Interpreet või esitaja?

Tänavusel festivalil oli müstikat ohtrasti ning peaaegu kõik kuuldud kontserdid tekitasid kas tervikuna või kohati elamuslikke hetki.

KADRI STEINBACH

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Viljandi kitarrifestival 19. – 23. X, kunstiline juht Ain Agan.

Viljandi kitarrifestival toimus tänavu 15. korda. Olen varemgi kitarrifestivalist kirjutanud ning pean ka seekord alustama kava kiitmisega: suurepärane kava, väga esinduslikud artistid ja ladus korraldus. Kahjuks ei õnnestunud mul reedesel päeval kontserte kuulata, kuid oma lemmiku leidsid kavast nii paadunud džässisõbrad kui ka teiste žanride austajad.

Eesti-, inglis- ja portugalikeelsed lood. Festivali avas traditsiooniliselt eelmise aasta Tiit Pauluse preemia laureaadi kontsert. Seekord oli Aida väikeses saalis publiku ees Jaagup Jürgel oma trioga. Siinkohal tahan veidi nuriseda, nimelt festivali veebisaidi üle, mis annab infot näpuotsaga. Nii jäidki tundmatuks trio teised liikmed, kelle nimed oleksid võinud seal kirjas olla. Sama kehtib ka teiste artistide tutvustuste kohta: kui tiimis oleks keegi, kelle ülesanne on veebisaidile veidi sisukamat infot panna, siis võidaksid sellest nii publik kui ka artistid.

Jaagup Jürgel mängis väga tuntud džässistandardeid ning tegi seda hea tehnilise üleoleku ning tunnetusega. Tema lavaline olek oli üpris kohmetu ning kogu kontserdist jäi veidi ettevalmistamata mulje. Mulle jäi vastuseta küsimus: kes sa tegelikult oled, Jaagup Jürgel? Standardid ei võimaldanud tema tegelikku sisu avada ning lood jäid lihtsalt meisterliku esitamise tasandile. Tema mõttemaailma avas veidi mitu korda kõlanud kommentaar, kus ta nimetas oma instrumentaalseadeid eestikeelseks või ingliskeelseks.

Üldiselt rääkis instrumentaali kaudu eesti keeles ka Janno Trump koos omanimelise Clarity Ensemble’iga (keelpillikvartett, klaver ja trummid). Narratiivne ning heakõlaline autorilooming kõlas hästi, tuttavlikult ja samal ajal ka veidi igavalt. Ometi ei pea ju kodune ja suuremate üllatusteta kõla olema igav, kuid üheplaaniliseks kippus ta jääma. Oma osa oli ilmselt ka helipildil, mis ei toonud kõlamassiivist välja ei klaverit ega basskitarri – kõik oli ühetasane, kergelt ära nuditud. Helimehe loomingulisem lähenemine aidanuks muusikaelamusele kaasa ning oleks võimaldanud rohkem nautida Joel Rasmus Remmeli klaverisoolosid või Janno Trumbi virtuoos­set bassimängu.

Chris Thile täitis üksinda mandoliiniga ära terve lava. Tema vokaal oli justkui teine pill, mandoliin ei olnud pelgalt laulusaate tarvis, vaid oli kogu aeg vokaaliga võrdne partner.

Rene Jakobson

Hoopis teises keeles rääkisid laupäeva õhtul üles astunud Brasiilia kitarristid Daniel Santiago ja Pedro Martins. Nende helikeel oli väga omapärane: peamiselt korduvatest motiividest koosnevad kompositsioonid, mis ei järgi klassikalist narratiivset ülesehitust, vaid tekivad ja kaovad ajas. Kui Janno Trump jutustas meile iga palaga lugusid, siis brasiillased viisid publiku kulgema. Sageli läksid kitarri ümberhäälestused ja häälestused sujuvalt üle lugudeks, mis justkui tekkisid iseenesest ning sama ootamatult ka lõppesid. Uitav meloodia ja motiividest koosnev saatefaktuur, mida toetas aeg-ajalt ka vokaal, andsid kuulajale võimaluse ennast helimaailma unustada. Jällegi oli veidi probleeme heliga: akustilise ja elektrikitarri kombinatsioon ning vokaalid ei oleks ehk vajanud nii palju kaja ning kõlapilt oleks sellest saanud puhtust ja selgust.

Superstaarid. Tegelikult oleks võinud kogu kitarrifestivali arvustuse kirjutada vaid ühe kontserdi kohta. See oli neljapäeval üles astunud USA mandoliinivirtuoosi Chris Thile’i kontsert. On huvitav, et kõige võimsama kontserdi annab kitarrifestivalil just mandoliinimängija. Saal oli pilgeni rahvast täis ning kohal oli hulk tema andunud fänne, kes teadsid lugusid kaasa laulda ning artisti küsimise peale soovilugusid tellida. Oli näha, et selline publiku teadlikkus üllatas teda ning ilmselt oli see üks põhjusi, miks ta andis ühe läbi aegade parima kontserdi, mida olen kitarrifestivalil kuulnud.

Mis selle heaks tegi? Virtuoossus, kindlasti, kuid ainuüksi sellega ei tee tänapäeval enam midagi ära, sest tippmuusikute tehniline tase on üldse väga kõrge. Peale briljantse mängutehnika on tal ülim musikaalsus, karismaatiline lavaolek ning suurepärane näitlejameisterlikkus. Chris Thile täitis üksinda mandoliiniga ära terve lava ning kordagi pooleteise tunni jooksul ei hakanud igav. Tema vokaal oli justkui teine pill, mandoliin ei olnud pelgalt laulusaate tarvis, vaid oli kogu aeg vokaaliga võrdne partner. Kava oli äärmiselt eklektiline – Bachist kuni tema viimase plaadi väga isikliku autoriloominguni, sekka lugusid teistelt artistidelt, näiteks Bob Dylanilt. Bach kõlas mandoliinil väga autentselt: näppepillil on võimalik saavutada klavessiinilaadne kõla ning Thile’i virtuoossus võimaldab mängida kiirelt ja täpselt. Kava keskne kompositsioon oli Thile’i süit „Salt (in the Wounds) of the Earth“, kus ta analüüsib oma suhet jumalaga ning küsib eksistentsiaalseid küsimusi. Oli imekspandav, kui kiirelt ning veenvalt lülitus ta väga tõsistelt teemadelt kergetele meelelahutuslikumatele paladele. Seejuures ei tekkinud kuulajana kordagi küsimust, kas Bach, Thile ja Bartók sobivad ühte kavasse kokku või mitte. Selline üleolek muusikalistest žanridest ja tabudest on tunnistus suurest muusikust ning sellest, et žanri- ja stiilipiirid ei mängi mingit rolli, kui räägime muusikast. Kõik on muusika ning pole paremat ega halvemat muusikat.

Teine superstaar oli teist korda kitarri­festivalil esinenud Kurt Rosenwinkel oma trioga. Kuna käisin teda kuulamas ka viis aastat tagasi, tekkis paratamatult võrdlusmoment. Eelmisel korral oli ta äärmiselt kvaliteetne, kuid veidi igav. Kõik toimis ideaalselt, kuid mingi müstiline mojo oli puudu. Seekord aga midagi puudu ei olnud, kontsert oli suure­pärane. Trio koosseisus oli vahetunud bassimängija, kuid supertrummar Gregory Hutchinson oli alles ning täpselt sama hea, kui teda mäletasin – musikaalne, tundlik ja huvitav. Rosenwinkel mängis peamiselt oma viimase plaadi „Angels Around“ materjali – üpris klassikaline džässmuusikakeel, millele on lisatud isikupäraseid nüansse. Standardid kõlasid värskelt ja huvitavalt. Hoolimata pikast kontserdiõhtust ei muutunud Rosenwinkel tüütuks ega igavaks, vaid pakkus iga looga kuulajatele kõrgel tasemel muusikat.

Bach. Džässmuusikud armastavad Bachi ning tänavusel festivalil kõlas Bach nii täiesti eraldi tema loomingule pühendatud kontserdil kui ka teiste kontsertide kavades. Festivali kõige viimane kontsert oli Jaak Sooääre ja Ivo Sillamaa Bachi kava Holstre magasiaidas. Tunnike Bachi pühapäeva pärastlõunal ei tee kellelegi paha ning üldjoontes oli kava kenasti õnnestunud. Siiski olid huvitavamad need lood, kus Sooäär võttis vaevaks peale Bachi kirjutatud nootide mängimise ka improviseerida. See tekitas huvi ning õigustas sellise kava esitamist. Need osad aga, kus mängiti lihtsalt Bachi teoseid kahel pillil, olid kohati rabedad. Eriti tuli see välja kiiretes osades: klaveri ja kitarri rütm logises ning kohati jäi ansamblimäng puudulikuks. Aeglased osad oli märksa meeldivamad, eriti muidugi Bachi kuulus largo klavessiinikontserdist nr 5. Ja kuigi domineerivam pool oleks pidanud olema kitarr, mängis Ivo Sillamaa ennast kontserdil suureks ja tähtsaks ning kohati isegi huvitavamaks kui kitarr.

Interpreet või esitaja? Eesti muusika­ringkondades on aeg-ajalt kõlanud diskussioone, kes on interpreet ja kes on esitaja ning kas üks on olulisem või teine. Klassikalise muusika eestkõnelejad on arvamusel, et interpreet on mingil moel ülemal kui esitaja ning neid peaks kindlasti eristama. Samuti on nende arvates interpreet klassikalisse muusikasse kuuluv mõiste. Selleaastane kitarrifestival tõestas aga minu meelest seda, et kõiksugustesse kategooriatesse jagamine on üpris mõttetu: muusikud interpreteerisid ja esitasid nii enda kui ka teiste loomingut ning tegid seda kõik väga meisterlikult. Kuulajana huvitab mind kõige rohkem elava ettekande puhul see, mida on sõnadesse panna väga raske – see müstiline miski, mille tunnevad ära kõik kuulajad ning mis tekib või ei teki. Pean ütlema, et tänavusel festivalil oli müstikat ohtrasti ning peaaegu kõik kuuldud kontserdid tekitasid kas tervikuna või kohati elamuslikke hetki.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht