Festival sünnitas festivali

TOOMAS VELMET

David Oistrahhi festival 27. VI  ? 18. VII David Oistrahhi festival algas Pärnus 27. VI ja kestab kuni 18. VII. Selles ajavahemikus toimub 28 kontserti sooloõhtutest kuni oratoriaalsete suurvormide ettekanneteni ning kõlavad teosed vanamuusikast tänaste esmaesitusteni. Festivali sees on üks teine festival, mis koosneb kaheksast kontserdist ja kannab nime ?Europa Festiva?. See väike festival on tegelikult suurem oma kandjast, sest hakkab veel aasta lõpuni kulgema mööda Euroopat marsruudil Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Iirimaa, Poola, Ungari ja Itaalia.

 

Gutmani tippmeisterlikkus

Festivali avakontsert 27. VII Pärnu Eliisabeti kirikus tõi esiplaanile Dvoraki, kelle surmast möödus 100 aastat ning tema loomingu ettekanded on nagu festivali raamideks. Avaõhtul andis tðellist Natalia Gutmani (Venemaa) monoetenduse Pärnu Linnaorkestri ja Andres Mustoneni saatel. Interpreet pühendas kontserdi oma abikaasa viiulikunstnik Oleg Kagani mälestusele ning Dvoraki ?Waldesruhe? oli selleks puhuks hästi sobilik valik. Sama teose kordus kontserdi lõpus moodustaski kena raamistuse pühendusele. Muidugi on kahju, et ootamatult haigestus Natalia Gutmani poeg viiulikunstnik Svjatoslav Moroz ja me ei kuulnud Brahmsi Topeltkontserti, kuid Gutmani poolt operatiivselt kavva võetud Saint-Saensi a-moll Tðellokontsert tõi kaasa tippesituse, millist kuuleb harva. See krestomaatiline teos ei ole tippinterpreetide repertuaaris just sage külaline, seda põnevam oli kuuldu Gutmani tõlgenduses. Toonitades I ja III osa briljantsete allegro?de virtuoossust ja rõhutades II osa allegretto kaalutletud romantikat, nihutas ta teose raskuskeskme fantastilise kõlavärviga kujundatud keskmisele osale.

Kontserdi peateoseks oli muidugi ðostakovitði Tðellokontsert nr. 1. Selles supersümfoonias tðellole ja sümfooniaorkestrile sai tðellist demonstreerida oma tippmeisterlikkust, nii dünaamilist kui tehnilist, ei häirinud mind ka ootamatult kiire Moderato (II osa), kui seda niisuguse veendumusega esitatakse. Pärnu Linnaorkester koos Andres Mustoneniga väljusid ?ellujäämiskursuse? finaalist (ðostakovitð) eluga ja suurusjärgu võrra kõrgemal meisterlikkuse tasemel. Saint-Saënsi saate komistused loeme kooliraha hulka, seda enam, et I osa salakavalas töötluses on seda ikka ja jälle kuuldud.

29. VI esimene ?Europa Festiva? kontsert. Sibeliuse ja Süda oreliteoste raamides kaks esiettekannet, üldmeeleolu in memoriam. Esinejaiks Anders Jonhäll (Rootsi, flööt), Allar Kaasik (tðello) ja Markku Mäkinen (Soome, orel). Esiettekannetest põnevaim oli Erkki-Sven Tüüri ?Spectrum IV? tðellole ja orelile, mis nagu loodud Eliisabeti kiriku akustikasse ning tekst võimaldab multifoonilist esitust, st. tðellisti paiknemist altari ees. Äärmiselt meisterlikult on autor tasakaalustanud nii erinevate dünaamiliste võimalustega instrumendid ja tulemuseks on teos, mis vajaks kindlasti ka orkestriversiooni. Rootsi helilooja Anders Nilssoni ?Lamento in memoriam parvlaev Estonia katastroofis hukkunutele? flöödile, tðellole ja orelile esiettekanne demonstreeris ootamatult traditsioonilist helikeelt, aga südamlik muusikaline sümbol sellele Läänemere katastroofile. Kui Anne Ellerhein-Metsala Sonaat tðellole ja orelile (1985) kannab konkretiseerimata pealkirja ?In memoriam?, siis Urmas Sisaski teos sooloflöödile ?Kersti õhtulaul? (1996) on seotud konkreetse isiku hukkumisega parvlaeval Estonia.

Kõige avangardsemaks kogu kavas osutus ometi Kaija Saariaho teos sooloflöödile ?Laconisme de l?aile?, mille esitus nõuab flötistilt ka näitlejameisterlikkust prantsuskeelse teksti esitamiseks. Sõnad on pärit Saint-John Perse?i luulekogust ?Linnud? ja instrumentaalpoeesia sümbioosi esitus oli mõlemast aspektist kõrgtasemel.

 

Kroumata ja Homburger

30. VI kontserdimaja suures saalis (?Europa Festiva?) oodatud sündmus rootsi löökpilliansambli Kroumata näol. Jälle kavas esiettekanne, seekord Oistrahhi festivali oma heliloojaks kujunenud Galina Grigorjevalt ?There is a Time for Autumn?. Suure saali lava, kuhu mahub lahedalt suure oratooriumi ettekandeaparaat, oli seekord täidetud kõikvõimalike ja -võimatute löökpillidega. Maksimaalselt olidki need kasutusel Grigorjeva teoses, mis ei mängi niivõrd rütmide kui ülipõnevate tämbrite konglomeraatidega ning sugugi mitte kurdistavates dünaamikamõõtmetes, pigem nõuab süvenenud kuulamist. Kompositsioon oli huvitav ja täiesti kollegiaalne naabritega, kelleks ei keegi muu kui Toru Takemitsu ja Iannis Xenakis. Viimased olid küll piiranud oma instrumentaariumi vastavalt sisule. Takemitsu ?Rain Tree? piirdus marimbade, vibrafonide ja kellukestega, aga Xenakise ?Peaux? (?Nahad?) timpanite ja suurte trummidega. Ei pea vist lisama, et Takemitsu kompas kuulmisvõime alumist ja Xenakis ülemist piiri. Meeldivaimaks küljeks on Kroumata meeste peen artistlikkus ja mõnus huumor.

2. VII ja 3. VII täitis (?Europa Festiva?) kava samuti festivali vana tuttav barokkviiuli-virtuoos Maya Homburger koos kaaslastega Iirimaalt. Esimene kontsert oli ajareis XVI sajandist XXI-sse ja tagasi XVII sajandisse ning teine Homburgeri soolokontsert seitsme sonaadiga Biberi ?15 müsteeriumisonaadist?. Esimesel kontserdil demonstreeriti haruldast iiri harfikõla (Siobhan Armstrong) ja Barry Guy improvisatsioonimeisterlikkust võimendusega barokkbassil ning finaaliks kõlas Corelli Sonaat ?La Folia? Homburgeriga peaosas.

Teisel kontserdil läks Homburgeril vaja nelja erinevalt häälestatud viiulit, et operatiivselt toime tulla Biberi skordatuuridega sonaatide esitamisel. Kui esimene kontsert võlus kava mitmekesisusega, siis teine pani ennast maksma sisukuse ja kõlalise ning ansamblilise täpsuse ning intonatsiooni erakordsusega. Sonaatide continue grupis olid kasutatud kõik ansambli liikmed ja eriti vaimustav oli Sarah Cunninghami viola da gamba rikkalikult ümar tämber.

 

Knaifel ja Grigorjeva

4. VII õhtu Eliisabeti kirikus sisustas vene helilooja Aleksander Knaifel oma autorikontserdiga mõttekaaslaste Andres Mustoneni ja Hortus Musicuse esituses. Knaifeli looming on nagu algosadeks lahutatud muusika ja selle esitusprotsess: siin on teile üks heli, aga siin teine, nüüd helitekitamise protsess, ent tulemuseks vaikus (mitte paus). Tekstid on kavalehel olemas, kuid teostes kõlavad varjatult, kasutatud on häppeningi elemente ja artistide näitlejaoskusi. Kogu esitatud muusika on selgelt vaimuliku sisuga ning surmtõsiselt võetav. Kui tõepoolest need algkomponendid kokku sulatada, siis ei puudu ükski neist kõige traditsioonilisema muusika tavapäraselt esituselt.

Kontserdil tulid arvatavasti ettekandele Aleksander Knaifeli järgmised teosed: ?Sünd? (2004, pühendatud Andres Mustonenile), ?Palve Pühale Vaimule? (1984), ?Trööstija? (1994), ?Tabernaakel? (1998, pühendusega Ivan Monighettile), ?See lapsuke? (1997/2001) ja ?Lux aeterna? (1997) ning lisapala klaveril autori esituses. ?Arvatavasti? sellepärast, et kogu protsess toimus attacca ja minul küll tekkis teoste eristamisega ning varjatud tekstide jälgimisega raskusi.

Ent küllap seegi on taotluslik, kui üksikteos on osa kogu kontserdiprotsessi tervikteostuses ja see oli Hortuse artistlikkuse tasemel. Ei maksa arvata, et Knaifelil on lihtsustatud instrumentaalsed või vokaalsed nõuded, otse vastupidi! Küll võib aga raadioülekannet kuulav huviline imestada, et mis seal pikkadel vaikusehetkedel küll toimuda võib?

5. VII oli viimane sellesse ülevaatesse mahtuv kontsert ? taas Eliisabeti kirikus ja taas vana festivalituttav ning ?Europa Festiva? projekt, segakoor Latvija dirigent Maris Sirmaisiga. Kui festivali kümnest senisest kontserdist poodiumile tõsta vaid kolm sündmust, siis need oleks Gutman, Kroumata ja Latvija. Ülipõnev a cappella kava kuni lõpunumbrini, milleks Peteris Vasksi keelpilliorkestriga ?Dona nobis pacem?. Ka siin kavas Galina Grigorjevalt esmaesitus, ulatuslik kuueosaline ?Svjatki? (?Talvistepühad?) ? ja see pole muide veel sugugi viimane Grigorjeva esiettekanne sel festivalil. Kavas veel Taveneri ?Hümn Jumalaemale? (kaks kuuehäälset koori), Górecki ?Totus tuus?, võimatult ?instrumentaalne? Poulenci Missa G-duur ja minu arvates eesti romantilise koorimuusika tippteos ? Kuldar Singi ?Psalm 89?, raskusastmelt mitte lihtsam kui Poulenc.

Grigorjeva teine esiettekanne ?Svjatki? baseerub nii paganlike kui kristlike kombetalituste folkloorsetel tekstidel, kuid muusikas ei ole tsitaate, aluseks on just nimelt tekstirütmid. Hea on kuulda koorikontserdil kiiret, rütmiliselt põnevat ja temperamentset muusikat, eriti kui tekstist ei lähe midagi kaotsi. Tundus, et suurepärane kooriteos võidaks ehk veelgi, kui esimene ja viimane osa vahetaksid kohad. Viimane osa ?Kristusele, sündinule? saaks siis loogilise asukoha ja esimene ?Au Jumalale taevas? oleks ka muusikaliselt sobivam lõpetama seda suurvormi.

Kontserdi lõpetas Peteris Vasksi rahusoovlik ?Dona nobis pacem? keelpilliorkestriga, mis sobis Latvija koori suurepärase kontserdi patriootlikuks lõpunumbriks absoluutselt. Kui mõned koorid mind selle þanri usku suudavad pöörata, siis Latvija on siin esimene tegija.

Oistrahhi festival jätkub ning juhin tähelepanu, et põnevamad sündmused on veel ees.