Gambaravi vabas õhkkonnas

Muheda kammerkontserdisarja jaoks on raske ette kujutada sobivamat saali kui Hopneri kaupmehemaja omaaegsete ehitusdetailide rikas diele.

ANNI MARIE REA

XVII sajandi duetid ja laulud 1. VI vanamuusikasarjas „Nimeta laupäevaõhtud diele’s“. Maria Listra ja Marta Paklar (sopranid), Villu Vihermäe (viola da gamba) ja Saale Fischer (klavessiin). Sarja kunstilised juhid Villu Vihermäe ja Saale Fischer.

Sügisel alanud kontserdisarja „Nimeta laupäevaõhtud diele’s“ eesmärk on rikastada Tallinna vanamuusikasuunalist kontserdielu heatasemeliste kammerkontsertidega. Peale regulaarsete muusikaõhtute on avanenud võimalus kuulata sarjas omapäraseid kavu ning Eestis ja mujal tegutsevaid soliste, kelle huvi varase muusika esitamise vastu on suur, kuid väljund Eestis pigem tagasihoidlik. Sel hooajal on diele’s külalistena esinenud näiteks sopranid Maria Valdmaa ja Pirjo Jonas, kontratenor Ivo Posti, metso­sopran Kadri Tegelmann, viimati niisiis sopranid Marta Paklar ning Maria Listra.

Erilisemate kavade hulgas tasub kindlasti meenutada noore kontra­tenori Martin Karu ja gambakonsordi väikerinG kontserti, kus harmoneerusid inglise renessanss ja vaimulikud eesti rahvalaulud, või soomlase Mikko Perkola kontserti unenäoliste improvisatsioonidega viola da gamba’l ja vokaalil. On rõõmustav, et vanamuusikat kuuleb nüüd autentses kammerlikus vormis regulaarselt ka väljaspool Väravatorni seinu.

Villu Vihermäe ja Saale Fischeri mängus on kahtlemata seda groove’i, milleta ei saa vanamuusikat interpreteerida.

Kris Moor

Sel korral hõigati kuulutuses välja särisevad XVII sajandi duetid ja peab tõdema, et särinast tõesti puudu ei tulnud. Nii Listra kui ka Paklar särasid omas elemendis ja temperamendis ning saateansambel laskis neil seda teha ise virtuoossuses alla jäämata. Kava koosnes peaasjalikult Claudio Monteverdi, aga ka Girolamo Frescobaldi, Diego Ortize, Alessandro Grandi ja Giovanni Legrenzi teostest. Rõõmustav oli kuulda ka naishelilooja Barbara Strozzi loomingut. Ilmaliku ja vaimuliku muusika kulgedes andis õhtule hoogu ja liikuvust ka duettide, soololaulude ja instrumentaal­palade vaheldumine.

Nii mõnigi number, kust esinejad olid ilmselgelt plaaninud pigem kavaga kohe edasi minna, lõppes publiku siira spontaanse aplausiga – ja seda täiesti õigustatult. Mõlema laulja esitus oli mõjus ja tehniliselt heal tasemel, kuid kontserdi magusaimaks osaks kujunesid ikkagi kelmikad duetid. Esimest korda kahekesi üles astunud lauljad olid vokaalselt teineteisele suurepärased lavapartnerid: hääled sobitusid sedavõrd, et silmi sulgedes oleks kuulaja ilmselt mõistatades hättagi jäänud, kes millises laulus ülemist või alumist partiid kannab. Kompositsioonitehniliselt on tegemist ju võrdväärse lahinguga – mõlemad on samavõrra tähtsad. Paklari alumine tessituur ning Listra näiline kergus ja õrn kõrge register andsid aga kokku suisa suurepärase terviku. Dünaamiline balanss oleks võinud ehk olla kohati rohkem Listra poole kaldu, aga üldpilti see ei häirinud. Eraldi tahan välja tuua ka eriti nauditavad stiilipuhtad kaunistused.

Väike, aga tubli saateansambel oli igati lauljate teenistuses. Villu Vihermäe ja Saale Fischeri mängus on kahtlemata seda groove’i, milleta ei saa vanamuusikat interpreteerida. Nad toimivad hästi nii duona kui ka solistidena.

Ilmselt on varajases barokis raske mööda vaadata Monteverdi loomingust, eriti vokaalmuusika ja veelgi spetsiifilisemalt duettide osas. Ometi oli kavas just Monteverdi teoste valik veidi liiga läbikumavalt inspireeritud Christina Pluhari ansambli L’Arpeggiata suure­pärasest plaadist „Teatro d’Amore“: ridamisi kõlas Monteverdi hitte, nagu „Zefiro torna“ või „Pur ti miro“, soololauludest oli esindatud muu hulgas „Si dolce è’l tormento“. Harva näeb, et klassika­kontserdil plaksutab publik laulule kaasa, nagu juhtus kordamisele läinud lõpulooga „Damigella tutta bella“.

Muheda kammerkontserdisarja jaoks on raske ette kujutada sobivamat saali kui Hopneri kaupmehemaja omaaegsete ehitusdetailide rikas diele. Korraldajad panustavad mõnusa atmosfääri loomisse ja tundub, et edukalt, sest need, kes on kord juba diele omapärase, aga natuke peidus ukse Vanaturu kaelas üles leidnud, tulevad neile kontsertidele veelgi. Rääkides atmosfäärist, ei saa mainimata jätta ka humoorika nimega kodukohvikut Gambaravi, mis annab kontsertide vabasse õhkkonda oma panuse.

Sari „Nimeta laupäevaõhtud diele’s“ on esimese hooajaga endale kahtlemata nime teinud. Jääb loota, et järgmine hooaeg tuleb sama vaheldusrikas ning diele peidetud ukse leiab üles rohkem inimesi, et ei kaoks tegijate ja kuulajate armastus varase kammermuusika vastu.