Ilu võidulaul tühisusest vallutet maailmale

Meie XX sajandi alguse muusikapärand on justkui kilgendav periheel üleilmses tervikpildis – hilisemad suured tõusud ei pisenda varasemat.

KATRIN ALLER

Festival „TubIN“ 7. – 10. X Tartus, kunstiline juht Mihhail Gerts.

Festivalil „TubIN“ võeti ette eesti muusikaloo ühe kuldsema peatüki lehitsemine. Juba avalöögi uskumatult kirgas õnnestumine kopeeris sümboolselt oma peategelaste, Tubina ja Oja kunagist ilmumist muusikaavalikkuse ette – suleproovita; vaid pakitsevad võimed, hoolas ettevalmistustöö ning sädelev õhkutõus.

Küllap leidub säänset peidet maaki muuski ajas, ent mulle tundub XX sajandi algupool sisaldavat lademetes varandust, mille päevavalgele toomine on kui ainitine renessanss. Me pole toonaseid autoreid küll kunagi päriselt unustanud, aga on paratamatu, et järjest kasvav muusikavaramu paneb ajuti millegi taanduma – kõik lihtsalt ei mahu korraga püünele. Millal on ühe helilooja aeg? Kas siis, kui ta elab ja loob, või kuni teda mäletatakse? Kui tema muusikat nii palju ihaldatakse, et kaevuda selle elusama kõlamise nimel paberile tipit nootide põhjani ja tõusta ruumis hõljuvate helide tipuni?

Üüratu rõõm, et festivali kunstiline juht Mihhail Gerts on südameasjana säädnud valgussõõri sajanditaguse eesti muusika ja kõrvutanud seda sama aja kaugema ilmamaa avaldustega. See mõõtmine pole püüe tõestada eesti muusika suutlikkust püsida tasemel, sest see on püsinud niikuinii, vaid lihtsalt avaram perspektiiv. Puhuti vastu­pidigi: kui hämmastavalt üle kõige muu võib olla meie endi pärand, võltshäbelikkuses luidramaks arvatu!

Mihhail Gerts on algallikateni kaevumises jõudnud nii pärale kui üldse saab. Festivali „TubIN“ kunstiline juht Vanemuise Sümfooniaorkestri ees.

Kalle Paalits

Festivali ülesehitust raamisid orkestri­õhtud Vanemuise kontserdimajas. Nende vahele jäi kaks kontsert-vestlusringi kammerlikuma kava tarbeks vaata et ainuvõimalikus toimumis­kohas, Elleri muusikakooli Tubina saalis, ning kultuuriretk Tartu loojate jälgedes. Kujutletava arkaadi uhkeimad sambad olid Tubina kolmas ja neljas sümfoonia, vahele tema ja Oja klaverikvartett, -kvintett ja laulud.

Tänapäeval tekib vahel tunne, et ainuüksi ürituse asetleidmine, mitte viimasel minutil teadmatusse edasilükkamine, on juba õnn. Seda suurem vedamine on osa saada uue avastamisest. Uus võib aga teadupoolest olla ka hästi unustatud vana. Nii tähistati avakontserdil Elleri „Sümfoonilise skertso“ ning lõppkontserdil Oja vaid õige napilt varasema „Ilupoeemi“ täpselt saja-aastaseks saamist. Mõlemad on nimetet autorite peaaegu või päris esimesed rännakud sümfoonilises žanris. Kui Elleri skertso kõlas pigem noore helilooja elegantse peegeldusena teoseist, mida ta oli kirjutamise ajaks Peterburi kirevas kontserdielus kuulnud või mille esitamisel ehk ka ise viiuldajana kaasa mänginud, siis Oja poeem tõestab, et ta otsekui hingas oma määratu suure talendi paberile valat nootides välja. On kergem kujutleda, kuidas normeerituma helikeele ajastul verinoor komponist orkestri tunnetamisega algust teeb, sest mallid pakuvad tuge, aga kuidas sai vaevu 25aastane, alles muusikat süvitsi õppima asunud ja ikkagi hämmastavalt nappi aega eeskuju pakkuvas kuuldelises keskkonnas kasvanud Oja tabada orkestreerimise tuuma sellisel vilunud moel, jääb lõpuni tabamatuks. Või siis mis seal ikka imestada – ande verbaliseerimise võimatus.

Heroiline ja lüüriline2

Pidustusi raamis Vanemuise Sümfoonia­orkester Gertsi juhatusel. Algused on ikka tsipake ujedad, ent esimesest kohmetusest üle saanuna avaneti sammhaaval kirgliku puhkemiseni Tubina sümfooniais. Need olid ihukarvu püsti tõstvalt võimsad: metsik, pidurdamatu voog, õrnushetkil ka lummuslik piano ning sedavõrd palju tuld, et unustad hingata. Kiidan siiralt kogu orkestrit ja suurepäraseid soolorepliike, eriti esiviiulilt ning täiesti taevaliku kõlaga oboelt, mõistagi ka dirigenti temast õhkuva ülimalt hooliva suunamise ja leegitsuse eest.

Õhtu „Laulud andekuse ristteelt“ üht osa kandis duo Karmen Puis (sopran) ja Jaanika Rand-Sirp (klaver). Tubina ja eriti Oja laulud panevad kummagi osapoole ette erakordselt nõudlikke tehnilisi ülesandeid, aga toda luksuslikku emotsionaalset mõju ei annagi vist teisiti saavutada. Maailm oma heledas rõkkavuses või tapvas valus lihtsalt peab mahtuma üheainsa laulu sisse. Vähem ei tohi, pole mõtet. Laulud tõukuvad nii tihetsi poeesiast, et iga pisem nüanss võib anda kaalu või kohatust. Ent keel muutub ajas. Pole üldse lihtne mässida nüüdset inimest sama tõsiseltvõetavalt tundmusisse, mis Juhan Liivi eluajal kõlasid sootuks teises registris. Sestap imetlengi väga Puisi võimet laulda loomulikult, veidra poosi ja paatoseta, igat mõtet enese filtri läbi toonides, ning Rand-Sirbi tahet esitada klaveri­partii pööraselt kapriisseid passaaže või põhjatult sügavatundelisi akorde moel, nagu oleks just need maailma tähtsaim sõnum, omaenese hinge avaldus, vaid siin ja praegu.

Sama õhtu instrumentaalansambleid esitasid Mihhail Gerts, Robert Traksmann, Katariina Maria Kits, Mart Kuusma ja Marcel Johannes Kits. Eks kammermuusika õilsaim pale olegi üksteist jälgiv, energeetiliselt laet vestlus. Esituse endastmõistetav meisterlikkus taandub nagu muuseas mõttevahetuse sisu ja karakterite ereduse väljajoonistamiseks, samuti nagu kompositsioonitehnika pole heliloojale polüfoonia või vormi valdamise demonstreerimine, vaid pühendet väljendusjõu eesmärgile. Kui lõpmata kaunis on interpretatsioon, kus üksnes sõrmede asemel mängitakse kogu füüsise, hinge, intellekti ja omavahelise suhtlushimuga! Miskipärast elustus silme ees ligi sajanditagune esiettekandeks valmistumine, kus kõik oli värske ja ehe. Tundub, et Gerts on algallikateni kaevumises jõudnud nii pärale, kui üldse saab. Peaaegu nägin teda moondumas Olav Rootsiks, kes mängis esmaesitustel klaveripartiid ning tabas sama mitmekülgse muusikuna intuitiivselt kolleegide soove. Kaskaad kaskaadi järel, jäägitu uppumine sügavikesse, piiritu kerkimine pilvini – Oja kvintett oli jumalik! Maailm peab mahtuma ainsasse fraasi, ühte klahvi põhjani ja natuke läbi selle vajutatud akordi. Ma polnud ainus, kes unistas, et kõik kõlaks üks kord veel!

Kavade koostamise üks põhimõte oli sääda omamaiste kõrvale nende kaasaegsed välisautorid. Nii kõlas avakontserdil tšellist Indrek Leivategija intensiivselt kaasahaaraval soleerimisel Prokofjevi „Sinfonia concertante“. Teine kammerkontsert täitus Bartóki ja Kodály sonaatidega vastavalt tšellist Siluan Hirv­oja ning klaveriduo Ebe Müntel – Jorma Toots ja löökpilliduo Heigo Rosin – Brita Reimann esituses. Suurt virtuoossust eeldavad teosed õnnestusid igati, aga nende kõlaolemus jäi võõravereliseks. Kolmas saar välismuusikast paigutus lõppkontserdi kavasse, kus RAM kandis veidi üllatava hillitsetusega ette Regeri, Straussi, Schönbergi ja Sibeliuse teoseid. Tubina kolm laulu avanesid koorilt hoopis söakamalt.

Üks armsamaid leide festivali esikkorrast olid kontsertide sisse põimit vestlused. Joonas Hellerma mõtteerksad ja kõnelejaist lugu pidavad inter­vjuud mõjusid hästi värskelt: mitte lihtsalt arutlusena 1930. aastate olustikust, vaid püüdena tõlgendada heliloojaid kui inimesi tänapäeva vaatenurgast. Just see on aina uuenev mõõde: igal ajastul tajutakse minevikku eripärasel viisil ning sellest on vaja rääkida kas või haakuvama kontakti nimel. Pealegi on tegemist universaalse fenomeniga: ainulaadsusele vaatamata on printsiibid igikestvad ning ühiskonna toime indiviidile alati olemas. Ka praegu tegutseb meie keskel loovvaime, kes heitlevad lõhestavate äärmuste vahel. Me pole saanud sugugi paremaiks adujaiks. Tihti nähakse endiselt vaid kellegi petlikult siledat pealispinda, kuid selle varjus tuikab alaliselt valuline tuum. Praegusestki andest võib saada taak, mida omaja ei suuda kanda, ilusa klantskihi all toimuda visklemine ohtlikel piirel. Teisenevad üksnes avaldumisvormid. Ehk ei vastanda me enam päris sel moel talenti ja tööd, kuid üks nüüdseid piiritõkkeid on ahenenud areen, kuhu teisi välistavalt pääseb isekeskis üksteist valinute sisering. Usun, et meie muusikamaastik on kõigis oma loovais, taasloovais ning tõlgendavais avaldumisvormes näidatavast väga palju avaram.

Les pensées tristes3

Lõpetuseks veel kord 1930ndate Tartu koolkonnast. Sugugi ei tahaks pidada toonast idealismi üksnes illusoorseks, aegunuks, nooruslikuks õhetuseks. See oli päris ja võiks meilegi mõjuda päriselt, kui me vaid lubaksime, kartmata jääda jalgu moodsale ajale. Tubin, Oja ja Eller ühilduvad muusikas kuidagi hämmastavalt hästi täpselt sama aegruumi kirjandusloo arbujatega – ühtmoodi nõiduslikud ennustajad, kes sõna-, kes helimaagiaga. Olgu need biograafiliste keerdkäikude (Tubin rööbiti Uku Masingu ning Oja Heiti Talviku teega) või loominguliste taotluste (vaimse isiku-, rahvusliku eripära ja klassikalise tehnilise täiuse ihalus) paralleelid. Kui antud enam aega, siis avaneda tillukesest taluilmast suurde (võõr)kultuuri, seda mõistes ja oma loomesse põimides; kui antud vähem aega, siis põleda palavikulise leegiga. Kes säet olema helgem, kelle päralt mustjaid toone. Visnapuu võis hõisata, kuidas kõik ta ümber lauluks muutub. Oja pidi leppima, kuis virdav ta ümber valuks moondus – loominguline märter, kes Herbert Tampere sõnul kandis „kohutavat sundi ennast kunstis väljendada“.4 Tagantjärele teame, et juba 1940. aastad tõid nimetet kolmikule kaasa täiesti isemoodi rajad, lahkumise, hääbumise või moondumise, aga nende tehtu viirgab praegugi täiesti uskumatu küllusena.

Meie esimese iseseisvusaja muusika­pärand on justkui kilgendav periheel üleilmses tervikpildis – hilisemad suured tõusud ei pisenda varasemat. Nii väga soovin, et ei pea enam kunagi pruukima fraase „eesti klassikute teoseid võib häbenemata kõrvutada rahvusvaheliselt tuntud autoritega“ – sest miks ei peaks võima?! Me ju ilmsesti turtsataks, leides ümberpöörat analoogmõtte.

PS. Vastuseks Hellermale antud intervjuus5 püstitet küsimusele, kui kaugele Gerts oma vaimustuse jagamisega jõuab: nii kaugele, et ootan juba uut lõkendavkuldset „TubINi“! Esikkord hilissuvises Tartus oli kaugelt mõjusam, kui söandasin loota.

1 Eduard Oja „Ilupoeemi“ alapealkirjast „Ilu kaebelaul saatanast vallutet maailmale“.

2 Vastavalt Eduard Tubina kolmanda ja neljanda sümfoonia alapealkirjast.

3 Eduard Oja „Sugestioonide“ alapealkirjast.

4 Vardo Rumessen, Varjus ja valguses. Eduard Oja. Eesti Raamat, Tallinn 2007, lk 17.

5 Joonas Hellerma, Andri Maimets, Mihhail Gerts aitab Tubina aja koode muukida. – Aplaus, sügis 2021. https://concert.ee/mihhal-gerts-aitab-tubina-aja-koode-muukida/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht