Indrek Hargla kriminaalne lugu Mustpeade majas

TIINA MATTISEN

Tallinna Filharmoonia toob 1. oktoobril (etendub ka 3. ja 5. X) välja kriminaalse keskajateemalise osalusdraama „Viimane mustpea”, mille teksti on loonud Indrek Hargla ja muusika Tõnis Kaumann, õhtut juhib Tanel Saar. Esitavad Tanel Saar, Meelis Põdersoo, Katariina Ratasepp (VAT-teater), Martin Kõiv ning keskaja muusika ansambel Rondellus ja tantsijad.

Hargla näidendi keskmes on apteeker Melchiori tütar ja üks kuller, kes toob Lübeckist Tallinnasse Mustpeade vennaskonnale väga tähtsa saadetise, mis tekitab palju paksu verd. Publik saab ka ühtlasi aimu, miks Mauritiusest sai pühak ja kuidas sündis Mustpeade vennaskond. Sirp uuris lavastajalt ja heliloojalt, mis publikut ees ootab.

Miks osalusdraama?

Tanel Saar: Teatrikülastajatel on soovi korral võimalus enne etendust selga panna mõni keskaegne kostüümi­element, et tunda ennast nagu ajalooline linnakodanik. Publik aktiivselt kaasa lööma ei pea, vaid temaga suheldakse ja temasse suhtutakse kui linnarahvasse. Nii et rahu – ükski teatrikülastajatest ei pea hakkama näitlejatega otseselt suhtlema. Küll aga on pärast etendust kõigil võimalus Julia Christie Amori juhendamisel osa võtta keskaegsetest ringtantsudest.

Kui suure ruumi ja rolli jätab Indrek Hargla kriminaalne lugu muusikale?

Tõnis Kaumann: Minu ülesanne oli koostöös lavastaja ja kirjanikuga luua tekstilõikude vahele ja ajale meeleolu loovad muusikalised lõigud. Neid muusikalisi mooduleid võib proovide käigus ümber paigutada, muuta, ära jätta jne. Nii et muusika lõplik roll selgub lavastuse proovide käigus – loodan siiski, et kokkuvõttes on muusikal teoses üsna oluline roll.

Kas valisite selle täitmiseks ajastu­truu helimaastiku, nagu viitab seda esitav ansambel?

Kaumann: Ma ei ajanud taga ajastutruudust, kuid Rondelluse kasutuses instrumendid määravad suuresti ka väljendus­vahendid. Sellistele pillidele nagu rataslüüra, torupill või fiidel on kas või helistikulises plaanis mõttekas kirjutada sinna, kus need pillid naturaalselt hästi kõlavad. Samuti on koosseisule nagu Rondellus mõtet kirjutada suhteliselt lakooniline partituur ja mitte kammitseda esitajaid detailsete nõudmistega. Need muusikud suudavad orgaaniliselt reageerida ja vajadusel ka improviseerida.