„Jazzkaar“ 35: väike juubel, suur pidu

Nõnda „Jazzkaar“ igal aastal targalt toimetabki: ka muusikasõprade laiem ring on aru saanud, et festivali kaubamärk on kaljukindel ja selle soovitusi tasub kuulda võtta.

JOOSEP SANG

XXXV Tallinna rahvusvaheline festival „Jazzkaar“ 21. – 28. IV Telliskivi loomelinnakus.

Eelmisel nädalal rikkaliku muusikalise peolaua katnud „Jazzkaar“ leidis aset 35. korda ja tähistas seda kireva kavaga, mida ka seekord iseloomustas lai geograafiline haare Skandinaaviast Aafri­kani ja Eestist Brasiiliani, aga ka stiilide ja lähenemisviiside paljusus ning ootuspärase ja ootamatu hea tasakaal. „Jazzkaarel“ ei toimunud ainult kontserdid, vaid ka etteasted linnaruumis ja sel aastal uudisena ka helistuudiotes, Tellis­kivi õuealal oli fotonäitus, toimus iga-aastane vestlusring ja traditsiooniline perekontsert. Festivali avas rahvarohke tasuta kontsertide päev, üheksa kontserti anti teistes linnades. „Jazzkaare“ Tallinna põhiprogrammi 26 kontserdist õnnestus mul ära kuulata 19.

Ootused

XXI sajandi džässis on kaks nime, mis kerkivad eriti esile, kui mõelda selle muusika värsketele tuultele ning valdkonna piiridest väljuvale tuntusele ja tunnustusele. Tänavune aasta tähistab mõlema nime jõudmist Eestisse. Nüüdisdžässi väike Mozart, multi­talent Jacob Collier esineb suvel Tartus, USA ansambel Snarky Puppy oli äsjase „Jazzkaare“ peaesineja. Alexela kontserdi­maja oli teise rõdu viimase reani välja müüdud ja suur osa publikust oli ilmselgelt Snarky Puppy muusikaga hästi kursis. Kontsert oli otsast lõpuni energiline, täis polürütmikat, eredaid kõlakooslusi, ärksat ansamblikeemiat ja särtsakaid soolosid. Ligi 2000 kuulaja seas polnud kõik kindlasti instrumentaaldžässi fännid, aga nõnda „Jazzkaar“ igal aastal targalt toimetabki: ka muusika­sõprade laiem ring on aru saanud, et festivali kaubamärk on kaljukindel ja selle soovitusi tasub kuulda võtta.

Nagu Snarky Puppy, vastas mu ootustele ka portugali lauljatar Maro, kelle kontsert oli täpselt see, mida loota võis: intiimne, kammerlik ja kaunilt akustiline. Seegi kontsert oli välja müüdud ja ilmselt tänu lauljatari osalemisele Eurovisioni lauluvõistlusel oli saalis neid, kes oskasid kaasa laulda. Marol on imeline isikupärane hääl ning tema ja kahe hispaania muusiku flamenkolikud kitarrid mähkisid selle sensuaalsesse helivõrku. Portugalikeelset intiimset omaloomingut esitas ka brasiilia lauljatar Dora Morelenbaum, siingi saatjateks tema enda ja suurepärast partnerlust pakkunud Guilherme Lirio kitarr. Fotografiska väikesel laval laulnud väärika bossanoova­perekonna võsu Morelenbaum kuulub muide ka pandeemia ajal ellu kutsutud brasiilia supergruppi Bala Desejo, kes võitis juba oma debüüt­plaadiga ladina Grammy.

Džässirahvas ootas kindlasti pikisilmi bassist Christian McBride’i, kes on esinenud ja salvestanud mitmekümne džässilegendiga. Oli sümpaatne, et ta ansambel koosnes poole noorematest muusikutest, kellele McBride andis palju ruumi soleerimiseks ja oma loomingu esitlemiseks. Akustilist džässi ja funk’i vaheldanud erksas ja heatujulises kavas kõlasidki peaaegu kõigi kaasmuusikute lood, kaks pala McBride’i sulest ja pikalt arendatud Chick Corea „La Fiesta“.

Ootamatused

Kohtumised artistidega, kelle muusika on ammu tuttav, pakuvad rõõmu ja rahuldust, aga sellest suuremat elevust tekitavad uued avastused. Tosinast „Jazzkaare“-elamusest pakub mulle endiselt kõige rohkem mõtteainet prantslanna Eve Risseri Red Desert Orchestra esinemine festivali teisel päeval. 12 liikmega kultuuriliselt, rassiliselt ja sooliselt mitmekesine ansambel leidis vabadžässi ja läbikomponeeritud materjali vahel vaimustava tasakaalu ning muljetavaldava eripära lisasid Aafrika instrumendid balafonid ja džembed ning laul. See kontsert oli üllatav, erutav ja sageli ekspressiivsele helikeelele vaatamata ka ilus.

Üllatuse valmistas ka esma­kohtumine Šveitsi laulja Andreas Schae­reriga, kelle ansamblipartnerid olid soome kitarrist Kalle Kalima ja rootsi bassist Björn Meyer. Schaereril on väga ilusa tämbriga värvirohke hääl, mis võiks peavoolupopis masse hullutada. Aga tema arsenalis on ka vabaimpro ja beatbox ning kütkestaval kontserdil kõlasid laulud, kus kangastusid hipiaja järellainetus ning 1970. aastate proge ja soft rock’i elemendid.

Festivalile andis mõjuva lõppakordi USA lauljatar Ledisi, kes on juba veerand sajandit tegev eelkõige nu soul’i valdkonnas. „Jazzkaarel“ esitas ta Nina Simone’i kuulsamaid lugusid, ent rikastas kava ka põigetega oma tavarepertuaari juurde. Väga energiliselt kulgenud etteaste kinnitas, et hea kontsert pakub võimsama elamuse kui ükskõik kui suure hoolega lihvitud stuudioalbum. Ledisi demonstreeris oma hääle erakordselt väljenduslikku, tämbrilist ja tessituurilist diapasooni, kasutas ka klassikalist vokaaltehnikat ja lõpetas kontserdi afromuusika tulevärgiga.

Eesti publikule oli küllap üsna tundmatu ka USA trompetist Theo Croker, kes praegu on džässipildis ometi üsna hinnatud muusik. Sümpaatsel moel ei flirtinud ta publikuga, vaid oli sügaval oma muusikas sees ja see sügavus kandus ka saali. Ilmselgelt Miles Davisest mõjutatud Croker nüüdisajastab akustilist džässi ning tema muusika mõjubki uue ja aktuaalsena. Loodan, et ka mõni noor muusik võttis selle uudsuselevuse kontserdilt kaasa. Mäletan enda noorusest, kuidas mõjus džässi värskete võimaluste ilmutusena briti saksofonisti Courtney Pine’i kontsert 1998. aasta „Jazzkaarel“. See oli elamus kogu eluks.

Külalistest jäid kuulamata viiuldaja Tobias Preisigi ja pianist Joep Bevingi soolokava, samuti Luksemburgi ansambel Dock In Absolute. Huvitavaid mängu­tehnika ja helikeele lahendusi pakkus puhkpilliduo NoSax NoClar, kus olid valdavad lähisida intonatsioonid ja tehnikad ning puupillide perkussiivsed mänguvõimalused. Lauljatar Afra Kane demonstreeris võimast häält, head souli­stilistika valdamist ja klassikalise kooliga klaverimängu, kuid tema ansambli esinemine algas energiavaeselt, ka oli tema omalooming veidi väheütlev.

Eesti muusikute esiettekanded

Festivali avakontsert oli rabav ja rikkalik, nii esituskoosseisu kui ka sisu poolest. Helilooja, arranžeerija ja laulja Bianca Rantala koondas lavale kuueliikmelise ansambli, keelpilliorkestri ja vokaalseksteti ning esitles oma varasemat loomingut ja neljaosalist uudisteost „Moral Paradox“. Kava vääriks pikemat lahkamist, aga eriti tuleb kiita kujundlikke, diferentseeritud koe ja meetrikaga kompositsioone, nende fantaasiarikkaid seadeid ning esmaklassilist esitust kõigilt muusikutelt. Suurem osa instrumentaalansamblist oli Soomest, enim kerkis esile trompetist Jukka Eskola, kes oli Rantala kõrval sisuliselt kontserdi teine solist. Rantala maalib suurel lõuendil, erksate värvidega ja segatehnikas. See kontsert oli harukordne.

Mingo Rajandi tuli välja uue kavaga „Werewolves“, mis tõukus libahundiga seotud legendidest ja salapärast. Ansambel kasutas teatraalseid elemente (riietus ja kehamaalingud) ning visuaale oleks võinud rohkemgi olla. Vaid üht peatust ja aplausipausi pakkunud programm mõjus pisut liiga pikana, aga sisaldas nii dünaamilisi purskeid kui ka rohkelt kauneid modaalseid meloodiakaari, sageli plaadifirma ECM defineeritud „põhjamaise karguse“ võtmes. Väga hea seadeline ja kõlaline leid oli Andres Kaljuste vioola, Tobias Tammearu tenorsaksofoni ja Erki Pärnoja kitarri kokkusobitamine.

„Jazzkaar“ on parim koht uue plaadi esitlemiseks. Estonian Voices tutvustas vastuvõtlikule täismajale albumit „Kallimale“ ja kitarrist Karl Madis Pennar tulistas rokiliku energiaga palu plaadilt „Journeys Abroad“. Kui Pennari ansamblit kaunistas külalistrompetist James Copus Inglismaalt, siis uut albumit „How Far Can You Go?“ esitlenud JT Conception oli lisajõuks kutsunud taani suupillivirtuoosi Mathias Heise. Kõik kolm kontserti olid mõjuvad nii uudisloomingu kui ka esituse poolest. Uus koosseis uue kavaga oli ka trio Tafenau-Kass-Tammearu, kus oli vaat et ülekaalus elektroonika, mitte kolme koduse džässitipu trummid, bass ja saksofon. Teine kontsert tutvustas trummar Mihhail Nikitini ansamblit M-Group. Kahjuks jäid kuulamata Maria Fausti duo taani trummari Kresten Osgoodiga ning veel paar eesti esinejat, aga kuuldut saan vaid kiita: „Jazzkaar“ oli kirgas ja kvaliteetne.