Ilus on palju ilusam kui kole

Kõigepealt sündis Erki Pärnoja muusika, aga kui ta kutsus Kaupo Kikka sellele visuaalmaterjali looma, võttis foto- ja videokunst teose üle.

MARIA MÖLDER

Audiovisuaalteose „Jäljed“ esiettekanne 23. II Alexela kontserdimajas. Helilooja Erki Pärnoja, foto- ja videokunstnik Kaupo Kikkas, muusika arranžeerija Raun Juurikas. Erki Pärnoja (kitarrid, klahvpillid, elektroonika), Marek Talts (kitarrid), Raun Juurikas (klahvpillid ja elektroonika), Peedu Kass (basskitarr ja elektroonika), Kristjan Kallas (trummid), Tallinna Kammerorkester, dirigent Kaspar Mänd.

Erki Pärnoja nimetaksin iluloojaks, aga mõnikord upub ta sinna ilusse liiga ära. Tema „Jäljed“, mis on nüüd ka plaadina välja tulnud, läheb minu kuulamislisti küll, aga pigem taustamuusika hulka, mitte tähelepanuga kuulamise osakonda. Minu arvates on tema veenvamad saavutused sooloartistina album „Leva“ ning kammerkoorile Collegium Musicale ja ansamblile loodud teos „Anima mea“.

Teose „Jäljed“ muusika on üleni heakõlaline, dissonantse tõesti ei meenu, vahest erksam rütmisektsioon tõi liiga ilusasse muusikasse vaheldust. Kui Pärnoja loob muusikat talle harjumuspäraste vahenditega, on tema helikeel äratuntav: ju ta on mõistnud, et masside võlumiseks ei tasugi midagi liiga keerulist teha. Siirus sobib talle.

Paistab olevat nii, et kõigepealt sündis Erki Pärnoja muusika, aga kui ta kutsus Kaupo Kikka sellele visuaalmaterjali looma, võttis foto- ja videokunst teose üle ning hakkas domineerima. Sellest on ka kergem rääkida kui muusikast, palju lihtsam on narratiivi välja lugeda pildist kui helidest ning tagatipuks on selle abil märksa tulusam suurüritust turundada. Ja turundati seda kõvasti: kuna tegu on järjekordse Delfi Meedia ASi (Ekspress Grupi osa) üritusega, siis tuli kõvasti vaeva näha, et jõuda Solarise galeriisse näitust vaatama ja Alexela kontserdimajja audiovisuaalkontserti uudistama eelarvamusvabana, nautima kunstide sünergiat puhta lehena ja avatud meelega.

Alles hiljem sain juhuslikult pressitekste ja artikleid läbi lapates teada, et Erki Pärnoja muusikalised ideed teoses „Jäljed“ on Tallinna Kammerorkestrile arranžeerinud Raun Juurikas, keda pean samuti väga andekaks muusikuks ja heliloojaks. Minu meelest on aga nii, et kui teoses on orkestril väga suur roll, siis võiks Juurikas olla kaasautor, ent tema nime ei mainita ürituse põhiinfos kuskil – nägin teda laval süntesaatori taga, see oli kõik.

Isegi Tallinna Kammerorkestri veebi­lehel on unustatud kirja panna, et kontserti dirigeerib Kaspar Mänd, rääkimata sellest, et peale Tallinna Kammerorkestri põhikoosseisu (see on ju keelpilliorkester) oli laval veel terve hulk muusikuid. TKO ja ansambli vahel oli keset lava rivis neli tromboonimängijat (Andres Kontus, Johannes Kiik, Kaspar-Oskar Kramp ja Ivar Kiiv). Sellisele eba­tavalisele kooslusele peab olema selgitus. Kas mitte Erki ei mänginud ka kunagi trombooni? Selgub, et tema vanaisa oli trombonist ja ka Erki oli soovinud lapsena pilli proovida. Nii et sellised jäljed. Mingis mõttes on Pärnoja jälgedega tegelenud juba aastaid: singli „Efterglow“ videos (2017, režissöör Ingel Vaikla) käib tema vanaema Sindi kalevivabriku võimsate vareme vahel … Selles teoses tekitasid tromboonid väga huvitavaid madalaid heliefekte.

Kas on raske saavutada Pärnoja voolava muusika ja pildi kooskõla? Ilmselt seal oma keerukused on, aga võimatu see ka just ei tundu, eriti kui visuaalkunstnik on muusikaharidusega, nagu Kaupo Kikkas. Neil klappis üldiselt nii, et ilusa muusika ajal näidati rahulikke loodusmaastikke, ja kui muusikasse ilmus elu, siis oli rohkem elu märke ka pildis: näiteks mõni prügi täis taluköök või mahajäetud tehasehoone keset avarat, ümberkujundatud maastikku.

Pärnoja ja Kikka eelmise ühise suurprojekti „Saja lugu“ puhul oli tähelepanu suuresti videol – isegi muusikud olid paigutatud publiku selja taha. „Jälgedes“ seisid muusikud siiski tohutu ekraani ees nagu pisikesed tinasõdurid ning märkasin, et mõned Pärnoja ümbritsevatest muusikutest on tema viimase aja suurprojektides olnud samad (multiinstrumentalist Peedu Kass ja trummar Kristjan Kallas, aga ka trombonist Johannes Kiik).

Kaupo Kikkas on varem tegelenud nii portreede kui ka maastikega. Projektis „Jäljed“ on need omamoodi ühendatud: tegu on inimtegevuse jälgedega maastikul – üks väga põnev ja mõtlemapanev portreeliik. Olen siiski märganud, et mitte igaühes ei ärata seda sorti portreed mõtteid. Peab olema tundlikkust, et poleks suva kõigist neist elatud eludest, millest nüüd on järele jäänud vaid varemed ja määrdunud esemed keset maastikku. Peab olema tundlikkust, et mõelda, miks need maastikud on täis varemeid, millest keegi ei hooli, olgugi et kunagi on keegi nende ümber istutanud õuna- ja kirsipuud. Peab olema tundlikkust, et näha neis varemeis ka võimalikku tulevikku, mis sest, et olevik paistab trööstitu.

Kaupo Kikkas on üles pildistanud hulga meie tippheliloojad ja -muusikuid. Kuigi temast oli saanud Eesti koorekihi seas juba tegija fotograaf ning ammu oli käima lükatud Eestifoto fotokool, võttis ta suuna maailma kõige erisugusemate maastike pildistamisele ja näituste tegemisele. Mitu fotoraamatut avaldanud fotograafi süda on aga ikka muusika juures: üks tema põhisuundi ongi just muusikute portreteerimine ja selles vallas on ta tõesti nõutud tegija, sest muusikuid mõistab ta tänu oma taustale hästi. Tema kunstiseeriad ehivad sealjuures kõige üllatavamaid seinu.

Audiovisuaalse kontserdiga kaasnenud näitusel Solarise galeriis olid näha mahajäänud, mõnikord lagastatud taluhooned, isegi lossid, puud välja turritamas, ristid ja aiateibad, keset metsa kasvavad kultuurtaimed. Säärased isendid on ka mind alati köitnud, kui olen sattunud neid nägema. Sellele kõigele on kontrastiks looduse enese loodud mustrid. Mustvalged fotod ja videod tekitavad võõrandumisefekti.

Eestlasele kohe meeldib vaadata, kui ilus on Eestimaa, soovitavalt läbi kaamera. Vahel meeldib läbi kaamera vaadata ka siis, kui nähtu ilu ei tule kuigi kergesti esile. Pesemata nõudega köök või pliidi kohal rippuv pesu, hoolikalt ukse kohale riputatud pitsid räpakas toas. Naati uppuv eeskojaga majake, tühi laut või tööstushoone. Pole erilist müstikat, mille üle pead murda, pole kaheti mõistetavust. Puhas rahu. Paljudele nii meeldibki.

Seda lugu kirjutades sattus mulle ette mulluste arhitektuuripreemiate auhinnagala vaheklipp.* Seal inter­vjueeritakse n-ö publikuhääletusel enim hääli andnud prouasid Mitte Minu ja Taga Aias (Hendrik Toompere juunior ja Taavi Teplenkov), kes selgitavad oma vaateid ilusale ja koledale (nemad räägivad majadest, aga jutt sobib iseloomustama muudki).

„No ilusat on ju palju ilusam vaadata kui koledat. [—] Eriti jäle on see, kui sul aknast paistab kole maja. Ja sa mõtled ja sa vaatad seda maja kogu aeg ja mõtled, et aga selle asemel võiks olla ilus, aga ei ole, on kole.“

„Minu meelest on eriti kole maja, kui ta on suur. Väike kole maja ei ole nii hirmus, see jääb suurte majade vahele. Aga suur kole maja on kohe eriti kole. [—] Ja eriti kole on kole maja siis, kui sa võrdled teda majaga, mis on ilus.“

„Just, et kui kole maja on ilusa kõrval, siis tundub tõesti eriti kole.“

Kuigi prouad Mitte Minu ja Taga Aias on rohkem arhitektuurisõbrad, siis kehtib nende filosoofia ka muusika ja fotokunsti vallas.

Kikka fotokäekiri meenutab mulle mitut armastatud arhitektist fotograafi. Kõigepealt mõlguvad meeles muidugi Arne Maasiku pusad, kuid Kaupo Kikka fotosid-videosid elutegevusjälgedega maastikest ja majadest võiks võrrelda ka Paco Ulmani fotograafiaga. Tema arhitektisilm on inimtegevuse jälgi jäädvustanud pisut teises laadis, kuid temaatika on laias laastus sama kui „Jälgede“ puhul. Keegi ütles kunagi, et Ulmani jäätmaafotosid vaadates on tal tunne, et keegi on sealt maastikult või hoonest just äsja lahkunud. Kikka fotode puhul mul seda tunnet ei tekkinud. Vastupidi, need fotod ja videod justkui näitavad, et kõik on juba tükk aega tuksis (elu maal ammu hävinud ja loodus kah tagatipuks reostatud) – kuidas te ometi varem ei ole märganud!

Ootasin kontserdil pinevalt loogikaviga, mis teeks kogetu huvitavamaks. Õnneks see kiiks tuligi. Viimased minutid oli ekraanil mingi karvane valge valguskeha (tagantjärele selgub, et see oli Teet Suure ja Kaupo Kikka valgusinstallatsioon). Äkki tutvustati audiovisuaalse kontserdiga „Jäljed“ Eestimaad tulnukale?

* Eesti arhitektuuripreemiad 2022 vahepala „Hääletajad“. https://www.youtube.com/watch?v=-msKpMACs04