Helve Võsamäe 16. I 1938 – 27. XII 2017

Märkimisväärsed inimesed surevad ebatavaliselt: on kummaline, et nii läbi ja lõhki eestlust oma hinges hoidnud Helve Võsamäe lahkus meie hulgast Eestist kaugel, reisil Kagu-Aasias. Meil, järelehüüdjail, on kergem mõelda nii, et ta lahkus täpselt nii, nagu ise oli soovinud – ootamatult, vähimagi mureta, jalapealt.

Helve Võsamäed tunti omal ajal tõelise raadiostaarina, sellisena, milliseid tänapäeval enam eriti ei ole. Tema välimust teadmata tundsid inimesed Tallinna tänavatel ta hääle järgi ära. Nad kõnetasid teda poes, kinkisid talle lilli ning pakkusid heal juhul letialust kaupagi – ennekõike ülikuulsa raadiomängu „Õige valik“ aegadel, mil ta juhtis seda koos oma abikaasa Edgar Selbergiga.

Eesti Raadiosse sattus ta kohe pärast eesti filoloogia õpinguid Tartu ülikoolis, mille ta lõpetas 1961. aastal: kõigepealt kuuldemängude toimetusse, kus ta töötas kõrvuti Lennart Meriga. Tolleaegne Eesti Raadio pulbitses eesti kultuuri loojaist, kelle kõrval Võsamäe igapäevast raadiotööd tegigi: mõtles välja uusi saatesarju ning kandis ikka ja jälle südamega hoolt armastatud eesti keele eest. Tema saadetes ei tohtinud keegi vigast eesti keelt rääkida. Kui asi oli hull, monteeris ta intervjuud ise kas või öö läbi, et käändelõpud oleksid õiged! Omas keskkonnas andis ta eesti kultuuri oma toetava ja elujaatava panuse. Töö kuuldemängudega viis ta kirjade osakonna kaudu lõpuks muusikatoimetusse. Omaaegseks fenomeniks kujunenud „Muusikalist tundi“, mille sisse kuulus ka „Õige valik“, koostas Võsamäe mitukümmend aastat. Ta lõi Eesti Raadiot maailmas teistest raadiokanalitest eredalt eristava pajatamise žanri, kus inimestele pakutakse nende argipäeva peale muusikatausta ka intelligentset ja harivat sõna, mis ei kruvi pinget ega tekita paanikat.

Helve Võsamäed kandis läbi elu suur teadmistejanu ning reisikirg. Ta külastas teatrilavastusi nagu teatrite koduvaim, oli teatri ajaloost hästi teadlik nii kodus kui ka välismaal. Koos abikaasa Edgariga õpiti Eestimaad tundma merelt, omaenda paadist – sellist vaatenurka ei olnud sel ajal just paljudel. Vestluskaaslasena oli ta vaimustav: väga haritud, laialdaste teadmistega, erakordsete mälestustega, kust ei puudunud ka tugev doos pipart.

Helve Võsamäega lahkus eesti kultuuriruumist kindlasti üks tükk ajalugu – tükk ajast, kus kultuur oli hädaohus, kuid kus vastupanu rajanes mõistuspärasel kaalutlusel. Ise väitis ta aga vastupidi: „Minul õnnestus veel oma vanematelt pärida eestlaste talupoeglik maailmavaade ja -tunnetus. Kahjuks ei ole mul seda õnnestunud edasi anda oma järeltulijatele.“

Jüri Reinvere