Intellektuaalne bigbändimuusika

Nimele kohaselt üllitas uusi tuuli puhuv orkester oma esikplaadi just tänapäevase muusikaga ning koostöös rahvusvaheliselt tuntud eesti pianisti Kristjan Randaluga.

SIIM AIMLA

Kristjan Randalu ja New Wind Jazz Orchestra plaadi „Sisu“ esitluskontsert 6. X Kumu auditooriumis.

New Wind Jazz Orchestra on Eesti džässi­maastikul juba kenasti kanna kinnitanud. Nelja aasta jooksul on ta pakkunud orkestraalse džässi austajatele nii mõnegi vahva kontserdi klassikalise bigbändimuusika vallast, aga ka uuemast repertuaarist.

Nimele kohaselt üllitas uusi tuuli puhuv orkester oma esikplaadi just tänapäevase muusikaga ning koostöös rahvusvaheliselt tuntud eesti pianisti Kristjan Randaluga. Randalu sulest on kogu muusika, nii originaalteosed kui ka mõned arranžeeringud, peale selle on ta mõistagi plaadi peamine solist. Plaati esitleti turneega kontserdisaalides mitmel pool Eestis: Paides, Põlvas ja Viljandis. Tallinlasi rõõmustati kontserdiga Kumu auditooriumis.

Kristjan Randalu klaverimäng on väga selgekõlaline, perkussiivne ja filigraanne, palju kasutab ta repetitsioonitehnikat (sama noodi kiiret kordust eri sõrmedega). Kohati löökpillina kõlava klaveri on helilooja seadnud dialoogi orkestriga: väga palju on omavahelisi rütmimänge ning meloodilise materjali põrgatamist klaveri ja pillirühmade vahel.

Enamikku lugudest iseloomustabki väga mitmekihiline rütmi­faktuur, vahelduvad taktimõõdud ning mitmekesine dünaamiline diapasoon. Pianisti ja ka arranžeerijana on Randalul välja kujunenud täiesti oma keel, mida kuuldes saab kohe aru, kelle mängu või muusikaga tegemist. Teoste harmooniakäsitlus kaldub tihti pigem nüüdismuusika kui traditsioonilise džässharmoonia poole – paralleele võiks ehk tõmmata Maria Schneideri bigbändimuusika käsitlusega.

New Wind Jazz Orchestrale kirjutatud muusika kõlas huvitavalt ja intellektuaalselt. Kogu elementide pakett pakkus publikule suurel hulgal muutujaid, mida jälgida. Pidevalt arenev tihe faktuur, polürütmilised sekventsid, mitmekesine orkestratsioon ja lai dünaamiline diapasoon on katsumus ka tähelepanelikule kuulajale.

Energiat tulvas publikusse juba esimesest taktist. Kontserdi avas Uno Naissoo lastelaul „Hiirejaht“, mille 7/4 takti­mõõtu sobitatud nüüdisdžässi võtmes arranžeering haarab oma põneva rütmikaga. Tihedat faktuuri ning keerulisi, kiht-kihilt tihenevaid rütmi- ja meetrilisi sekventse jagus terve kontserdi vältel kuhjaga.

Leebe vahelduse tõi kontserti Ülo Vinteri „Pipi Pikksukk“, teine laste­lauluseade, mille teemaesitlus on pehmem ja originaalilähedasem. Selles loos võlusid ka vabaimprovisatsioonilised soolod Markus Eermannilt flöödil ja Jason Hunterilt trompetil.

Kuigi improviseerimine Randalu etteantud parameetrite järgi – keerukad taktimõõdud ja ebatüüpilised harmooniad – on proovikivi ka parimatele muusikutele, tulid kõik solistid sellest auga välja, rääkides heliloojaga (kui mitte alati nii soravalt, kuid siiski) sama keelt. Väga tugeva etteaste tegid taas Aleksander Paal saksofonidel ning Martin Kuusk klarnetil.

Niisuguse muusika puhul peab kindlasti mainima ka rütmigruppi kui muusikalise vundamendi ladujat, milleta kogu see muusikaline ehitis koos ei püsiks. Bassist Mihkel Mälgand, tõeline raudnael ja tugipost igas muusikalises koosluses, on džässiringkonnas juba elava legendi staatust omandamas. Lootusi ei petnud ta ka seekord ja hoidis koostöös trummar Karl-Juhan Laane­saarega kõik lood kindlal kursil.

Kontserti dirigeeris New Wind Jazz Orchestra asutaja ja kunstiline juht Lauri Kadalipp, kes on teinud bigbändi arendaja ja eestvedajana väga head tööd ning leidnud orkestrile ikka ja jälle ambitsioonikaid projekte ja tasemel koostööpartnereid. Nii suure kollektiivi töös hoidmine nõuab peale kunstiliste jõupingutuste ka tohutut finantskoreograafiat. Loodetavasti toob õnnestunud esikplaat ka selles vallas veidi leevendust. Palju õnne plaadi puhul ja aitäh kontserdi eest! Uute põnevate kohtumisteni!