Estonia noor solist Attilana Itaalias

Pavlo Balakin: „Kui rolli pakutakse, olen alati nõustunud – ka siis, kui pole klaviirigi näinud. Kui on bassiroll, siis jah, laulan!“

TIINA MATTISEN

Pavlo Balakin on Eesti ooperihuvilisele kindlasti tuttav: Estonia laval on ta laulnud 2008. aastast, mil tuli Ukrainast siia Mati Palmi juurde õppima, esimesed viis aastat kooris ja solistina aastast 2013. Samal aastal tõi „Mefisto üllatavalt küps ja läbitunnetatud osatäitmine Charles Gounod’ ooperis „Faust““ talle ka Kristallkingakese, teatriaasta noore teatriinimese auhinna. Debüüdiga Teatro Massimos Verdi „Attila“ uuslavastuse nimirollis tänavu 20. veebruaril Palermos tegi ta aga läbimurde rahvusvahelisse ooperimaailma. Legendaarne bass Nikolaj Gjaurov on „Attilat“ nimetanud kõige tapvamaks ooperiks bassirepertuaaris, miska on põhjust uurida, kuidas Balakinil Itaalias läks. Üks lisaväärtus on Mati Palmi sõnul veel: Eesti lauljad on küll korduvalt Itaalia ooperilavadel üles astunud, ent mitte sealsete ooperilavastuste koosseisulise solistina – Balakin olevat esimene.

Kuidas Palermo teater teid leidis?

Pavlo Balakin: Korralduse taga on Pille Lille Muusikute Fond, kust mulle detsembris helistati ja pakuti nimirolli Verdi ooperis „Attila“. Loomulikult nõustusin kohe ja olen tänulik Estonia teatrile, et mul võimaldati nii lühikese etteteatamisega olla koduteatrist eemal terve kuu.

Teatro Massimo on Itaalia suurim ja Euroopa üks suuremaid ooperimaju. Kõik toonitas ettevõtmise vastutusrikkust: etendusi juhatas vägagi tuntud ooperidirigent Daniel Oren, kes on Tel Avivi ooperiteatri peadirigent, lavastas (kuulsa dirigendi poeg) Daniele Abbado, neli etendust andnud esimeses koosseisus laulis Attilat rahvusvaheliselt mainekas bass Erwin Schrott. Mina kuulusin teise koosseisu, kes sai laulda teise esietenduse 20. veebruaril. Kõik viis etendust läksid suure eduga, vastuvõtt oli soe.

Ja ongi kõik?

Jah, selles teatris ei ole oma soliste, küll aga on suurepärane 75 liikmega koor ja orkester, balletitrupp ka. Aastas valmib ehk viisteist lavastust ja neid mängitakse tsükliliselt: solistid tulevad kohale, lavastus valmistatakse ette ja etendused antakse siis järjest ära. „Attila“ proovide ajal sain seal vaadata Wagneri „Jumalate hukku“ ja kohtusin ka Estoniaski korduvalt esinenud kuulsa baritoni Sergei Leiferkusega, kes esines Alberichi rollis.

Välisteatrite kogemust teil vist palju ei ole?

Olen käinud Saksamaal mõnel ettelaulmisel, tulemuseks palju läbirääkimisi ja ebamääraseid plaane, et võib-olla millalgi ja midagi. Aga „Attilaga“ oli ehk tõesti saatus mängus: sattuda otse nii mainekale lavale ja nii tugevasse rahvusvahelisse koosseisu nii, et Pille Lill helistas ja varsti oligi minek.

Esmalt oli Massimo teater mulle korraldanud Firenzes koolituse, kus töötasin Attila rolliga viis väga tulemuslikku päeva. Suurepärased professorid, aga eriti hästi mõjus keelekeskkond: laulad laval itaalia keeles, tuled sealt maha, aga ikka kostab ümberringi sama keel, mistõttu kõik tundub kuidagi loomulik. Olen küll inimene, kes midagi ei karda, aga laulda 33aastasena niisugust suurrolli on ikka suur vastutus. Nüüd, hiigelroll n-ö taskus, on lihtsam edasi minna, lisab enesekindlust. Hoian Attilat mõistagi soojas – ehk avaneb võimalus seda veel kuskil laulda, ehkki seda ooperit lavastatakse praegu maailmas suhteliselt harva, isegi Itaalias. Nii et mul vedas, võib öelda.

Iseloomustage palun „Attila“ lavastust. Kas paaril pildil nähtud kostüümid viitavad tänapäevastatud lähenemisele?

Pigem oli tegu ikka klassikalise lähenemisega: Verdit lavastataksegi Itaalias alati klassikaliselt, seevastu võidakse seal Wagnerit tõlgendada sama vabadusega nagu Saksamaal tehakse Verdiga. Küll aga valitsevat Itaalias juba mõnda aega suund, et laval peab olema loomulik, näiteks ei kleebita seal lauljale habet ette. Ent muidu oli lavastus igati loogiline, järgiti partituuri. Muide, tegu on ühislavastusega, mida jaanuaris mängiti Bologna teatris, nimirollis Ildebrando d’Arcangelo, veebruaris Palermos ja kolmas tsükkel tuleb 2017. aasta kevadel Veneetsias (osatäitjad pole veel teada).

Suur saal seab lavastusele ka oma nõuded: istusin „Jumalate huku“ etenduselt nimelt kolmandasse ritta, kuid sealtki ei seleta silm enam lauljate ilmeid. Nii pole sel laval mängulistel nüanssidel mingit mõtet – nagunii keegi ei näe, kui binoklit pole. Dekoratsiooni on paigaldatud tõusvale lavale, mille keskel kulgeb tegevus. Aga „Attila“ lavastus mulle meeldis ja laulda oli väga mugav – miski ei takista hääleandmist ja akustika on vapustav.

Kas suur ruum nõuab oma?

Harjumist nõuab, aga karjuda pole vaja, forte’t tuleb siiski üsna palju kasutada, nii et häält peab olema. Enamasti lauldakse lava keskel, mis eeldab veel suuremat häält. Kõik osatäitjad olid suurepärased – nautisin nende itaalia laulukooli igas proovis.

Te pole Attilat varem laulnud, aga roll oli siiski juba varem tuttav?

Olen ooperifanatt ja tunnen seetõttu neid mõndkümmet ooperit, mida maailmas pidevalt lavastatakse. Palju andsid kuus Donetskis ooperikooris lauldud aastat, sest meil oli mahukas repertuaar, vaid Wagnerit lavastati meil harva ja ka „Attila“ polnud siis mängukavas. Ometi tunnen juba ammu seda kõige tähtsamat, Attila aariat ja esimese vaatuse duetti. Terve ooperi võtsin ette niipea, kui pakkumine tuli. Materjali oli muidugi palju, aga õppimine pole probleem, eriti kui iga päev on proov – tähtis on vastu pidada ja ära laulda.

Minul ongi nii läinud, et kui midagi kindlalt tahan, siis kuidagi jõuangi sinna. Tuleb lihtsalt sihikindlalt tegutseda ja valmis olla, siis avanevad ka uksed. Kui helistatakse ja rolli pakutakse, olen alati nõustunud – ka siis, kui pole klaviirigi näinud. Kui on bassiroll, siis jah, laulan! Ainult avantüüri ooper paari päevaga ära õppida ma ei lasku.

Kas töötasite ka Mati Palmiga, kelle debüüdist Attilana möödub tänavu 40 aastat?

Jah, ta on palju aidanud: Attila aariaga hakkasime tegelema juba nelja aasta eest. Tänu sellele valdasin ooperi kõige keerulisemaid lehekülgi. Esitasin seda ka galakontserdil Estonias ja just toonase salvestuse põhjal, mis YouTube’is üleval, otsustatigi Palermos mulle rollipakkumine teha. Nüüd oli hea kogeda – aitäh Mati Palmile –, et laulan suurel laval seda aariat ja tunnen end vabalt, sest nelja aasta kogemus on andunud lihvi ja esituslikke küsimusi ei teki.

Kas edukas debüüt tõotab uute uste avanemist?

Teatri direktsioon jäi minuga rahule: öeldigi, et meie koostöö võib jätkuda. Mis roll ja millal see võiks olla, selgub paremal juhul suvel.

Koduteater viib teid uuesti kokku Wagneriga: septembris esietenduvas „Lendavas hollandlases“ laulate Dalandit. See on täiesti teine maailm.

Jah, kui Verdi on väga hästi lauldav, eriti tema varasem looming, siis Wagneri vokaalikäsitlus erineb sellest kõvasti, keelgi on teine. Saksamaal on mulle öeldud, et esindan itaalia laulukooli ja et näiteks Wagnerit lauldes on mul liiga palju legato’t. Tean, et mõnel lauljal tuleb aastakümneid vaeva näha, et õige legato kätte saada, aga mulle on see laulmisel loomulik. Siiski on kõik õpitav, ehkki ümberhäälestumine ei pruugi olla kerge.

Dalandi rollis on mul kõvad eelkäijad: Ain Anger teeb seda osa ja kolleeg Priit Volmer samuti. Mulle on see esimene kord astuda üles Dalandina, aga mul on alati eesmärk, et vaatajale jääks mulje, nagu poleks see mu debüüt. Lihtsalt selleks, et tunda end laval kindlalt, muretsemata, et tekst läheb meelest vms. Attila puhul see õnnestus: omandasin rolli selliste nüanssideni, et võis arvata, et olen selles osas andnud palju etendusi.

Millised siinsed tööd on teile enim rõõmu pakkunud?

Kindlasti Mefisto „Faustis“ ja Hermann „Tannhäuseris“. Tegelikult armastan kõiki rolle: paari päeva eest olin Dulcamara „Armujoogis“ – lausa šampanja, õnn ja lust … Vaatan sageli YouTube’is oopereid, ka „Wozzeckit“, „Lulud“ – muidugi tahaksin neid laulda. Hindemithi „Cardillacis“ on mul siin suhteliselt väike Politseiülema roll, aga kasulik kogemus. Seda enam, et Hindemith on vägagi mängitav ooperilooja. Nii et kõik tuleb kasuks.

Ka kammermuusika? Teie Šostakovitši ja Mussorgski kava Sten Lassmanniga äratas tähelepanu. Kuidas duo sündis?

Eks me muusikaakadeemias ikka kohtusime. Ükskord sattusime koos kohvi jooma ja Sten pakkus, et võiksime koos midagi ette võtta, ning soovitas vaadata Šostakovitši tsüklit Michelangelo Buonarroti sõnadele. See noot oli mul kodus olemas. Olin selle kui bassile loodu millalgi ostnud, aga n-ö riiulisse jätnud. Pakkusimegi Eesti Kontserdile kava välja – Šostakovitši tsükli kõrval Mussorgski „Surma laulud ja tantsud“ – ja saime seda õige mitmel pool esitada. Need kaks on vene muusika kõige tõsisemad vokaaltsüklid, eriti Mussorgski – väga tähendusrikas teos. Mõlemas tsüklis lauldakse surmast rohkem kui elust. Tundsin, et muutun ka ise nende esitamise käigus. Selle kavaga on mul ka üks unistus: ehk õnnestub seda kunagi esitada Estonia kontserdisaalis, kus olen palju laulnud. Saal meeldib mulle väga ja akustika on vapustavalt hea.

Kuidas hindate otsust saada Eesti lauljaks?

Otsus oli pigem ikka saada lauljaks. Estonia teater meeldib mulle väga: saan siin laulda kandvaid osi, töö on väga ladusalt korraldatud, plaanid pikalt ette teada, proove saab palju. Ja teatrimaja ise on nagu kosmoselaev – kõik ideaalses korras ja uus. Olen näinud mainekaid teatrimaju, kus kulisside taga on lausa ohtlik liikuda …

Vahel ikka küsitakse, et kas ja kuhu kavatsen edasi pürgida. See pole küsimus: ooperilaulja elu kulgebki ju ratastel. Vaadake kas või oma kuulsat bassi Ain Angerit, kes töötab maailmalavadel, ent jõuab ikka ja jälle oma koju Saaremaale.

Mulle on Eestist saanud teine kodumaa, tahan siin elada. Meeldib, kui korras on see maa, tänavad puhtad, liiklus reguleeritud. Tunned, et inimestel on eesmärk ja ka riik pingutab. Eesti on ju samuti endine NSV, aga võrreldes kas või Ukrainaga on siin olukord igas mõttes tunduvalt parem, võrdlus Donetskiga võtab lihtsalt sõnatuks – kontrast on tohutu.

Me vist ei saa seda jutuajamist lõpetada, puudutamata teie isamaa Ukrai­na ja kodukandi Donetski teemat.

See teeb haiget: Ukrainas on praegu kohutav aeg. See sõda, mis praegu käib, ei alanud mõne või mõnekümne aasta eest, see algas viis-kuussada aastat tagasi. See on iidne konflikt. Ukrainat on iidsetest aegadest kutsutud otsatuks põlluks, seal on ikka olnud palju vastandlikke liikumisi ja ukrainlase veres pulbitseb alati protest. Aasta tagasi surnud tuntud estraadilaulja Kuzma Skrjabin on tabavalt sõnastanud, mille poolest erinevad venelane ja ukrainlane: venelane ütleb „Tsaar, aita!“, aga ukrainlane „Tsaar, ära sega!“. Nii ongi. Muidugi oleks mul praegu küsimusi ka Ukraina parlamendile, sest kõike lubatut ei viida kaugeltki ellu. Kahjuks on meil pikk tee minna, aga kõigepealt tuleb lõpetada sõda.