Fermaat itaalia meeskoorimuusikal

SAARI TAMM

Kahe kontserdiga itaalia muusikast pealkirja all ?Una fermata musicale del coro mascile in Italia? esines Eesti Rahvusmeeskoor Ants Sootsi juhatusel aprilli lõpupäevil Pärnus ja Tallinnas. Kontserdi esimeses osas olid vaimulikud teosed XVI ? XVII sajandist: Palestrina, Anerio, Durante, Lotti ja Gabrieli loomingut ning üks esiettekanne Eestis, tänapäeva itaalia helilooja Giovanni Bonato (1961) teos ?Crux fidelis? neljale meeskoorile. Kontserdi teise osa sisustasid ilmalikud teosed: ooperiaariad ja -stseenid Caldara, Leoncavallo ja Verdi sulest, mille vahel hingetõmbeks soololaul esimesest itaalia helifilmist (Cesare Bixio ?Solo per te, Lucia?) ning Vittore Veneziani ja Baldassare Donato koorilaulud. Teoste õnnestunud valik, kava ülesehitus ja esituse kõlaline atraktiivsus lubavad sellel kontserdiprogrammil kujuneda RAMi järgmiseks lööknumbriks.

Kontserdi üldmuljes domineeris hästi loodud tervik ja teoste väga hea dramaturgiajoonis dirigent Ants Sootsi poolt nii vaimuliku kui ilmaliku muusika puhul.

Kontserdi esimeses osas vaheldusid ühele ja mitmele koorile loodud teosed. Iga laul oli omanäoline ja terviklik, seejuures muljet avaldavalt tiheda muusikalise sündmustikuga.

Ilmselgelt on itaalia mitmekoorimuusika (Palestrina ?Sanctus?, Francesco Durante ?Misericordias Domini?) tänasele RAMile suurepärane kontsertnumber. Tekkis huvi kuulda mõnda neist lugudest ka väiksemate koosseisude esituses. Suure koori paindlikkus ja fraasi intensiivsus ületasid kindlasti kõik ootused. Mustpeade maja Valge saali akustilised supervõimalused võimaldaksid vähendada dünaamilise skaala forte osa ja lisada piano vahendeid. Koori kõlapildis domineerisid madalamad hääled, tenorite värv mõjus nende kohal mahedana; vahelduseks mõjus see väga hästi, sest kirikute akustika on sageli just vastupidine, harmoonia vundamendist jääb puudu ja tenorid seega liiga omapäi.

Sisuliini arengu dramaatilise maksimumi pakkus ehk kogu kontserdist küll Antonio Lotti ?Crucifixus?, mida tuntakse rohkem segakoori versioonis. Heaks kontrastiks sündmuste rahuliku kulgemisega oli teiste lugude vahel nüüdisaegse helilooja Giovanni Bonato ?Crux fidelis?, mida Eesti Rahvusmeeskoor laulis ringis ümber publiku. Teos sisaldas gregooriuse laulu (solistid üle saali heas tasakaalus), koorirühmade ja terve koori lõike ning kandis esituses vaoshoitust.

Ilmalike afektide vabasse väljendusse kontserdi teises pooles andis olulise panuse pianist Siim Selis. Mitme aaria hasartse esitusega (Arlekiini serenaad Leoncavallo ooperist ?Pajatsid? ja Manrico aaria Verdi ?Trubaduuri? lõpustseenist) jäi meelde tenor Mart Kroon. Ta ilmutas oskust luua mõjuv muusikaline karakter justkui häälematerjali võimalusi trotsides, publik kuulanuks teda enamgi.

Verdi ooperikooride (?Ernani? avakoor ning kaks koori ?Trubaduurist?) bravuuri kõrval pakkusid teise kontserdipoole a cappella laulud (Veneziani ?Le tre venezie?, B. Donato ?Chi la gagliarda?) kuulajaile head vaheldust.

Kontserti tervikuna iseloomustaksin kui tugevast dramatismist kantut ja sellisena väga mõjusat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht