Helendused

See ei olnud kindlasti tüüpiline jõulukontsert, ent kui mõelda advendist kui endasse vaatamise ja süüvimise ajast, siis seda mõtet toetas kava tervikuna suurepäraselt.

KAI KIIV

Eesti Sinfonietta jõuluootuskontsert „Helendused“ 11. XII Viimsi püha Jaakobi kirikus. Eesti Sinfonietta, solistid Tõnu Jõesaar (tšello), Andreas Lend (tšello), Maila Laidna (klaver) ja Karl Johann Lattikas (vibrafon), kontsertmeistrid Valeria Rjumina ja Fred Heinoja. Kavas Pärt Uusbergi „Metsluiged“ vibrafonile ja keelpillidele (esiettekanne) ning Arvo Pärdi, Galina Grigorjeva, Tõnu Kõrvitsa ja Rasmus Puuri muusika.

Muusikutest hakkab vahel kahju: nad mõtlevad välja kava ja valmistuvad usinasti, sest ega professionaalsus teisiti luba. Ja siis ootab neid esinemispaigas ees kaks „võitu“: need on külmavõitu ja tühjavõitu. Paraku just selline pilt avanes 11. detsembril Viimsi Püha Jaakobi kirikus, mis on kontserdipaigana iseenesest sümpaatne koht – avar, valge ja musitseerimiseks suurpärase akustikaga. Ent kiriku asukoht on isegi Viimsi mõistes üsna eraldatud ning Tallinnast ühissõidukiga tulev muusikanaut peaks Rohuneeme jõudmiseks sooritama ümberistumise mõnele vallasisesele bussile, mis käib pühapäeva pärastlõunal harvemini kui kuuvarjutus. Niisiis, ka hea tahtmise korral juba ette luhtunud plaan …

Sellest on õigupoolest kahju, sest Eesti Sinfonietta jõuluootuskontsert „Helendused“ väärinuks rohkema­arvulisemat publikut kui need 20 vaprat, kes olid külma ilma ja niru liikluskorraldust trotsides siiski kohale jõudnud. Sest kava oli valitud huvitav: see koosnes eranditult vaid Eesti heliloojate enam ja vähem tuntud teostest ning ei puudunud ka esiettekanne. See ei olnud kindlasti tüüpiline jõulukontsert, ent kui mõelda advendist kui pimedast ajast enne saabuvat valgust ja pimedusest mitte tingimata kui millestki tumedast ja süngest, vaid ajast, mil inimene pöörab mõtted enese sisse ehk endasse vaatamise ja süüvimise ajast, siis seda mõtet toetas kava tervikuna suurepäraselt. Eesti Sinfonietta on ka erandlik orkester sellepoolest, et koosseis pole konstantne, vaid varieerub 12 liikmega ansamblist 55 liikmega orkestrini, ning see võimaldab mõistagi ette kanda väga eriilmelist muusikat. Sel õhtul oli laval 13 keelpilli, lisaks neile löökpillimängija Karl Johann Lattikas ja pianist Maila Laidna. Mängiti ilma dirigendi suunava käeta, dirigendi rolli täitsid oma ülesannete kõrval kontsertmeistrid Valeria Rjumina ja Fred Heinoja.

Alustati Pärt Uusbergi „Palvega“ (2008) keelpilliorkestrile, mis nii tonaalsuse kui ka rahulikult sammuva rütmi poolest on sarnane koorilauluga „Õhtu ilu“. Silme ette kerkis pilt talviselt kargest maastikust, kus külmunud puud oma härmatanud oksi taeva poole küünitavad. Kas pole mitte Viivi Luik öelnud, et suured puud on nagu sakraalhooned, mis ühendavad maad taevaga ning õpetavad meile kannatlikkust ja väärikust? Et nad räägivad meile visalt ja järele jätmata midagi, millest me oma inimlikus piiratuses õieti arugi ei saa?¹ Kui nii, siis on palve siin täiesti omal kohal. Sama sõnumit kandis ka Galina Grigorjeva keelpilliorkestri ja tšello versioonis „Molitva“ ehk „Palve“ (2005/2011, solist Tõnu Jõesaar), olemuselt lihtne sõnadeta laul ehk palve, kus selle esitaja võib kõige kõrgema poole pöörduda omil sõnul või sootuks sõnatult.

Järgnes Tõnu Kõrvitsa Raplast pärit viis „Nüüd on see päev ju lõppenud“ 2002. aastal keelpillikvartetile loodud „Neljast eesti vaimulikust rahvaviisist“. Samast tsüklist tuli sel õhtul esitusele veel nr 3, Mustjala viis „Su hooleks ennast annan ma“ ja nr 4, Otepää viis „Lenda üles kurbtusest“, mis teiste teoste vahele pikituna aitasid küllalt eriilmelise kava tervikuks põimida. Väga sümpaatne oli, et neid ei mängitud orkestrina, vaid originaalis kvartetina, lähtudes Eesti Sinfonietta põhimõttest võimaldada oma mängijatele rohkem soleerimisvõimalusi. Tõesti-tõesti, eriti kolmas rahvaviis on ses suhtes paljutõotav ning pakub kohe alguses järgemööda soolorepliike nii tšellole, vioolale kui ka I viiulile, mille Andreas Lend, Helena Altmanis ja Fred Heinoja ka kaunilt välja mängisid. Aga kui nii, siis mina oleksin astunud veel sammu kaugemale ja lubanud kõigis kolmes rahvaviisis soleerida ka erineval kvartetikoosseisul. Orkestriliikmeid teades võin kinnitada, et häid mängijaid jagus tol õhtul ka esimestest pultidest tahapoole. See oleks andnud haruldase võimaluse ühe ja sama teose eri osi kuulata erisuguses esituses – sellist meetodit rakendatakse n-ö tavaolukorras üliharva, kui üldse. Sel kontserdil oleks see olnud kas või eksperimendina teostatav, aga, kes teab, kas ei tuldud selle peale või ei olnud see mängijaile, erinevalt minust, hea idee.

Järgmisena tuli ettekandele Rasmus Puuri neljaosaline teos „Hetked“, 2013. aastal noorteorkestrile Reaalmažoor kirjutatud tsükkel, mida võib pidada tollal väga noore helilooja esimesteks sammudeks loometeel. Nagu eespool mainitud, esines Eesti Sinfonietta sel õhtul ilma dirigendita. Paraku hiilis selle teose juures vägisi pähe mõte, et dirigendid ei seisa orkestri ees ilmaasjata. Puuri muusikalised hetked on kaunis eriilmelised: mõtlik, melanhoolne ja kohati ehk natuke rusuvgi esimene, hoopis teises tonaalsuses ja tempos, elavalt hüplik teine, justkui pisut hajevil ja kahevahel oleva pizzicato’ga kolmas ja tertsides kristalliseeruv viimane, neljas osa. Iseloomustaksin seda kui seisundimuusikat, kus kõik need meeleolud nõuavad reljeefset esiletoomist ning väljamängimist. Vastasel korral karakterid tuhmuvad ja teos kaotab vähemalt poole oma võlust, sest see ei ole muusika, mis end lihtsalt kätte annaks. Sinfonietta võis ju oletada, et teos mängib end välja ise ilma dirigendita, aga kuulajana ma sellele väitele paraku alla ei kirjutada ei saa. Loomulikult ei garanteeri ka dirigent orkestri ees alati õnnestunud esitust, ent tõtt-öelda on edukad dirigendita esitused pigem erand kui reegel. Ka peab sel, kes tema rolli üle võtab, olgu selleks siis solist või kontsertmeister, olema julgust ja oskust orkestrit juhatada, aga eelkõige väga selge arusaam muusikast, mida mängitakse. Selliseid muusikuid võib meil Eestis vahest ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Eelviimase teosena kuulsime tšellist Andreas Lennu ja pianist Maila Laidna esituses Arvo Pärdi pala „Spiegel im Spiegel“ ehk „Peegel peeglis“. Teos on algselt kirjutatud viiulile ja klaverile 1978. aastal viiuldaja ja dirigent Vladimir Spivakovi tellimusel, kes koos pianist Boriss Behtereviga teose samal aastal ka esimest korda ette kandis.² Tegu on kahtlemata ühe tuntuma ja enam mängitud Pärdi teosega, millest on läbi aegade tehtud lugematul hulgal versioone eri instrumentidele. Pala näib esmapilgul lihtne, ent on mängijale keeruline seepoolest, et tuleb väga peenelt balansseerida justkui elu ja surma piiril. Esitus peab olema elus ja elav, aga selles ei tohi olla kõige vähematki Sturm und Drang’i ehk intensiivset edasipüüdlust. Ainult rahulik kulgemine, mida helilooja on kirjeldanud nii: „Kõik üleliigne peab olema kõrvale jäetud. Nii nagu helilooja peab taandama oma ego muusikat kirjutades, nõnda peab ka interpreet oma minast lahti ütlema teost mängides.“³

Just see oma minast lahti ütlemine saabki interpreetidele tihti selle loo esitamisel takistuseks, sest ehkki öeldakse, et juurde panna on raskem kui ära võtta, siis interpretatsioonis, mida võiks laias laastus defineerida kui mängija suhet mängitavasse ehk muusikasse ja selle autorisse, ei pea see tõde minu arvates tihti paika. Iseäranis, kui on vaja maha keerata mängija ego. Duo Lend-Laidna esitus oli eelkirjutatu valguses väga heas balansis ning kulges suure sisemise rahuga. Eraldi tahan välja tuua Andreas Lennu puhast, väga kaunist tooni ja tämbrit.

Kontserdi lõpetuseks kõlas Karl Johann Lattika soleerimisel Pärt Uusbergi 2021. aastal keelpillidele ja vibrafonile loodud ning sel õhtul esiettekandena kõlanud teos „Metsluiged“. Helsingi Sibeliuse akadeemias ning Kölni muusika- ja tantsukõrgkoolis õppinud, kodumaiste orkestrite ees solistina esinenud Lattika mängus on suure esinemiskogemuse pagas, esituse mõtteselgus ja kindlus hästi tunda. Harva saab kuulda ka nii hingestatud kontrabassi pizzicato-soolot, nagu Janel Altroff teose teises osas tol õhtul oma pillist välja võlus. Rõõm oli tõdeda, et kontserdil viibis ka helilooja, sest „Metsluiged“ on lõpmata uusbergilik ja helge teos, mis manas silme ette talvise taeva, kus vibrafonihelid lõid särama kui üksteise järel süttivad tähed. Ring sai täis – valgus tuleb!

1 Eve Pormeister, Ma näen aega (intervjuu Viivi Luigega). – Looming 2018 nr 7.

2 Arvo Pärdi keskus. https://www.arvopart.ee/arvo-part/teos/544/

3 Samas.