Jaak Johanson 15. XII 1959 – 14. II 2021

„Surm on vaid maanteekäänd,“ ütleb portugali luuletaja Fernando Pessoa. Pühapäeval, 14. veebruaril, kirkal talvepäeval, jõudis teekäänu taha armastatud muusik, näitleja ja pärimuskultuuri eestvedaja Jaak Johanson. Küllap astus temale omasel muretul, kergelt hõljuval kõnnakul. Meile jääb tema sammude kaik, tema soe jäljerida, aga ka väga suur tühi koht.

Jaagu kujunemisaastad sattusid Eestile murrangulisse aega. 1980. aastate alguse surutis sundis vaba hinge kanaliseerima oma sisemise mässu vaimsetesse otsingutesse ja loomingulisusse. Kui õhus oli juba vabaduse hõngu, sai Jaagu potentsiaal hakata realiseeruma. Paljude inimeste mälestuses seostub väikese Maarjamaa variseva kolossi küljest lahti lükkamise aeg just pildiga pilgeni täis Muusikamaja saalist, kus tänu Jaagule, Mardile, Antsule ja Kärdile saadi kogeda, mis tunne on vaba rahvana ühes rütmis sisse ja välja hingata.

Esimestel iseseisvuseaastatel, kui suur osa rahvast siirdus püüdma majandusliku heaolu virvatulukesi, süvenes Jaak koos Merle Karusoo asutatud Pirgu Arenduskeskusega mälu ja mäletamise teemasse. Samal ajal osales ta ka Vanalinna Hariduskolleegiumi loomises, aitas teadvustada pärimuskultuuri tähtsust noorte inimeste arengus, olles elu lõpuni kooli folkloori­programmi käilakujuks. Jaagu enda huvi pärimusmuusika vastu tekkis samuti juba koolipõlves, loomulikult seisis ta ka Viljandi folgi sünni juures. Need kolm valdkonda jäidki teda terveks eluks saatma: muusika ja looming, pärimus ja mälu, lapsed ja noored.

Neile, kel oli õnn Jaaku tunda, kangastub ta kolme atribuudiga: kitarr, diktofon ja karjase­sarv. Aastaid talletas Jaak kõik­võimalikke kultuurisündmusi konverentsiettekannetest poolsalajaste luulelugemiste, kontserdijärgsete jämmide ja laste esimeste lavaliste ülesastumisteni. Aga jäädvustamist vääris Jaagu silmis vaid ehtne, tõene ja isetekkeline, mille eristamiseks formaalsest ja valedel eesmärkidel tehtust oli tal väga tundlik vaist. Neid salvestisi kogunes sadu tunde ja selle varaaida väärtus ajas ainult kasvab. Oma unikaalseid jäädvustusi jagas Jaak lahkelt nii sõprade kui ka üldsusega, näiteks Klassikaraadio saatejuhina.

Jaagu peamiseks väljendusvahendiks oli muusika. Erakordse tämbriga hääl ja hea pilli­valdamine võimaldasid tal osaleda eripalgelistes muusikakooslustes džässansamblist ja Eesti Keeltest Tormise-Jalaka „Eesti ballaadideni“. Oma kontsertidel oskas ta luua erilise, kitarrisõrmitsusega ühest loost teise kulgeva atmosfääri, mille rahu ei raatsinud kuulajad aplausiga lõhkuda. Vahetekstid kujunesid sageli hargnevate teede aiaks, kuhu võis pikaks ajaks ära eksida. Harmooniline, teineteist täiendav elu- ja loominguline liit Krista Citraga kandis ilusaid vilju, nende kontserdil viibinu usub kõhklusteta teooriat, et muusikal võib olla inimorganismile korrastav-puhastav mõju molekulitasandini välja.

Jaagu laulude muusikaline ja sõnaline pool moodustasid lahutamatu terviku – ainult see saab olla põhjuseks, miks tema tekste ei leidu siiani luuleantoloogiates. Aga nüüd, kui teda meie seas enam pole, vajame Kristjan Jaagu laulude kõrvale ka lihtsalt Jaagu laulude raamatut. Sest Jaagul oli vaieldamatult poeetiline elutunnetus, ta oli pinnaaluste hoovuste erksa kõrvaga kuulaja, seoste märkaja, elu paradokside vaimukas sõnastaja.

Sellega liitus veel üks tõelisele loojale vajalik omadus – jäägitu ausus ja tõetaotlus. Kui Lembit Peterson lavastas 1986. aastal tollases Noorsooteatris Molière’i „Misantroobi“, kuulas Clitandre’it mänginud, neli aastat varem lavakooli X lennu lõpetanud noor näitleja Jaak lava taga kõiki etendusi süvenenult pealt, niivõrd huvitas teda aususe ja näivuse teema. Aga võib-olla sai just võimatus näida keegi teine põhjuseks, miks teatrist ei saanud Jaagu põhikutsumust, kuigi teatriga jäi ta seotuks, olles 1994. aastal ka üks Theatrumi asutajaid.

Väga paljud võivad Jaaku nimetada oma õpetajaks. Laste ja noorte loomingulise tegevuse vastu tundis Jaak vaibumatut sooja huvi, osales nende ettevõtmistes, juhtis oma karjasesarve tutu-lutuga mardirongkäike, oli noorte muusikute tiivustaja, VHK teatriklasside inspireeriv lauluõpetaja. Ta oli ka väravamängude ja tantsuklubide traditsiooni ellukutsuja, paljude raadio „Ööülikooli“ loengute kõneleja ja kuulaja. Loomult pigem igasugust didaktilisust pelgavana mõjutas ta teda tundvaid inimesi rohkem, kui ise arvata oskas – oma jäljendamatu huumori­meele, lahkuse ja absoluutse aususega õpetas ta midagi inimeseks olemise kohta.

Lugedes järelehüüdeid Jaagule, tõuseb esile üks sõna – tänu. Ainult väga ilus, hästi elatud elu saab anda põhjust sedavõrd suureks ühiseks tänutundeks. Vanalinna Hariduskolleegiumi lõpetanud lennud teavad, et Jaagul ja Kristal oli kombeks tuua elluastujatele lõpuaktusele Esnast puhast allikavett. Jaagu puhtast allikaveest jääme kauaks puudust tundma.

Tuhat tänu ja kerget sammu uutel tundmata teedel, armas Jaak! Küll me ühel liiga selgel hommikul kohtume, siis kui meiegi ärkame.

Sügav kaastunne lähedastele.

Vanalinna Hariduskolleegium

Theatrum

Pirgu Arenduskeskus

Tallinna Linnateater

Eesti Teatriliit

Kultuuriministeerium

EMTA lavakunstikool

Viljandi pärimusmuusika festival

Eesti Pärimusmuusika Keskus

Fenno-Ugria Asutus

Vanalinna Muusikamaja

Jaak Johansoni ärasaatmine toimub Kaarli kirikus reedel, 19. veebruaril. Kell 13 on matuseteenistus pereringis, kell 14 on kõigil soovijatel võimalik Jaaguga hüvasti jätta. Kell 16 muldasängitamine Metsakalmistul.