Mõlgutusi Eesti rütmimuusikahariduse käekäigust

Neis koolides, kus on olnud ja on tugevad rütmimuusika eestvedajad ning juhtkond on seda valdkonda soosinud, mõistetakse, et sellealane haridus ei kuulu madalamasse klassi.

SIIM AIMLA

Mõlgutades mõtteid Eesti rütmi­muusika­hariduse käekäigust, tuleb veel kord selgitada rütmimuusika mõistet. Virgo Sillamaa on selle sisu avanud järgmiselt: „Rütmimuusika termin võeti kasutusele XX sajandi teisel poolel Taanis, et tähistada kõiki neid omaaegseid muusikastiile, mille õpetamist pidasid muusikaakadeemiad ja muud haridusinstitutsioonid toona pigem sobimatuks. Sinna alla loetakse reeglina jazz, blues, pop- ja rock-muusika stiilid, aga sageli ka nn maailmamuusika või isegi estraadi-, ajaviite- ja lavamuusika. Kõikide nende nähtuste ühiseks tunnuseks oli paiknemine väljaspool traditsioonilise akadeemilise muusika(hariduse) valdkonda“ (Sirp 23. X 2013). Eesti Rütmi­muusika Hariduse Liidu (ERHL) veebisaidil täpsustatakse, et „ennekõike on tegu muusikahariduse mõistega, mis hõlmab 20. sajandil väljaspool klassikalist muusikat tekkinud muusikastiilide (blues, jazz, pop-, rock-, pärimusmuusika jne) õppimis- ja õpetamismeetodeid“. Võrreldes klassikalise muusikaõppega, kus suur rõhk on noodikirja tundmisel ja selle täpsel esitusel, on rütmimuusikas märksa suurem tähtsus kuulmispõhisel õppel ja improvisatsioonil.

23. mail toimus EHRLi aastakoosolek, kus anti ülevaade tehtud tööst ja tegevussuundadest. Peaaegu kõigis pilli­rühmades on valminud rütmimuusika õppekavad muusikakoolidele. Neid saab hakata tasapisi rakendama, praegu on aga põhiline õpetajate puudus. Juba aastaid on mitmetes koolides noori edukalt ja püsivalt õpetatud. Tugevamad on ilmselt Viljandi, Pärnu, Saue ja Kuressaare muusikakool, kust on võrsunud juba mitmeid professionaalseid muusikuid. Neis koolides, kus on olnud ja on tugevad rütmimuusika eestvedajad ning juhtkond on seda valdkonda soosinud, mõistetakse, et sellekohane haridus ei kuulu madalamasse klassi ja muu muusika mängimine ei ole klassikalisest vähem kultuurne. Paljudes muusika­koolides oleks õpilasi rohkemgi, aga napib õpetajaid, kes suudavad süsteemselt rütmimuusikat õpetada. Kuna Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, Eesti muusika- ja teatriakadeemias ning ka uues Mubas koolitatakse selle ala õpetajaid, siis on lootust, et seis tasapisi siiski paraneb. Seni annab päris palju ära teha õpetajate täienduskoolitusega, mida ERHL püüab hoogustada ja koordineerida. Ilmselgelt on vaja teha veel väga palju selgitustööd ja leevendada hirme, sest suhtumine „bändimäng röövib süvamuusikalt õpilasi“ on veel üsna tavaline.

Olen sügavalt veendunud, et muusika algõpe ei pea olema ilmtingimata mingi stiili keskne – osav õpetaja peaks suutma lastele ja noortele algtasemel õpetada eri muusikastiile ja stiili­omaseid õppimismeetodeid. Palju on räägitud, et tihti ei taju õpilased otsest seost näiteks solfedžotundide ja pillimängu vahel. Omast kogemusest võin öelda, et kuulmise järgi muusikapalade õppimisel, mida rütmimuusika puhul palju tehakse, on seose loomisel suur abi. Minu teada sellelaadset õpet klassi­kalises muusikas millegipärast eriti ei rakendata. Teine õppeainete lõimumisega seotud näide on praktilise harmoonia vallast. Suur osa akadeemilise hariduse saanud muusikuid, sealhulgas magistrid ja doktorid, ei suuda ilma noodita või tähtharmoonia järgi saata lihtsat lastelaulu ega isegi Eesti hümni. Kui ei usu, küsige lähimalt muusikult! Oleksin väga rõõmus, kui ma eksin!

Õpilasega ei juhtuks mitte midagi halba, kui pillitundides lihtsaid saatefaktuure analüüsitaks ja neid mängima õpitaks. Rütmimuusika spetsiifika juurde kuulub näiteks akordimärkide järgi erinevate stiilifaktuuride õppimine, nende hulka võiksid kuuluda ka tüüpilised klassikalised faktuurid. Usun, et sellised lisanüansid teeksid klassikalise muusika algõppe atraktiivsemaks ja laiendaksid ka õpilaste silmaringi. Kindlasti mõni klaveriõpetaja juba kasutabki klassikalise muusikahariduse piire ületavaid õppemeetodeid, aga need võiksid kuuluda üldisesse õppekavva. Juba kuulengi teenekate õpetajate vastuväiteid, et siis ei jagu ju aega nõudlike kavade ettevalmistamiseks, mida on vaja selleks, et Tšehhi imelaste konkursilt laureaaditiitleid koju tuua. Konkursivõidud on muidugi väga toredad, aga kuna olen liigagi palju kuulnud (ja kuulen endiselt!) nii eakaaslaste kui ka palju nooremate inimeste tõotust, et nad pärast muusikakooli lõppu enam kunagi pilli ei puutu, siis ei olegi ilmselt õpetamisega kõik nii tohutult hästi, kui arvame.

Samal põhjusel aitasin 2007. aastal kaasa Gustav Adolfi muusikakooli (GAM) asutamisele, mida tehti selleks, et soodustada koosmängu ja mitte tappa laste muusikaarmastust. Kuigi GAM oli ja on praegugi huviharidust andev asutus (oo õudu – huviharidus, tagane minust, saatan!), on ka sealt sirgunud edukalt muusika- ja teatriakadeemia lõpetanud muusikuid või neid, kes peavad selletagi muusikuametit.

Üks oluline aspekt, mida rütmimuusikahariduses tähtsaks peetakse, on koos musitseerimine. Väidetavalt ei õpeta see pelgalt muusikalises keskkonnas toime tulema, vaid märkamatult ka teistega arvestama ning meeskonnatööd. Loomulikult on orkestrimäng ja kammeransamblid täpselt sama head, aga selliseid võimalusi ei ole kaugeltki igas koolis ning klaverimängijad on koosmängu mõttes alati vaeslapse osas. Hiilgav näide on Jõhvi muusikakool, kus tänu juhtkonna agarusele on klaveriõpilased hakanud valima lisapilliks puhkpille ja saavad seetõttu kaasa lüüa kooli bigbändis.

Tihti vastandatakse mõisteid „huviharidus“ ja „professionaalne algharidus“. Paljud muusikud ja õpetajad on arvamusel, et eluõigus on vaid filmis „Piitsalöök“¹ nähtud meetodil õpet korraldavatel asutustel ja huviharidus on täiesti teisejärguline. Mina pean paremaks Soome jäähoki järelkasvu eest hoolitsemise viisi: hoki on põhjanaabritel nii tavaline, et kõik lapsed mängivad seda koolis ja kellelgi ei lasu pinget, et peab maailmaklassi pürgima. Ometi koorub suurest hulgast lastest palju võimekaid, kes tahavad sellel alal tippu jõuda. Kui kõik lapsed tegeleksid muusikaga ja omandaksid muusikalise kirja­oskuse, oleks rohkem ka edasi õppida soovijaid. Tsiteerin Lydia Rahulat, oma esimest muusikaõpetajat ja üht omal alal teenekamat inimest Eestis: „Muusika õppimine ja noodikiri on lihtsalt üks keel, mille oskamine lisab elule rikkust, ja mina pean oma ülesandeks õpilasi rikkamaks muuta.“

Mõttemõlgutuse lõpuks jõuan nüüd tagasi rütmimuusika juurde. Paljud usklikud soovivad oma usku teistega jagada, et tugevdada seda üheskoos palvetades. Muusikausku inimestega on sama lugu. Nad soovivad jagada vaimset kogemust, mida pakub musitseerimine ja muusika kuulamine, eriti hakkajad kaasavad ka noori. Juuni alguses, kui koolid on juba läbi saamas, tuleb mitu rütmimuusikale pühendatud festivali. Näiteks Saue muusikakooli algatatud, nüüdseks juba pika traditsiooniga festivalil „Visioon“ saavad noored ennast proovile panna ning mängida laval kõrvuti professionaalsete muusikutega. Kontserdid leiavad aset 8. ja 9. juunil nii Sauel kui ka džässi­klubis Philly Joe’s.² Esimest korda toimub aga 10. ja 11. juunil Eesti noorsooteatris festivali „Jazzkaar“ ja UNESCO muusikalinna Tallinna eestvedamisel pealinna laste džässifestival „Kräsh“, mis harib, innustab ja toob muusika juurde igas vanuses noori. Festivali kavas on kontserte, õpitubasid ja ka harivaid vestlusi Eesti parimate muusikutega.³

Loodame, et noored muusikaõppurid ja ka hakkajad õpetajad leiavad tee festivalidele ning need innustavad muusikat edasi õppima!

1 „Whiplash“, Damien Chazelle, 2014.

2 https://improviis.ee/festival-visioon-2023/, Noorte Jazzfestival „Visioon“ Facebookis https://www.facebook.com/profile.php?id=100063712800331

3 https://festivalkrash.ee/