Interpretatsiooni kaduv kunst

Nii kaua kui kestab maailm, kestab ka muusika. Kaduda võib aga interpretatsioonikunst, vähemalt sellisel kombel ja sellisel tasemel, nagu viimastel aastakümnetel harjunud oleme.

KAI TAAL

Käed värisemas, ühe köite seadsin

siis puldile, ja äkki seda teadsin,

mismoodi mõista märke maagilisi,

nii nagu saladusi unenäos

me tihti taipame poolmängimisi. [—]

Piltkirja lugesin ja igas kujus

ma nägin ühinemist, moondumist,

mõnd ringi, mis ees laiali taas ujus,

ja vastseiks ühikuteks koondumist:

üks sügav võrdpilt teise järel loodi

kaleidoskoobis lõpmatult niimoodi.

Hermann Hesse1

Selle loo pealkiri on taotluslikult kahemõtteline, kui väldetega mängida: interpretatsioon kui õhku haihtuv, tabamatu nähtus ning kunst, mis võib kaduda interpreteerimisse. Mis on interpretatsioon ja kas saab seda üldse nimetada kunstiks? Kas interpreet võib olla geenius? Kas ja miks on praegusel ajal vaja, et õpitaks endist viisi muusikuks, et antaks kontserte (nii veebi- kui ka päriskontserte) ja salvestataks? Kas juba internetis olevast muusikahulgast ei piisa? Kui ei piisa, siis miks? Mis mõte on ülipopulaarseid teoseid ikka ja uuesti mängida ning salvestada, kui suure tõenäosusega ei õnnestu suuri meistreid ületada? Mis ohud kaasnevad sellega, kui muusikutele ei leita rahastust ja päriskontsertide arv väheneb olulisel määral? Kas publikul on muusikuid vaja sama palju kui muusikutel publikut?

„Te kuulsite kohtuotsust. Teil tuleb niisiis harjuda jätkuvalt elu raadiomuusikat kuulama. See ei tee teile paha. Te olete erakordselt nõrgaandeline, kallis rumal mees, aga pikapeale peaks teil siiski olema selgeks saanud, mida teilt nõutakse. Te peate naerma õppima, seda teilt nõutaksegi. Te peate hakkama mõistma elu huumorit, maise elu võlla­huumorit. Aga muidugi olete te kõigeks valmis, ainult mitte selleks, mida teilt nõutakse!“2 Küllap teavad paljud, mis toimub Hesse „Stepihundi“ viimastel lehekülgedel. Peategelase Harry ja helilooja Mozarti vahel leiab aset kirglik vestlus. Mozart paneb raadio mängima ja kõlab Händeli concerto grosso, mis viib peategelase üpris endast välja. Helilooja sõrmed, mida Harry oleks nii meelsasti näinud klaverit mängimas, kruttisid raadiost välja helid, mida oli raske nimetada muusikaks, kuid Mozart kuulis neis jumalate samme ning leidis, et ka seesugune hävitusrelv kunsti vastu ei saa tappa muusika ürgvaimu – see näitab üksnes tehnika abitust ja ettevõtmise piiratust. Õppida saab kõigest ja muusika jääb alati jumalikuks. „Kui te kuulete raadiot, siis kuulete ja näete ürgvõitlust idee ja ilmumi, igaviku ja aja, jumaliku ja inimliku vahel. Just samamoodi, mu kallis, nagu raadio maailma suurepäraseimat muusikat kümne minuti kaupa läbisegi kõige võimatumatesse paikadesse pillub, kodanlikesse salongidesse ja katusekambritesse, vatravate, õgivate, haigutavate, magavate abonentide keskele, nii nagu ta röövib sellelt muusikalt tema vahetu sensuaalse ilu, rikub, kriibib ja ligastab ta ära, suutmata ometi tema vaimu täiesti tappa, just niisamuti loobib elu, niinimetatud tegelikkus, enda ümber maailma suurepärast pildimängu.“3

Jah, Hesse räägib siin elust, kuid mitte ainult üldistavalt. Ligi sada aastat tagasi kirjutatud teoses on rohkesti assotsiatsioone praeguse ajaga ning niisamuti kirjaniku elus: „ta tundis end elavat „hukkuvas, lagunevas maailmas, mis on muutunud paljudele põrguks, peaaegu kõigile ebaõdusaks ja mille ohustatus pidevalt kasvab“. [—] „Stepihunt“ on totaalse – isikliku, loomingulise ja ajastu – kriisi väljendus, sügavalt autobiograafiline, valusalt irooniline ja tähenduslikult mitmekihiline, salakaval teos, millest ka interpretatsiooni riskantsus.““ Nõnda kirjutab „Stepihundi“ tõlkija Mati Sirkel raamatu järelsõnas.4 Ja kõigest hoolimata peaks naerma õppima – kas tõesti? On see lahendus? Kas Harry Halleri kaeblemine mõjub piinliku või põhjendatuna?

Täiesti ilma naljata: tunnetasin selle meid praegu valdava kollapsi saabumist ette. Viimased kolm aastat olen väga palju reisinud ning minu sihtkohad on alati olnud metropolide kuulsad kontserdisaalid ja ooperiteatrid. Rikkalik kultuurielu, mis mind igal pool tervitas, pani pea ringi käima – õhtust õhtusse üks lummav kontsert teise järel, üks artist kütkestavam kui teine. Milline gurmee, milline tehniline ja muusikaline kõrgpilotaaž! See, mida endasse ahmisin, oli just nimelt interpretatsioon: ma ei väsinud iial vaimustumast, kuidas väikesed nüansid võivad kontseptsioonile allteksti ja tagamaa anda, kuidas mõnikord selgub alles esituse lõpus mõningate läbivate detailide tähendus ning kokkupandud puslest vaatab vastu ootamatu pilt. Teadsin, et varsti see (vähemalt sel kujul) lõpeb ning see sisetunne andis kogetule erilise fluidumi. Viimasel aastal tegin midagi eriti imelikku: olles leidnud need interpreedid, kelle muusikanägemus on mulle kõige südamelähedasem, käisin kuulamas vaid üht orkestrit, üht dirigenti ja üht pianisti. Süvenesin põhjalikult nende kõigi tegevusse ning õppisin niimoodi muusika ja muusikategemise kohta rohkem kui kõigi eelnevate aastatega kokku. Ühekülgne? Valida Rootsi lauast vaid paar toitu ja süüa seda kuude viisi? Ega keegi sellest aru saanud.

Vajame meiega sama aega, samu rõõme ja muresid jagavate muusikute tõlgendust. Fotol Tallinna Kammerorkestri tšellist Leho Karin.

Kaupo Kikkas / TKO

See oli aeganõudev, kulukas ja pööraselt huvitav. Ja see oli tõeline. Teadsin, et kõike seda ei saa ma kogeda plaate kuulates ega arvutist kontserte vaadates. Berliini Filharmoonikutel on kombeks esitada sama kava kolmel järjestikusel õhtul. Lubasin endale seda luksust ja kuulasin ükskord kava kõik kolm kontserti saali eri kohtadest, nautides, kuidas akustika mängib interpretatsiooniga. Enamasti olid Berliini Filharmoonikute kontserdid välja müüdud, s.t kolme õhtu peale kokku oli saalis ligi 7500 kuulajat ja veel tuhanded kuulasid kontserti üle kogu maailma digitaalse kontserdisaali kaudu. Samasugust klassikanälga nägin ka mujal: Viini kontserdimaja saalides, Musikvereinis, Pariisi filharmoonias, Londoni Barbicanis jm. Kuuldused publiku jahedast suhtumisest klassikalisse muusikasse olid suuresti liialdatud! Eriline tunne jagada suure rahvahulgaga samas ruumis ühist kultuurielamust jääb vähemalt mingiks ajaks kättesaamatuks: ka kõige optimistlikumad visionäärid ei näe lähitulevikus võimalust lubada lavale suurt sümfooniaorkestrit ning saali tuhandeid kuulajaid.

Interpretatsioonikunst on midagi müstilist, suuresti seletamatut. See on kunst, mis tekib ja kaob ajas ning on seega nagu elu ise – katkematult voolav ja mitte kunagi korduv, isegi kui mõnikord tundub teisiti. Kontserti võib võtta kui midagi ületamatult rasket – olla täpsel kellaajal suurepärases tehnilises ja muusikalises vormis, olla loominguline, olla originaalne, luua kontakt publikuga, saada hakkama oma närvide ja mäluga jne. Kontserti võib võtta ka kui üht suurt ja põnevat katsumust mängida mitte ainult muusikat, vaid mängida elu, püüdes nautida iga sekundit sellest. Kõik, kes on kas või lühikest aega mingit pilli õppinud, teavad, kui palju pealtnäha kammitsevaid reegleid kätkeb endas nooditekst. Ette on antud mängitavad helid, tempo, ettekandemärgid, neile lisanduvad veel ettekandetraditsioonid ning ajastule sobiva stiili tabamine. Kui palju jääb siin ruumi loomingule, fantaasiale, omapärale? Ometi erinevad esitused üksteisest väga palju ning just praegusel ajal elava interpreedi suhe romantismi või klassitsismiga on enam kui tarvilik. Vajame meiega sama aega, samu rõõme ja muresid jagavate muusikute tõlgendust. Suurimad interpreedid on minu meelest ühtlasi ka suurimad kunstnikud ja nende hulgas on kahtlemata ka geeniusi. Või oleks õigem nimetada neid klaaspärlimängu meistriteks?

Kas on mõtet võidelda tegelikkusega? Igasugused kummalised nähtused meie ümber on osutunud viljakaks ning ju see siis on meie aja tõde. Ei ole interpretatsioonikunstki erand. Võiks arvata, et kui mul on nii suurepärased kogemused elamuslikelt kontsertidelt, siis nutan taga möödunud aegu. Pean tunnistama, et siiamaani ei ole seda juhtunud, vähemalt mitte veel. Nautisin reaalsust sellisena, nagu see oli: selles oli nii joovastavat, naerma ajavat kui ka tüütavat. Alati on. „Ei ole paremaid, halvemaid aegu. / On ainult hetk, milles viibime praegu,“ on tõdenud Artur Alliksaar.5 Vähemalt veel mõned kuud tagasi valitsenud klassikalise muusika kontserdielus oli ka palju tühist, publikumenule suunatut, oma isiksuse liigtähtsustamist. Ka selliseid kontserte peab nimetama interpretatsiooniks – sest mis muud see ikka on? Klassikaline muusika tegi publikule suuri järeleandmisi, kuna oli kuulajatest väga huvitatud, võib-olla liigagi huvitatud. Muusikutel oli publikut väga vaja ning klassikalisest muusikast taheti teha meelelahutust. Just selleks pean suures osas ka salvestiste kuulamist, kuna seal võib puududa n-ö omaosalus. Muusika saab niimoodi ükskõik mis ajal ära lõpetada ja edasi kerida. „Vanamehed tulevad ja lähevad täpselt nii, nagu mina tahan,“ lausus Karlsson rahulolevalt telekanuppu näppides.6 Aga interpretatsioon on elu võrdpilt ja elu ei saa pausi peale panna. Vaadakem praegust olukorda: väga paljud sooviksid minna mineviku olukorda tagasi või hüpata (loodetavasti paremasse!) tulevikku, kuid elu sellest ei hooli. Olevikuga tuleb tegeleda praegu.

Klassikalisest muusikast ei saa kunagi meelelahutust, ükskõik kui väga püüda teda selleks taandada – see pole lihtsalt võimalik. Võib olla mitu päeva näljas ning siis kugistada alla gurmeeõhtusöök, suutmata maitseid tuvastada, rääkimata roa välimuse nautimisest. Gurmeetoit sellest ei muutu. Samamoodi ei muutu vähem geniaalseks van Goghi maal, kui viibida selle ees vaid viis sekundit ja registreerida üksnes üldine värvigamma. Kastaalia ei pea olema nartsissistlikult steriilne, see võib anda põnevaid suhestumisi tegelikkusega, muutumata tarbimiseks. Kontserdi ettevalmistamiseks kulub meeletu aeg! Arvestan selle sisse heliloojate aja teoste loomisel (miks mitte ka õpinguteks kulunud aastad?), interpreetide aja pillimängu omandamiseks ja taseme hoidmiseks, konkreetse kontserdikava koostamiseks ja ettevalmistamiseks kulunud aja. Muusika kuulamisest tõelise naudingu saamiseks peab sellesse oma aega ja tähelepanu panustama.

Paradoksaalsel kombel näen lahendusvõimalusi just praeguses mõneti väga masendavas ajas. Vähemalt mingi aeg võib kontserdielu olla valitute privileeg: saali lubatakse vähe inimesi, kontserte on senisest harvem ning piletihind kõrgem. Paratamatult hakatakse kontserte ka rohkem väärtustama – see pole enam midagi enesestmõistetavat. Kallimas piletihinnas pole tegelikult midagi halba, hea asi peabki kallis olema. Kui kuulaja maksab rohkem, siis ta ka ootab rohkem ning on lavalt kostuva suhtes tähelepanelikum. Siin ongi võti: nii on suurem lootus luua kontserte, kus osalevad publik ja interpreedid võrdselt, mõlemad on nii andja kui ka saaja rollis. Asjade seis on kahtlemata vastuoluline – aga millal see nii pole? Kohati tundub, nagu peetaks muusika- ja teatrietendusi vaat et kõige ohtlikumateks sündmusteks meie elus. Ajal, kui kontserdikorraldajad jälgivad piinliku hoolega 2 + 2 reeglit ja hoiavad desovahendid käeulatuses, käitub näiteks politsei, kes peaks olema ellu kutsutud rahva kaitseks, üpris vabameelselt. Kui rahva tervis on tõesti nii suures ohus, siis millega seletada näiteks Priit Hõbemäele osaks saanud kogemust puhumisreidist, kus politseinikud ei kandnud maske?7 Kui kontserdile tulla on täiesti vabatahtlik, siis politseile allumine rangelt kohustuslik. See on aga vaid üks näide ühiskonnas valitsevatest vastuoludest. Kolmveerandtühjad kontserdisaalid nii Eestis kui ka mujal maailmas on omandanud kummalise ilme. Räägitakse, et inimene harjub kõigega. Võib-olla. Kuidas jääb nautimisvõimega? Kas rohkem on neid, kes tunnevad end kontserdil sotsiaalse distantsi tõttu turvaliselt, või neid, kelles tekitab uuenenud kontserdisaal ebamugavust?

Artikli pealkirjal on ka kolmas tähendus – interpretatsioonil kui niisugusel on oht kaduda. Tõde on see, et tulevik on tundmatu ja see pole enam kaua põhjustanud inimkonnale sellist ärevust nagu praegu. COVID-19 võitmisega ei kao ilmast viirused. Lühidalt, mis saab hirmuepideemiast? Need küsimused on eriti põletavad noortele, kes valivad parasjagu endale elukutset, teiste hulgas puudutavad need ka muusikaõppureid. Tean, et juba pärast paarikuist distantsõpet on osa andekatest noortest hakanud kahtlema soovis muusikuks saada. Küsimus pole ainult distantsõppe keerukuses – et veebikeskkonnas on heliprobleemid, et pole rahulikku kohta harjutamiseks –, vaid ka selles, et pole esinemisvõimalusi, mis muusikuks kasvamisel ja olemisel on ülioluline. Mis saab, kui ei tule peale uusi muusikuid?

Muusika on inimesi saatnud peaaegu aegade algusest saadik: millegipärast leiutati muusika ja selle vajaduses kahtlejaid ei ole ilmselt palju. Veel paar sajandit tagasi mängiti vaid oma kaasajal loodud muusikat ning midagi ebatavalist ei olnud selles, et ka mittemuusikud oskasid mõnd pilli mängida. Praegu on inimesi ümbritseva muusika hulk tohutu suur ning muusikud peavad orienteeruma väga paljude ajastute ja sadade heliloojate loomingus. Nii kaua kui kestab maailm, kestab ka muusika. Kaduda võib aga interpretatsioonikunst, vähemalt sellisel kombel ja sellisel tasemel nagu viimastel aastakümnetel harjunud oleme. Interpreedid, kes esitavad peamiselt teiste loomingut ja ei ole ise heliloojad, ongi muusikaloos üpris hiljutine nähtus: rohkem kui kahest sajandist ei saa siinkohal rääkida ning maailma ajalugu arvestades on see üpris lühike aeg.

Lähiaeg näitab, kui väga vajatakse päriselt kogetavat musitseerimist. Kui palju on neid, kes vajavad kontserte? Nii nagu interpretatsioonikunst on noor nähtus, on seda ka digimaailm. Tõsi, inimesed on sellega hirmuäratavalt kiiresti kohanenud ning endile hädavajalikuks kuulutanud. Kuid inimene on siiski bioloogiline olend ning on suurema osa oma ajaloost kogenud tõeluses enda ümber toimuvat. Kahtlemata pole vaja ega ka võimalik minna tagasi kiviaega, kuid praegune aeg, kus nii suur osa tegevusi toimub arvutis, tundub teise äärmusena.

Interpreetide jälgimine laval paaritunnise kontserdi ajal on kui kontsentreeritud elu. See on aktsepteerimise õppetund – üldjuhul kontserdilt poole pealt ära ei minda ning muuga ei tegeleta, ka siis kui on igav. Kõigest saab õppida! See on süvenemise õppetund. Ükskõik, kas lavalt kostuv on sajanditevanune võõras muusika või hoopis liialt tuttav – oma tähelepanu ei ole tihtipeale kerge selles helikogumis hoida. Kuid see on seda väärt! See on ka psühholoogia õppetund – vaadata, kuidas muusik loob minu silme all kontakti muusika ja publikuga, kas asi toimib või mitte, kas sünnib midagi erilist ja kui sünnib, siis miks. Eriti põnev on seda jälgida sümfooniakontserdil orkestri ja dirigendi omavahelises suhtluses – kuidas erinevad dirigendid võivad ühe ja sama orkestri täiesti isemoodi kõlama panna. Interpretatsioon kontserdil õpetab väärtustama hetke, elama siin ja praegu. On midagi ääretult lummavat hetkes sündivas ja igavikku kaduvas loomingus, mis võib ometi väga kaua kuulaja elu mõjutada.

1 Hermann Hesse, Unenägu. – Klaaspärlimäng. Tlk Helga Kross. Tänapäev, Tallinn 2005, lk 418.

2 Hermann Hesse, Stepihunt. Tlk Mati Sirkel. Tänapäev, Tallinn 2002, lk 194.

3 Samas, lk 191.

4 Samas, lk 200.

5 Artur Alliksaar, Aeg. – Päikesepillaja. Koost. Urmas Tõnisson. Ilmamaa, Tartu 1997, lk 407.

6 Astrid Lindgren, Karlsson katuselt lendab jälle. Tlk Vladimir Beekman. Sinisukk, Tallinn 2010, lk 74.

7 Kuku Raadio, KESKPÄEVATUND: Politsei ükskõiksus 2+2 reegli suhtes ajab maruvihaseks. – Postimees 30. V 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht