Hing sees. Kuhu edasi?

Kuigi Grünbergi „Om“ ei ole otseselt meditatsioonimuusika ega mõeldud sihipäraselt meele või hinge tervendamiseks, juhib see kuulaja sügavamale enesesse vaatama.

MARJE INGEL

Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel (Taavi Kerikmäe, Anna-Liisa Eller, Doris Hallmägi, Ekke Västrik, Theodore Lee Parker), kaastegev Sven Grünberg, valguskunstnik Priidu Adlas. Kavas Sven Grünbergi albumi „Om“ (1988) teosed esimest korda elavas ettekandes.

Vahel on hästi unustatud vanaga kohtumine värskendav. Sven Grünbergi albumi „Om“ teoste esimest kontsert­esitust läksin tervelt 35 aastat pärast esimese sellenimelise helikandja ilmumist kuulama helge taaskohtumise ootuses. Estonia kontserdisaalis istudes ja teoseid kuulates sai selgeks, kui palju olin unustanud: albumi „Om“ muusikal on palju rohkem kihte, kui mäletasin. Plaadi nimilugu kuulsin esimest korda teismelisena (arvatavasti albumi ilmumise aastal 1988) nõukaaegsest televiisorist, mis teadagi ei võimaldanud helitehnilises mõttes just parimat taasesitust. Ilmselt pidi tegu olema intrigeerivat pealkirja kandnud saatega „Saada nägijaks“, mida saab ERRi veebiarhiivist praegugi vaadata.* Paarikümneminutilises muusikasaates esitas Grünberg üksi neli oma heliteost („Rituaal“, „Kes“, „Om“ ja „Hingus V“). Tähelepanelikul vaatamisel ja praeguse tagantjärele tarkusega varustatult on selge, et osa muusikat pidi paratamatult tulema lindilt: vaatamata Grünbergi ümbritsenud võimsalt mõjuvatele süntesaatoritele poleks suutnud need pillid ilmselt tookord n-ö isemängiva klaveri trikki teha. Sellegipoolest oli mul tollest telesaatest mällu jäänud pealiskaudne mulje, et albumi „Om“ teoste kontserdil esitamine ei tohiks olla mingi eriline vägitükk. See arvamus läks risti vastu helilooja kommentaariga kontserdi kavalehel: ta nimelt väljendas oma kahtlusi, kas selle albumi muusikat saab tehnilise keerukuse tõttu üldse kunagi laval esitada.

Tänavune teoste taaselustamine ja esimest korda elavas ettekandes publiku ette toomine tõukus arvatavasti Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambli (EMA) innust olla valmis katsumusteks ja raskuste ületamiseks. Kindlasti mängis olulist rolli seegi, et albumi lugude taaselustamise ja kontserdil ettekandmise idee algataja Taavi Kerikmäe abikaasa Anna-Liisa Eller on kandlemängija ning Grünbergi albumil „Om“ kõlab kandle kauge sugulane koto. Külalisena EMAga liidetud Elleril õnnestus pisut soleerida vietnami kandlel đàn tranh’il palades „Peegeldused“, „Lahkumine“ ja „Om“, suuremal osal ajast tuli tal kehastuda löökpillimängijaks ning sellegi rolliga tuli ta kenasti toime.

Taavi Kerikmäe ja Sven Grünberg panid elavaks ettekandeks albumi „Om“ muusika partituuri kirja.

   Gunnar Laak / Eesti Kontsert

Kontserdil ette kantud „Om’i“ versioon lahknes detailides 1988. aastal vinüülina ilmunud albumi omast. Ilmselt on see teatud määral paratamatu ja loomulik: oleme ju liikunud analoog­elektroonika ajastust digitaalse audio maailma ning kuuldavasti on Grünberg mõnest oma teosest kirjutanud mitu versiooni. Siiski arvasin märkavat ka väikesi kokkumängu apsakaid, mis on kerged tulema, kui heliteose sisemine pulss vahel aeglustub või kiireneb ja tiksub iga muusiku peas pisut erinevalt. Seega oleks kasu olnud dirigendist või hoopis löökpillimängija ja dirigendi rolli delegeerimisest ühele lisamuusikule. Paistab, et samuti Kerikmäe juhitud ansamblis U: siiani edukalt töötanud dirigendita esinemise praktikat ei õnnestunud automaatselt üle kanda EMA-le, millel puudub U:-ga võrdväärne koosmängu kogemus. Albumi nimiloo „Om“ puhul paistis tegu olevat ka mingit laadi helirežiilise valearvestusega. Vahest mängis rolli ka minu istekoht parteri 12. rea otsas, igatahes tabasin selle loo ajal mingite helisageduste ebaproportsionaalset resoneerimist, mis moonutas kuulamiskogemuse kvaliteeti.

Too helirežiiline-akustiline häire viis mu mõtted üldisemalt kontserdi korraldusliku poole juurde. Kas Estonia kontserdisaal oma kingakarbi kujuga on niisuguse mitmekihilise elektroonilise muusika nautimiseks üldse parim paik? Kui juba taaselustada eesti elektronmuusika guru Sven Grünbergi üks märgilistest albumitest, miks siis mitte minna selle ideega süvitsi ka selles mõttes, et pakkuda erilist kuulamiskogemust helitehnikagurmaanluse poolest. Ehk oleks vastavad võimalused saanud luua EMTA suures saalis, mille akustilisi omadusi on kiidetud, või kujundada lausa akusmaatilise helimaastiku, millel audiofanaatik tohiks omatahtsi ringi liikuda ja kuulatada, kuidas instrumentide tasakaal partituuris muutub. Ehk oleks nende variantide juurde võinud lisada ka lamamiskontserdi formaadi? Kas kõik need kolm stsenaariumi oleks ehk andnud isegi ühendada EMTA majas, lastes EMA-l esineda näiteks suure saali laval ning kandes heli akusmaatilisele maastikule EMTA black box’i saalis? Kuhugi kolmandasse kohta oleks ehk võinud sättida lamamiskontserdi pikutamisala ja mõistagi pakkuda iga kuulamisvõimaluse puhul eri hinnaklassis pileteid.

Hakkasin nüüd unistama, aga miks mitte. Kui juba võtta vaevaks austada üht eesti elektroonilise muusika pioneeri sellega, et võtta tema teosed n-ö pulkadeks ja panna need kontserdil uuesti kokku, siis miks mitte teha sedasama kuulamisprotsessiga muusikagurmaanluse korras.

Väheke võiks norida ka kontserdil müügil olnud kavaraamatukese üle, mis oli koostatud suuresti paar päeva varem saates „Vikerhommik“ kõlanud telefoniintervjuu põhjal heliloojaga. Info allikas ja intervjueerijad-saatejuhid olid selles vihus küll kenasti ära nimetatud, kuid puudus info esituskoosseisus kasutatud naturaalpillide kohta, mida mängis Anna-Liisa Eller. Korraldaja Eesti Kontserdi poolelt jättis see viimasel hetkel ülejala tehtud töö mulje.

Lõpuks võib küsida sedagi, kas siis, kui Euroopa piiridel käib sõda, on üldse sobilik meditatiivses seisundis om’i häälimisele keskenduda või Sven Grünbergi samanimelist teost, plaati või kontserti kuulata. Igaühel on sellele küsimusele arvatavasti oma vastus. Kui ligi hiilib lootusetus, kaamosemasendus või kaastundeväsimus, siis võiks „Om’i“ soovitada küll. Kuigi sellel Grünbergi plaadil ei ole otseselt meditatsioonimuusika ja see ei ole mõeldud sihipäraselt meele või hinge tervendamiseks, juhib see kuulaja oma puhuti idamaiste kõladega siiski sügavamale enesesse vaatama ning võib ehk mõne läbi-lõhki elektroonilise muusika fänni meelitada meditatiivsemat või idamaist muusikat kuulama.

* Saada nägijaks. Neli kompositsiooni Sven Grünbergilt. Rež Jaanus Nõgisto. – ETV 1987. https://jupiter.err.ee/1608393152/saada-nagijaks