Hariduses veel tehnoloogiarevolutsiooni ei paista

Tänavuse tehnoloogiakonverentsi „Slush“ kõrvalteema oli muusika, kuid haridusvaldkonna vestlused mõjusid värskendavamalt.

NATALIE METS

VIII rahvusvaheline tehnoloogia valdkonna idufirmade, investorite ja ettevõtjate konverents „Slush“ 31. XI – 1. XII Helsingis.

Nagu paljud omalaadsed suurüritused, on „Slush“ alguse saanud paarisajast kaasamõtlejast ja kasvanud ülemaailmse tähtsusega kohtumispaigaks, kus osaleb 16 000 inimest. Peale konkurentsivõimelise sisu rabab „Slush“ produktsiooniga: see on suurima tehnilise pargiga sündmus Soomes ja Skandinaaviastki on keeruline võrdset leida. Teise päeva lõpuks tekkis lakkamatutest tule- ja valgusvalangutest peapööritus ja tumendatud labürintidest klaustrofoobia, kuid üldiselt oli värskendav viibida üritusel, mille ülesehitamisel eelarveköied kellegi käsi ei seo. Konverents leidis aset kahes hoones – „Slush Music“ Kaabli­tehases ja põhiprogramm messikeskuses. Kaablitehase valguslahendus oli loodud ülivõimsate strobo- ja lasertuledega ning oli üpriski staatiline. Helsingi messikeskus oli ehitatud teemapargiks, kus iga lava kujutas üht loodusnähtust: pealava oli ümbritsetud elava tule ja laavakividega ning iga uut väljakuulutatud kõnelejat saatis koos aplausiga maast laeni purskav tuleleek. Teisedki lavad õõtsusid metsarütmis ja voolasid järveveena.

Konverentsil võis kohata palju Eesti muusikatööstuse tegelasi, kuna esimest korda leidis tehnoloogiakonverentsi kõrvalsündmusena aset „Slush Music“, kus tegeleti muusikatööstuse tähtsamate ülesannete ja teemadega digiajastul. Paraku ei pakkunud käsitletud teemad kuigi palju uut informatsiooni. Üllatuslikult osutus kõige paeluvamaks ühe endise tuurimänedžeri vaimse tervise teemaline ettekanne ning väide, mille kohaselt muusikatööstuse tugistruktuurilt (mänedžerid, agendid, tehnikud jt) eeldatakse lõppematut vastupidamist ja tugevat tervist, samal ajal käivad aga artisti kuvandiga psühholoogilised ja füüsilised probleemid lausa loomulikult kaasas.

2015. aasta „Slushi“ kõrvalteema oli haridus, millele pühendati eraldi vestlusringe ja ettekandeid ka seekord ning mille käsitlused ja teemapüstitused mõjusid selle aasta kõrvalteemast värskendavamaltki. Iga haridusteemaline esitlus algas tähelepanekuga, et tegu on ühega vähestest valdkondadest, mida (digi)tehnoloogia siiani märkimisväärselt ei mõjuta ning mis sarnaneb suhteliselt palju oma traditsioonilise vormiga.

Suurimad muutused selles valdkonnas on toonud täiskasvanutele elukestvat õpet pakkuv MOOC* ehk veebi vahendusel ligipääsetavad kursused nii maailma tippülikoolidelt kui ka erakoolitajatelt ning veebipõhised keeleõppekeskkonnad. Muidugi on olukorda muutnud ka teatavate tehnoloogiliste uuenduste – tahvelarvutite, virtuaalreaalsuse seadmete ja muu tehnika – kasutamine klassiruumides.

Olgugi et MIT Technology Review nimetas 2012. aastal MOOCi haridustehnoloogia viimase kahesaja aasta olulisemaks uuenduseks ja traditsioonilise haridussüsteemi tõeliseks proovikiviks, ei näi veebis õppimine tähendavat haridusele sama, mis Airbnb majutusele, Uber transpordile ja voogteenused muusikatööstusele. Kuigi tänu MOOCile on haridus kättesaadavam, ei asenda see siiski loenguruumi kogemust ning nõuab õppurilt rohkem enesedistsipliini. Ometi on tegu hea lahendusega neile, kes soovivad meenutada näiteks mõne konkreetse filosoofiakoolkonna põhimõtteid, saada ükskõik millise tarkvara meisterkasutajaks või õppida programmeerimist. Vaevalt et MOOC kunagi ülikooli ohustama hakkab.

Ilmselt on just tänu veebilahendustele keeleõpe kõige enam muutunud ja saanud kättesaadavaks. 2012. aastal massideni jõudnud keeleõpperakendused eesotsas DuoLingoga lubavad huvilistel vabalt valitud võõrkeele ükskõik kus mõnekümne kuni mõnesaja tunniga suhtlustasemel selgeks saada. Tehnoloogia tähtsus on selles ilmselge: kasutaja vajab vaid toimivat nutitelefoni ja internetiühendust. Taas on aga tegu pigem nupuka ajaveetmisviisi kui tõsiseltvõetava haridusvormiga.

2000. aastad on haridustehnoloogias ilmselgelt olnud kõige elavamad ja seda tähistab ka mõiste edtech laiatarbekasutus. Edtech tähistab veebi-, arvuti- ja mobiilipõhist õppimist ja õpetamist. Näiteid edukatest edtech-ettevõtetest – ka neist, mis tegutsevad Silicon Valleys ja teistes infotehnoloogiaettevõtete linnakutes – saab tuua palju, kuid just haridus- ja tehnoloogiatööstuste kauguse üksteisest tõi esile Saku Tuominen, otsides vastust küsimusele, miks ei ole hariduses veel toimunud ega toimu ka lähitulevikus tehnoloogia­revolutsiooni.

Saku Tuominen on ettevõtja, kelle kõigi tegemiste hulka kuulub „Hund­red“ – Soomest alguse saanud haridusinnovatsioon, mille põhimõte on see, et koolid peavad nüüdisühiskonnas muutuma. „Hundred“ kogub kahe aasta jooksul üle maailma arvamusliidritelt haridusteemalisi ideid, kohandab need vastavalt olukorrale ning katsetab neid Soome koolides juhtumuuringu põhimõttel. Programmi kaugem eesmärk on muuta haridussüsteeme üle maailma.

Tuomineni kannustab usk, et haridus vajab palju laiemat muutust kui üks tehnoloogiline idee. Ta väidab, et koolisüsteem peab muutuma sama kiiresti kui ühiskond meie ümber ning paneb traditsioonilise K-12 hariduse kahtluse alla. Paljud ametid on väljasuremisohus ning 2020. aastaks on ennekõike hinnas sellised oskused, omadused ja võimed nagu uudselt ja kohanemisvõimeliselt mõtlemine, sotsiaalne intelligentsus, kirjaoskus uue meedia valdkonnas ja koostöö virtuaalmaailmas. See tähendab, et ka traditsiooniline haridussüsteem peab õppureid sellekohaselt koolitama.

Üha vähem peaksid lugema hinded ning üha enam individuaalne suhtumine. See mõtteviis viitab ka erahariduse asendi muutumisele ja Tuominen vihjas sellele ilmselgelt, kui kutsus publikut üles hariduse „väravavahtidest“ mööduma. Tema sõnul on maailmal kõige rohkem kasu igal pool sarnaselt toimivast süsteemist, mida ei turva ühegi riigi, osariigi ega linna valitsus. Selle mõtte juures on sümpaatne suhtumine, mille järgi ei peaks haridusinnovatsioon tulema administratiivselt jõult, vaid otse sündmuspaigalt ehk õpetajatelt ja õpilastelt, ning õpetajasse tuleb suhtuda kui arendajasse.

On ilmselge, et põlvkond, kes ei mäleta internetieelset aega, kogeb ka teistsugust haridussüsteemi. Loodan siiralt, et koos uuendustega ei muutu eksperimendid kõige tähtsamaks. Traditsioonilised oskused ja teadmised võiksid saada endale tänapäevased kaaslased ja jääda ka ise kindlalt püsima.

* Vaba juurdepääsuga e-kursus ehk MOOC (ingl massive open online course) on avatud registreerimisega täiesti veebipõhine täienduskursus.