega neile maksnud.

Kultuurivaldkonnas tegutsemist peetakse privileegiks, mille eest tasu küsida on nagu piinlik.

Ka Seattle’is on seda laadi probleeme: näiteks on meil väga palju hästi tasustatud tehniliste alade töötajaid, kes on kõigepealt omandanud kõrgema muusikalise hariduse, aga siiski muusiku elu ebakindluse tõttu eriala vahetanud. Kuna nad on võimekad muusikud, siis kutsutakse neid sageli üritustele esinema ja nad on nõus seda tegema tasuta. Millisesse olukorda paneb see need, kes muusikaga leiba teenivad? Nad peaksid ikkagi tasu küsima: selle raha võib kas või tagasi annetada, kui neil seda endal tingimata vaja pole.

Sinu eestvedamisel toimib Washingtoni ülikoolis ka Ameerika ainuke Balti koorimuusika kogu.

Jah, seal on umbes 14 000 nooti, raamatut ja helisalvestist. Oleme selle kogu koostamiseks teinud koostööd nii siinsete kirjastajate kui ka Ameerika Balti riikide diasporaaga: inimesed vananevad ja tahavad oma vanad noodid ja plaadid ära anda. Nii see kogu alguse saigi. Meie poole pöördus inimene, kelle eestlasest vanaemal oli terve kollektsioon laulupidude noote. Olin sel ajal viimase aasta tudeng ja mind võeti appi selle koguga tegelema – see oli kohutavalt huvitav!

Pärast doktorikraadi kaitsmist õpetasin mõnda aega Chicagos ja Houstonis, aga siis läksin Washingtoni tagasi ja mulle pakuti ülikoolis põhitöö osana tegeleda selle koguga – mis sai mul selle vastu olla. Vahel tuleb mul teha ka üldsõnalisi tõlkeid eesti luulest, sest meil on kogus ligi 15 000 eestikeelset kirjandusteost – nagu ka läti- ja leedu­keelseid. Kui selle koguga alustasin ja käisin konverentsidel oma tööd esitlemas, sain palju kriitikat: Balti riike pole olemas, kultuuriliselt ei saa neid ühe sildi alla paigutada. Aga minuga koos Washingtoni ülikoolis õpetav läti juurtega õppejõud ütles: „Tegelikult oled sa sel alal ainuke neutraalne inimene, kel pole juuri üheski Balti riigis. Sind tõukab tagant vaid kirglik huvi asja vastu!“

Kas need raamatud ja plaadid ongi päriselt seal? Tänapäeval on ju aina enam kogusid digiteeritud?

Mulle meeldib vanade raamatute ja nootide lõhn ja pildid vanade albumikaante vahel. Muidugi võib need digiteerida, aga midagi läheb ikkagi kaduma. Eks meilgi ole olnud juttu kogu füüsilisest vähendamisest, aga püüan seda vältida niikaua kui võimalik: see on ajaloo osa, info, mida kannab päris asi su käes.

Eelmisel nädalal võistles sinu jääkeeglimeeskond Birdsong Tondiraba jäähallis „Jeti Cup’il“. Kas jääkeegel on muusikaga võistlev kirg või pigem lõbus vahepala?

Olen sellega tegelenud 22 aastat, kuigi olen selle käigus kaks korda põlve vigastanud ja pidanud kõike otsast peale õppima. Mina olen meeskonna kapten, minu abikaasa Peter on muide ka hiljuti loodud Filipiini rahvusliku jääkeeglimeeskonna liige ja kaks ülejäänud mängijat olid samuti põnevil võimaluse tõttu Eestisse mängima tulla. Meie vastased on väga tugevad mängijad. Ma olen töötanud ka instruktorina, õpetanud algajaid.

Sinu ellu mahub tõesti palju!

On päevi, kus mu keha ütleb ei. Võib-olla peaksin rohkem aega võtma taastumiseks ja lõdvestumiseks, aga niikaua kui veel suudan, tahan elada täisverelist elu!

Mida see argielus tähendab?

Ma veedan tunde autos, olen kahjuks sageli sunnitud ka sõites lõunatama, sest ülikooli kõrval õpetan veel ka erakõrgkoolis laulmist ja klaverit. Kui varem elasin Seattle’i linnas, siis pandeemia ajal kolisime abikaasaga põhja poole linnast välja, tunnise autosõidu kaugusele Camano saarele. See tähendab edasi-tagasi pendeldamist, aga mul on vaja, et mets ja vesi on lähedal. Ja sõidu ajal on hea raadiot kuulata. Mu abikaasa küsib vahel tagasihoidlikult: kas võiksid nüüd ingliskeelsele kanalile keerata, palun? Aga ta on ka juba mõned eestikeelsed sõnad ära õppinud. Viimati olime Tallinnas juunikuus College Music Society konverentsil ja meil oli lõpuõhtusöök restoranis Härg. Tegin pilti uksest, kuhu oli riputatud silt „Oleme reserveeritud“. Mu abikaasa Peter vaatas seda ja naeris südamest: „Muidugi – nad on ju eestlased!“

* Heather MacLaughlin on raamatu „The Use of the International Phonetic Alphabet in the Choral Rehearsal“ (Scarecrow Press, 2012) peatüki „Baltic Languages: Latvian, Lithuanian and Estonian“ kaasautor koostöös dr Duane R. Karna ja Andrew Schmidtiga.