Jaak Johanson 15. XII 1959 – 14. II 2021

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vaprust, vaprust on vaja...

kumiseb kulmude taga

südamepõhja

tuikavas vaikuses.

 

Vabadus, kinnipüüdmatus,

mängulust oli Su osa,

mälu allikaid hoides

eheda, puhtana.

 

Väärikust, elu ja igavikku

otsisid, leidsid ja jagasid

rohu ja rahvaga.

 

Nõnda saab leinastki laul,

ühine ülemhüüd –

kõik, mis Sind läitis, mis täitis

äratundmisega nii paljusid,

hoiab ja toidab ka nüüd.

 

Vaprust, vaprust on vaja

siiski, et leppida,

valusat auku ajas

kuidagi lappida.

 

Õnneks laul, see ei lõpe.

Õnneks aegade lõke

pragiseb, otsa ei saa.

 

Sina naeratad, viipad.

Sinu hingejõud paneb

kraabitumagi plaadi

uuesti mängima.

 

 

Legendaarne lahtilükkaja, oli Jaak ühtlasi maailma kooshoidja, elav pärimus. Kui palju aegu ja paiku avanes tema lugudes ja laia ilma pealt kokku korjatud lauludes! Paljust ta küll pigem vaikis, üksnes märgutuluke helkimas silmepõhjas. Tundub, et Jaagu mälu talletas igaühe, kellega ta silmapilgukski kohtunud oli. Ja samamoodi püsib temagi meeles vist kõigil, lähikondlastest tänaval möödujani.

Rändajana, üha liikvel olijana mõjus Jaak, ometi pea märkamatu oma tulekuis või minekuis. Kuhu ka sattuma juhtus – ikka oli tema seal juba ees, viipamas sõbralikku tervitust.

Jaagu ümber koguneti vaistlikult nagu kamina ligi – tajudes tuld, mis leegitses heldelt ja hubaselt. Selle soojuses hakkas muusika meelepõhjast otsekui iseenesest esile tulvama, algul vaikselt ja märkamatult, siis üha hoogsamalt, kuni kõik ruumis leiduvad pillid kõlama lõid ja laulu tuline oja kaasa viis needki, kes eal polnud mõistnud viisi pidada. Üheskoos loomise rõõm sulatas kõik võõrastused või piirid.

Võib-olla valdaski Jaak ühtaegu kõikjal viibimise kunsti – või siis avasid talle ammused aoaegsed väravamängud salapääsu mitmeisse maa­ilmadesse.

Ikka tundub, et ta on kogu aeg kohal – siinsamas, olevas hetkes.

Küllap vaid lahtilükkamise, kooshoidmise meister teab, mismoodi, millal ja miks paotub nähtamatuse värav.

Jaak on see hing.

Koos selle suure seltsiga,

Doris Kareva

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht