Hääled kadunud maailmadest

EVI ARUJÄRV

CD ?Vision of Estonia II?. Veljo Tormise koorilooming.Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Ants SootsAlba 2004

Eesti Rahvusmeeskoori teiselt plaadilt Veljo Tormise kooriloominguga kostab läbisegi loitse ja loosungeid, hümne ja nõiasõnu, sarkastilist intellektuaalset lõõpi ja rahvalikke lorilaule. Esimese plaadiga võrreldes on teine materjali poolest kirevam ja esituski kõikuvama tasemega.

Üks ühine joon on Tormise lugudel: need on nagu hääled kadunud maailmadest ? kannavad aja märke, vihjavad oludele. Selles on nende tugevus ja nõrkus. Sest kui ?ajad ja olud? muusika ümbert ära langevad, jäävad ainult muusika ja sõnad alles. Need kaks koos kas kannavad või ei kanna, veenavad või mitte.

Vladimir Karassev-Orgusaare samanimelisele filmile kirjutatud kolmest laulust üldpealkirjaga ?Lindpriiuse päevad? (1971/1979; Hando Runnel) kõlas nõukogude paatosest (marsilaul ?Julgesti, vennad, nüüd tööle!?) omal ajal vist tõesti üldhumanistlik paatos välja. Täna nõuab selle tabamine küll juba mõneti ?alkeemilist? kuulamist. Ka metsosopran Kadri Hundi rahvalauliku stiililt ?rinnahäälele? lülituvad soolod kõlasid plaadi pealt omajagu õõnsalt ja konarlikult.

Hoopis veenvamad olid Tormise ajatuma sõnumiga ja tavapärase helikeelega protestilaulud: tuntuks lauldud, kuid tänagi veel tähendusrikas ?Maarjamaa ballaad? (1969) Jaan Kaplinski sõnadele, eriti aga kolm sõjalaulu.

Me teame, mis on Tormise helikeel: kitsad rahvalaululised intervallid, mõni avaram käik olulist tunnet või mõtet rõhutamas, kõmisevad orelpunktid, staatilised kordused ja pingekruvimine rütmilise ning faktuurilise tihendamise läbi. Siin annab detailiga mängida. Üht-teist huvitavat oligi kuulda. Laulus ?Kaitse, Jumal, sõja eest? (1984; sõnad Elias Lönnroti soome rahvalaulude kogust ?Kanteletar?) mõjus vaikne lõpuloits võimsamalt kui mõnigi ülekruvitud kulminatsioon. Noore Kalevipoja ulakusest pajatavas laulus ?Jäta päike paistma? (1984/1992; ?Kalevipoeg?) tõi ettekanne ilmekalt välja päikeselise avafraasi ja kapriisse põhirütmi kontrastid. Ulatuslik ?Sõjakulleri sõit? (1984; ?Kalevipoeg?) mängis üsna peent mängu intervallide ja rütmimotiividega. Kooritöö puudujäägiks oli nii siin kui mujalgi üleekspluateeritud, rabe tenorikõla mõnes kulminatsioonis. Basse-baritone on põhjust rohkem kiita.

Stiililt erinev ja esituselt üsna tundlik oli ?Mõtisklusi Hando Runneliga? (1981/2002), neli laulu venestumise ja stagnatsiooni ajast (?Üks väga vana rahvas?, ?Kas leiduks lohtu?, ?Ei ole Mekat meil?, ?Veel seitsesada aastat?), taustaks ?Neljakümne kiri?. Sarja muusikas on tähendusrikkaid ristumisi: ?Meil aiaäärne tänavas?, rahvalaululisus, otsekui gregoriaani koraali tühjad intervallid? Aeglane ja keskendunud, dramaatiline ja sarkastiline atmosfäär. Dirigent vormis üsna tundlikult mõttepause, koorirühmad ? dialoogi. Kõrgregistri kiiretes kulminatsioonides tuli siiski ka väikest hägu ette.

Ka Gustav Ernesaksa mälestuseks loodud ja tema samanimelisest laulust inspireeritud ?Meelespeas? (1993/1996) vastandusid rahvalaululine itk ja ?kultuurne? legato. Dokumentaalkantaadis ?Hääled Tammsaare karjapõlvest? (1977) on üks sümboolne kultuuriline ?aegruum? juba täiel häälel kõnelema pandud. Meeskooripartii sekka kõlavad kirjaniku õe Marta Hanseni lauldud rahvalaul, tenorisoolo sisse helisevad karjakellad, kuljused ja kirikukellad. Põimuvad vana rahvalaul ja uuemad viisid. Fragmentaarne ja mitmekihiline segadik, hääled, helinad ja kõlinad. Kohati näib seda kõike esituse ohjamiseks liigpaljugi olevat. Sõltumata esitusestki kõnelevad muusika ?ajad? oma nostalgilist keelt.

Lõpus kõlab populaarne laulusari ?Meestelaulud? Paul-Eerik Rummo sõnadele (1964/1965), uuema meeste külalaulu traditsioonil põhinev ?laulupundar?. Siin õilmitseb rahvalik huumor nii sõnas kui helides. On maskuliinset möirgamist, müdistamist ja jämekoomikat (?Meeste laul?, ?Tantsulaul?, ?Lorilaul?). ?Ehalkäimise laulus? häälitseb ?lüüriline mees?: kostab õrna tenoriüminat ja miskipärast isegi slaavilikke oiatusi. Sulaselget melanhooliat täis on ka ?Teomehe laul?.

Üldiselt võidutseb aus ja õige meestelaul. ?Kosjalaulu? esitusest kostavad välja rahvatraditsioonist laenatud hingetõmbamise kohad. ?Viinalaulu? kaunistavad eufoorilised hüüatused, tuigerdav rütm ja longu langev meloodiakaar. ?Türgi sõja laulus? kangastuv vene kroonu soldati slaavi uljus ei tule kooril eriti välja, kõlab eesti moodi ? väikese sisemise piduriga.

Üks ilusamaid esitusi on ?Meremehe laul?, milles avarust, sügavust ja selgust, lõpetuseks võlts-pidulik koraalikadents (?Aamen konks ja hapud silgud?). Lõpulugu ?Ümberküla-laul? on kaval parafraas oma aja kirjandus- ja teatriringkondadest, mille tegelasi annab täna juba mõistatada.

Siis rahvusmeeskoor nagu ikka ? oma keskmises ja ka üsna heas konditsioonis ning Veljo Tormise muusika mitmes erinevas olekus: selline, milles elus aeg sees tuksumas, ja mõni lugu, mille tähendus juba värvi muutnud või lukku läinud.