In modo estonico

Pidunädala sisustasid 38 esmaklassilist interpreeti ja neli tippheliloojat, koosseise soolost kvintetini – muusikagurmaanlus!

KATRIN ALLER

Eesti muusika nädal 23. – 27. XI Tartus ja Tallinnas.

Ajal, mil šokeerivat elus ja kunstis jagub kuhjaga, mõjub kristallpuhta ehituse ja lakoonilise joonega muusikapidu väga tasakaalustavalt. Teine festivalikord ei luba veel rääkida traditsioonist, aga rajab seda kildhaaval. Justkui saanuks Eesti muusika päevad sügisese sõsara.

Viiest kontserdiõhtust neli toimusid Tallinnas, üks Tartus. Üldiselt portreteeriti õhtutel heliloojaid ühekaupa, ainult Tartus mängiti segakava. Nii oli eklektika mõneti ennustatav, kuid ei tulenenud mitte autoreist, vaid lugude iseloomust. Tubina flöödisonaat ja Singi „Neli kompositsiooni“, ehkki mõistagi sisemiselt kontrastsed, hoidusid pigem tundeskaala süüvivamasse, Sumera tööd naljatlevasse serva – väheke ootamatultki, sest pole ju huumor ta loomingu peamine tunnus.

Uudse ja erakordselt tänuväärse täiendusena kanti tänavuse festivali kontserdid üle ka veebis. Publiku ühist sünergiavälja omaette kuulates muidugi ei teki, aga vähemalt on võimalus osa saada. Soovitan tulevikus veebiülekandeid tingimata jätkata ja teha väljaspool Tallinna rohkem ka nn läbilõikekontserte. Tasemel reklaam ja tullakse küll – Tartus ju huvilisi täitsa tubli saalitäis.

Ühtlasi on alles hiljaaegu kummalisena mõjunud ekraanikontserdil hea kaameratöö korral vahva boonus: satud mängijale nii lähedale, et tema erksast miimikast annab vaat et mõtteid lugeda. Siiras tänu tehnilisele tiimile, sest helikvaliteet oli isegi äärmuslikes dünaamika­nüanssides suurepärane.

Mille alusel sõeluti välja seekordsed heliloojad, pole silma hakanud, kuid nende harmoonilisus näis lausa üllatav. Ühtpidi sümpatiseeris ligi saja aasta vältel komponeerit teoste kõrvutamine, veelgi enam võlus heliloojate mõttetasandi haakuvus. Pean silmas ennekõike nende käekirjade rafineeritust, kompositsioonitehnika ja tunderikkuse imeosavat tasakaalu ning kõrgendet kõlatundlikkust. Loomulikult on ajastu jätnud igaühele oma jälje: kellele lopsaka kujundirikkusega täidet klassikalise vormitunnetuse, kõrgavangardi tämbraalse ja mänguvõttelise otsingulisuse või sootuks rõhutet lihtsuse, kellele postmodernistlikke stiilimänge vaheliti jahmatavate siiruspuhangutega või põhjatu poeesia lätteilt ammutet ulma, õrnuse ja valu.

Järgmine määrav faktor on repertuaar. Nii viljakailt loojailt annaks leida omajagu alternatiive, seega oli liisk langenud isikute, pillide ja koosseisude põhjal.

Korraldajad rõhutasid küll interpreetide voli noppida välja neid enim kõnetanud teosed, aga publikuni see väga tore idee kahjuks ei jõudnud. Kurdan sageli, kuis kavad kubisevad liigsest biograafilisusest ja jätavad teoste tausta täiesti tagaplaanile. Seekord oli tasakaal parem, ent ebaolulist veel tsipa kärpides võinuks paljastada hoopis põnevama mängija ja teose salasuhte. Olen veendunud sellise žesti tänumeelses vastu­võtus, eriti kui ürituse üks fookusist mõneti just sellele seat. Kindlasti mõistetaks esitust paremini pigem teades interpreedi seost teosega kui nähes leheküljepikkust kunagiste esinemiskohtade loendit.

Ja lõpuks teoste järjestusest kontserdi koostamisel. Läheneda saab kontrasti või kronoloogia põhimõttel, mõnd emotsioonitelge pidi kulgedes jne, ent sel võiks olla põhjendet suund. Paratamatult on kava raamivatel teostel veidi suurem kaal ja eriti lõpulugu jääb mõneks ajaks kuulmismällu tiirlema. Kui see läheb eelnevaga mõneti vastuollu, tekib veider nihestatus. Nii häiris näiteks Sumera õhtu finaal, sest ehkki mängulist tooni leidus ennegi, kulges tervik üha sügavama tunnetuse poole ning humoorikas puhkpillikvintett lõikus sellesse liig julmalt.

42 pilku eesti muusikale

Pidunädala sisustasid 38 esmaklassilist interpreeti (sh igal õhtul kordumatud ülesastujad) ja neli tippheliloojat, koosseise soolost kvintetini – muusikagurmaanlus! Oh kuis ihkaks kuuldut ja esitajaid lähemalt analüüsida, aga mahuvad vaid kasinad nopped. Või no … just! Mis seal ikka ümber jutustada, tuleb ise vahetult osa saada! Loetlen vaid tippude tipud, pärl-paar igast suareest.

Tõnu Kõrvitsa esiettekanne „Lunar X“, festivali uusim teos, kujunes mulle tema autoriõhtu kulminatsiooniks. Pisut ootamatult kõlalopsaka ja impulsiivse alguse järel mähkus muusika tihkesse salapärasse, pudenes teose saate­sõna kohaselt kosmilisse hõredusse või põimus pilliti üksteist matkivaisse meloodiaisse. Säänne tunnete ja väljendusvahendite plastiline sulam on Kõrvitsale sedavõrd omane, et ajendab lausa teatud ootuspära: puhuti ellerlikult eleegiline või teravalt sillerdav, ent enamasti modaallüüriline, õrn ja tüüne ning kahtlemata väga isikupärane ja võluv. Kindlasti sarja sidusaim tervik. Ja muidugi Ivari Ilja võrratu mäng!

Enim üllatusi pakkus juubilar Kuldar Singi – 80 aastat sünnist – autoriõhtu. Muist kuuekümnendail aastail ja toonaseis moenormes kirjutet teoseid on endiselt väga vähe tuntud ja ausalt öeldes pole 1990ndail loodu teab mis paremas seisus. Eduardojalik heitlikkus on Singile hästi tunnuslik, ent nende kahe olekus on enamgi sarnast. Vastand­reaktsioone lahvatab järjepanu: üks teos kriibib ülijõulise ekspressiivsusega hinge seest, teine mõjub kui lihtsuse manifest. Poleks iial osanud ennustada, kui kirkalt talletusid emotsioonimällu lõigud „Monotemaatilistest etüüdidest“ või „Nelja kompositsiooni“ finaalosa, mängit ka muidugi erilise kirega.

Seeria kirevaim kava oli Sumera muusikast, kus eelistanuks pisut loogilisemat järjestust. Autori üleolek mis tahes karakteriloomest paistis kaugele ja esitused olid vaieldamatult meisterlikud, kuid enim liigutas mind vana hea „Pardon, Fryderyk!“. Samuti mõjus täiesti vapustavana Kadri-Ann Sumera mäng. Et interpreedi ja pilli vahel kaobki piir, et klaveril üldse saab tekitada nii kujuteldamatult lummavat tooni! Ka „Kahe pala“ jagamine pianistide vahel oli efektne ja lennutas fantaseerima, et kui esitus võib saada värskenduskuuri, siis kas või mil moel muudaks autor oma loomingut, timmiks seda praeguse pilguga.

Lõppkontserdile mõeldes tunnistan, et vanemate heliloojate muusika on justkui teisest puust: isemoodi vitaalne ja jõuline. Tubin muutub tihti pööraselt peruks, aga Marko Martini tõlgendus pani klaveri üleni särama, sama õnnestus Mihkel Pollil ja kogu kvartetil (peale Mihkel Polli Mari Poll viiulil, Johanna Vahermägi vioolal ja Henry David Varema tšellol). Imekena flöödisonaat seevastu pöördus vaheldumisi sisse- ja väljapoole – mängitagu seda ometi rohkem. Tubin on aegumatu, tõeline majakas aegade voos.

Olen nüüd oma klaverikesksusega karjuvalt erapoolik, aga ju tänavune repertuaar ning esinejate galerii selle kuidagi tingis. Muidugi pakkusid ka kõik teised ettekanded palju ilu, nõrkust või igavust ma tõepoolest ei kohanud. Ent nii piiratud ruumiga ülevaates redutseerub kõik määrani, mil iga tähelepanek on vaid killuke subjektiivsest hetkemuljest. Samavõrra selektiivne oli ka Eesti muusika nädal, mis ei pürigi rabavate üldistusteni, vaid kõneleb kuulajaga kui kaunis elluärkav mälestus vana fotot silmitsedes.

Olemise valus ilu

Teema, mille üle olen sageli üksi ja õpilastega mõtisklenud, puudutab eestipärasust. Võiks eeldada, et tänapäeva poole nihkudes selle rõhutamine taandub, ent moodne aeg ja etnos resoneerivad vägagi. Pealegi, kui üks festival end nimme sellisena defineerib, oleks ju kohane seda mainida.

Oleme endist läbi isenäoliste põlvkondade loonud kuvandi, mida ei muuda ka eri suunisse sirutumised. Me kohal hõljub nähtamatu vaimne atmosfäär, kuhu kuuluvad vaikuse ja taandehetkede hurm, oskus märgata väikest, sümboolsed omailma ja hõlmamatu kõiksuse dialoogid. Tahteski ei saa me lahti põhjala looduse nukkerhallest peegeldusist, isegi rõhutatult intellektuaalses kirjutamiskontekstis. Sest vaim sünnitab loomingut ikka läbi ühtviisi muldmaisest mateeriast meisterdet keha, ühismälus vasardamas hääbumise paratamatus ja olemisviivu mõrkjus. Otsekui nõiutult saadavad meid kaalutlev aeglus, tasasus ja sisemine kontroll. Kui puhuti tõukabki end maast lahti mõni tormlev uitmõte, tabab seda peagi lõputeadlik kainestus. Aga lõpp pole muud kui järgmine algus, jäljerida läbi aegade, iga sisaliku tee kivil, iga vaikusse vajuv heli. See kõik annab eesti muusikale oma kammertooni, erilisima kogu ilmas.

---

Eesti muusika nädala lõppkontserdil 27. novembril selgusid Eesti Interpreetide Liidu aasta interpreedi nimetuse laureaadid. Seekord tunnustati juba kolme interpreeti, kes kõik on 2022. aastal silma paistnud kunstiliselt kõrge taseme ja särava ning mitmekesise kontserttegevusega. Tänavused aasta interpreedid on viiuldaja Hans Christian Aavik, oboemängija Ingely Laiv-Järvi ja kitarrist Kirill Ogorodnikov.