Hiilgavate esitustega tippkonkurss

Nii kõrge tasemega konkurssi pole Eestis varem olnud, ei osavõtjate taseme ega korralduse poolest.

MARJU ROOTS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

IV Tallinna rahvusvaheline pianistide konkurss 25. XI – 3. XII EMTA suures saalis. 31 osalejat (13 Eestist, teised Jaapanist, Taanist, Koreast, Prantsusmaalt, Hiinast, Hispaaniast, Poolast, Indoneesiast, Soomest, Lätist ja Leedust).

Konkursi kolmevooruline ulatus, igati nõudlik kava, suure kaliibriga žürii ja muljetavaldav preemiafond meelitasid kohale väga kõrge tasemega osavõtjaskonna ning lubavad toimunu lugeda rahvusvaheliselt tunnustatavate, tõsiseltvõetavate konkursside sekka. Kui lennuühenduste poolest võib meid pidada provintsiks, siis pianismimaailma ambitsioonikatel ja võimekatel noortel on põhjust Tallinna teada. Samuti oli uhke tunnistada, et nii paljud kodumaised noored pianistid leidsid endas motivatsiooni osaleda: nõuab sellise mastaapse kava ettevalmistus ju kõrget tehnilist ja vaimset taset, mis ei ole kaugeltki igaühele saavutatav.

Ka korraldusliku poole pealt särati tippkonkursile kohaselt: peale kauni ja hiilgava akustikaga EMTA uue saali, väga heade klaverite ja harjutusklasside sai pianistidele osaks ka korraldustoimkonna usaldusväärne suhtlus ning väga nauditav sõnaseadmine ingliskeelses avalikus kommunikatsioonis. IV Tallinna konkurss andis Eesti kõrgkultuuri mainekujundusse kindlasti pikaajalise järelmõjuga panuse.

I ja II vooru ajal saalis olnud arvukas publik jäi enamasti nähtamatuks. Kiidu­väärselt kõrgel tasemel live-videoülekanne tõi ekraanide ette vaatajaid igast maailma otsast, kuid jättis kahjuks ka kodumaisest publikust enamuse konkurssi jälgima koju kuvari ette. Aeg-ajalt materialiseerusid saalis mõned esinejate sõbrad ja sugulased, isegi mõni õppejõud. Proovisin ka ise võimalust kodus kuulata ja pean tõdema, et sedakaudu saab küll teada, kes on parem pianist, kuid vaid saalis saab tundma interpreedi kõlamüstika DNAd. Sellegipoolest, huvi konkursi vastu oli suur ja asjaomased ringkonnad toimuvaga kursis, kuluaarides käis elav arutelu. Hiilgava esituse pakkunud pianistidest, kes jäid nende pakutuga vastavuses aplausist ilma, oli muidugi kahju. Konkursi finaali jõudis aga kuulajaid nii palju, et aplausist sai juba ülistav torm.

Polüfoonia, klassikud ja sportlik element

I vooru kavas tuli mängida polüfooniline teos, Viini klassikute suurvorm ja kaks etüüdi, kusjuures üks Chopini või Liszti oma. Polüfooniana esitati enamasti Bachi teoseid, paar korda sai kuulda Šostakovitši ning korra Štšedrini muusikat. Bachi esituste hulgas meenub esmajoones Genki Takai (Jaapan) Bachi prelüüdi ja fuuga b-moll BWV 891 tõlgendus. Tal on ilmselt Bachi muusika vastu suur kirg – II vooru vaba kava alustas ja lõpetas ta Bachi „Fuugakunstiga“. Takai kasutab Bachis ohtralt pedaali, täpsemalt igal noodil, teeb seda väga meisterlikult ja loob seeläbi kõlapildi, mis võiks tekkida kõrgete võlvidega kirikus. Prelüüdis kõlas see lihtsalt jumalikult. Täiesti omapärane ja vahva oli ka Viola Asoskova (Eesti) mängitud fuuga (kõik staccato). Veel olid nauditavad Bachi esitused Mihhail Kriival (väga stiilne), David Munk-Nielsenil (vaoshoitud, filosoofiline), Misora Ozakil (pulseeriv, elujaatav), Myra Karlina Pranajayal (svingilik), Mantas Šerniusel (filigraanne prelüüd ja dramaatiline fuuga) ja Sven-Sander Šestakovil (hea artikulatsioon, laulvus). Šostakovitši polüfoonia esitajatest jõudis tõele kõige lähemale Tony Nguyen.

Kui keegi mängib Brahmsi klaverikontserti nr 2 nii, et kõik tuleb välja, pianist ilmutab küpset kõlameelt ja näitab paindlikku musitseerimist, ei jäägi üle muud kui anda talle I preemia. Niisiis sai selle Tallinna rahvusvahelisel pianistide konkursil David Munk-Nielsen Taanist.

Rene Jakobson

Klassikaliseks suurvormiks oli enamik valinud Beethoveni sonaadi. Üks täiuslikumaid oli Ozaki esitus. Ta perfektsus mõjus juba vaata et hirmutavalt. Väga veenvad olid ka Sven-Sander Šestakov, Shih-Yu Tang ja Théotime Gillot.

Šernius mängis Haydni sonaati talle omase vaimukusega. Muljet avaldas ka Nguyeni Haydni sonaat, mille esitus oli väga peen, tundlik ja nüansirohke. Mozarti muusika interpreteerijate hulgas jäi kõige eredamana meelde Edwin Swajkowski, kes oskas oma täiesti veatule mängule lisada veidi iroonilise nüansi.

Etüüdid on konkurssidel kujunenud selliseks sportlikuks elemendiks, mille puhul domineerivad kuulikindla virtuoossusega ülekaalukalt Aasia päritolu interpreedid. Eesti noorte pianistide võimekus mängida etüüde „korralikult“ on kasvanud ning kahe võistleja etüüdid olid meeldejäävad – ja mitte ainult sportliku saavutusena, vaid ka kunstilise naudinguna: Tähe-Lee Liivi Liszti „Tuisu“ ja Šestakovi Saint-Saënsi „Etüüdi valsi vormis“ interpretatsioon.

II vooru pääses 14 osalejat, sh neli Eesti pianisti (tinglikult peaaegu viis, sest EMTA doktorant Šernius on Eestis juba mõnda aega õppinuna meile üsna omaks saanud). Kahju, et II vooru ei pääsenud Tony Nguyen (Taani), keda oleksin hea meelega veel kuulanud. Eesti pianistidest jäid teisest voorust kõrvale, kuid tegid I voorus soliidse etteaste Viola Asoskova, Arina Makarenko, Piret Mika­lai, Marianne Liis Oissar ja Lea Valiulina.

Vaba kava

II voor sisaldas vaba kava, sealhulgas eesti muusikat, ja see on konkurssidel alati huvitavaim: muusik saab mängida just seda, mis talle kõige paremini sobib ja tema tugevamad küljed esile toob. Eesti muusika kavasse lülitamine andis välismaistele osalejatele võimaluse avastada midagi eesti helikunstist ja ehk ka koju kaasa võtta. Esindatud olid heliloojad Artur Lembast Pärt Uusbergini ning eriti populaarsed tundusid seekord olevat Eduard Tubina ja Urmas Sisaski teosed. Parimaks eesti muusika esitajaks arvati Shinyoung Lee (Korea), aga tegelikult oleks selle preemia vabalt võinud anda peaaegu kõigile II voorus osalenutele, sest mängiti hästi ja suure pühendumisega.

II vooru pääsenud Eesti pianistidest esitas Evita Lohu oma kava kindluse, sugestiivsuse ja põhjamaise kargusega. Väga usutav ja nauditav oli tema Debussy tõlgendus, muljetavaldavat pinget hoidis ta Sisaski palas tähistaeva tsüklist nr 2 „Lõunataevas“. Mihhail Kriiva on samuti väga stabiilne ja hea närviga esineja, kel on suurepärane tehniline pagas ja hea kõlameel. Mängus iseloomustab teda tahtekindlus ja selge pea. Sven-Sander Šestakov jättis I voorus väga hea mulje. Temas on seda sala­pärast kunstnikuhinge ning oskuste pagas kasvab ja areneb. II vooru kava­valik polnud tal võib-olla kõige õnnestunum. Tähe-Lee Liiv oli konkursi noorim osavõtja. II voorus õnnestus tal eriti hästi Raveli „Peegeldused“, aga usutavad olid ka Pärdi sonatiin ja Chopini „Andante spianato et grande polonaise brillante“ op. 22. Pisut avansi­maiguga ta III vooru pääsemine ehk tundus, kuid Liiv on kahtlemata väga võimekas ja suure potentsiaaliga pianist.

Välismaalased olid kõik objektiivselt suurepärased mängijad – räägin siis taas subjektiivsest. Minu II vooru lemmik oli Edwin Szwajkowski (Leedu/Poola), keda kuulates mõtlesin, miks selline inimene osaleb üldse konkursil: ta on väljakujunenud ja isikupärane kunstnik, kes peaks olema hõivatud kontserdireisidega. Ta oli üks vähestest, kes suutis jätta mulje, et loob kohapeal, mitte ei mängi nii nagu eile, üleeile ja ka homme. Ja see tema aristokraatlik elegants! Jah, tal juhtus imepisikesi näpukaid, aga ta retušeeris need ülima osavusega ja muusikaline mõte ei katkenud hetkekski. Szwajkowski kontserdile läheksin küll hommepäev.

Finaal ja pingerida

III voorus esitasid finalistid klaverikontserdi Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga Arvo Volmeri juhatusel. I preemia saanud David Munk-Nielsen (Taani) esitas finaalis legendaarse Brahmsi klaveri­kontserdi nr 2. Olen žüriiga nõus: kui keegi mängib seda teost nii, et kõik tuleb välja, pianist ilmutab küpset kõlameelt ja näitab paindlikku musitseerimist, ei jäägi üle muud kui anda talle I preemia. Noore inimesena jäid talle ehk veel mõned Brahmsi muusika sügavamad allhoovused kättesaamatuks.

Noorele pianistile on märksa loomulikum element Prokofjevi klaverikontsert nr 3 – hiilgav konkursilugu temperamentsele noorele –, mida esitas uusi kihte avava nõtkuse, raputava energia ja vapustava karakteripaletiga II preemia pälvinud Théotime Gillot (Prantsusmaa). Ta võinuks vabalt kvalifitseeruda ka esimesele preemiale, kui seal juba üht ees polnuks või kui esimene koht oleks jagamisele läinud.

III preemia ja ERSO eripreemia pälvis Misora Ozaki (Jaapan), kes esitas Rahmaninovi kontserdi nr 2 talle omase perfektsusega. Tal on Rahmaninovi mängimiseks just vajalik pagas – terasest sõrmed ja kullast süda.

Diplomi pälvisid Rahmaninovi kolmanda klaverikontserdi esitanud Genki Takai (Jaapan), Rahmaninovi teise klaveri­kontserdi esitanud Jyoung Kim (Korea) ja meie armas Tähe-Lee Liiv, kes säras samuti Rahmaninovi teises klaveri­kontserdis.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester püsis kahe õhtu vältel asja kallal hinge ja energiaga. Kvaliteete leiti, jagus jaksu ka nautida. Võrratu dirigent Arvo Volmer juhtis saalis meisterlikult aega ja energiat.

Osalejate hindamise ja pingeritta seadmise patu võttis vapralt oma hingele žürii koosseisus Eteri Andžaparidze (Gruusia/USA), Igor Cognolato (Itaalia), Juris Kalnciems (Läti), Antti Siirala (Soome) ja Ivari Ilja (Eesti).

Nii kõrge tasemega konkurssi pole Eestis varem olnud, ei osavõtjate taseme ega korralduse poolest. Loodetavasti annab konkursi tase meie praegustele pianistihakatistele indu, et juba viie aasta pärast näidata, kes on peremees.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht