John Cage’i looming võiks maailma paremaks muuta küll

Cage’i ei ole võimalik kuulata, kui vaikuses olemine tekitab ebamugavust või kui ei ole soovi elada kaasa muusikule, kes langetab laval otsuseid, mis mõjutavad muusika kulgu.

KIRKE KARJA

Eesti Kontserdi sarja „Avasta! helilooja“ kontsert „John Cage 110“ 9. X Estonia kontserdisaalis. Ansambel U: (Merje Roomere, Levi-Danel Mägila, Vambola Krigul, Tarmo Johannes, Helena Tuuling ja Taavi Kerikmäe), Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel (​​Doris Hallmägi, Ekke Västrik, Tarmo Johannes, Theodore Lee Parker, Mihkel Tomberg ja Taavi Kerikmäe), TLÜ koreograafiatudengid (juhendaja Oksana Tralla), EMTA magistriprogrammi CoPeCo tudengid (juhendaja Taavi Kerikmäe). Kavas läbilõige John Cage’i muusikast.

XX sajandi heliloojaist on muusika olemust tõenäoliselt kõige enam ümber mõtestanud John Cage, kelle sünnist möödus tänavu 110 aastat. Muidugi ei saa Cage’i nimetada pelgalt heliloojaks – tema muusikategevust ei saa õigesti mõtestada lahus Cage’i tegevusest filosoofi ja esseistina. Minu meelest on üks tähtsamaid Cage’i teeneid see, et ta tähtsustas teose loomise akti, mitte niivõrd tulemust. Cage ise on selgitanud, et kui muusika on kavandatud nagu objekt, siis sellel on algus, keskosa ja lõpp, s.t teosele tekivad mõõdetavad omadused. Aga kui muusika on tegu, siis need mõõdetavad omadused osutuvad tarbetuks ning paelub hoopis teose idee. Tulemus pole tähtsam kui tegu ise.

Juba Estonia kontserdisaali fuajeesse sisenedes oli selge, et Cage’i uuenduslike ideede abil lammutatakse kuulajate senised kogemused isegi selles esindushoones viibimisest: fuajees mängisid muusika- ja teatriakadeemia CoPeCo magistriprogrammi tudengid ning liikusid Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi koreograafia magistri­õppekava tudengid. Ruum, tants ja helid tekitasid kummalise dissonantsi ning mina olin väga rahul – olen selliseid etteasteid harjunud nägema peidetud hämarates keldriklubides, tehasehoonetes, mahajäetud angaarides. Ka publik oli tavapärasest Estonia publikust veidi teistsugune: nüüdismuusika viljelejate kõrval olid paljud näod tuttavad hoopis „Baltoscandalilt“, Kanuti Gildi saalist, Von Krahlist ja Vikerkaare autoritena.

Kontsert koosnes kahest poolest: kõigepealt oli laval Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel EMA ning seejärel ansambel U:. Õhtu algas Ekke Västriku esitatud palaga „0’00“. Selles teoses on autor andnud esitajale vaid ühe juhtnööri: üks distsiplineeritud tegevus peab olema sooritatud maksimaalselt võimendatuna. Ekke Västriku lahendus mõjus väga värskelt: ta kirjutas vinüüli. Mikrofon oli suunatud saali poole, helid kraabiti samal ajal vinüülplaadile ning siis kuulati koos tulemust. Cage on öelnud, et enamasti kuuleme müra ja kui seda eirame, käib see meile närvidele, aga kui kuulame, lummab see meid. Ausalt öeldes unustasin pisut „0’00“ ajal ka nende väheste helide kuulamise, sest taipasin, kui hea on pimedas ruumis vaikida koos hulga inimestega, tunda mõtete puudumist ja tühjust ka iseendas.

Seejärel esitas Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel teose „Radio Music“ ehk „Raadiomuusika“, kus igal esitajal oli oma väike raadio, millest nad said lasta eri sagedusi. Kuid need sagedused ei olnud juhuslikud: muusikud sisestasid täpselt seda, mis on partituuris kirjas. Sellele järgnes teos „Variatsioonid V“ ja lisandusid tantsijad, kelle liikumisest kogusid laval asetsevad sensorid andmeid, mis mõjutasid helisündmusi. Need teosed olid justkui sissejuhatuseks teosele „Imaginary Landscape No. 5“ ehk „Kujuteldav maastik nr 5“, kus lõigati juhendi järgi juhuslikult valitud kasseti­linte ning esitati neid (samuti juhendi järgi), samal ajal kõlasid koorilaulud, progressiivne rokk, varaklassitsistlik kammermuusika jpm. Kontserdi esimese poole koodana mängiti „Five“ ehk „Viis“, kus viis muusikut esitas ette antud helikõrgusi. Seda tehti väga aegamisi: publikul oli võimalik iga uut kooskõla teraselt kuulata ja nendesse süveneda.

EMA kontserdipoole dramaturgia oli väga mõjusalt koostatud. Mitmetest kümnenditest pärit tööd toimisid erisugustest kontseptsioonidest ja esituskoosseisudest hoolimata sidusa tervikuna. Publikule anti aega harjuda uute lisandunud aistingutega. Pärast EMA ploki dramaturgilist kulminatsiooni, mil pidi korraga jälgima tantsijaid, laval paiknevaid installatsioone, muusikute aktsiooni ning ka nende tekitatud helisid, lasti meil rahuneda ja uuesti süveneda väikestesse aeglaselt kulgevatesse vaiksetesse detailidesse. EMA esituste puhul oli ka huvitav jälgida, missugune roll on ettemääratusel ja -määramatusel. Mulle näis, et läbimõeldud otsuste puhul tuli välja, et need on juhuslikud, ning vastupidi. Küllap pole see halb, kui esitajatel õnnestub publik nõnda haneks tõmmata. Muusika sünnib ju nagunii ja sõltumata sellest, kas ja mida meie sealt välja kuuleme.

Ka ansambel U: plokis esitati teoseid läbisegi Cage’i nooruspõlvest ning elusügisest („Six“ ehk „Kuus“ on kirjutatud vaid aasta enne surma), kuid erinevalt esimesest poolest mõjus teine pool mosaiiksena. Aga ka sihipärane kontrastide loomine on autorikontserdil väga sümpaatne. Kui ei saa autori käekirja arenemist jälgida lineaarselt, on palju lihtsam saada pihta sellele, mis on ühine igas töös, mis on tõeliselt johncage’ilik. Helilooja tööde kataloogi tervik moodustub hüpetest ja ajarännakutest.

Üks meeldejäävamaid esitusi oli „Amores“ ettevalmistatud klaverile ja löökpillitriole (esitajad Taavi Kerikmäe, Helena Tuuling, Merje Roomere ning Levi-Danel Mägila). Viimati nägin ettevalmistatud klaveril esinemas legendaarset nüüdismuusikale pühendunud briti pianisti John Tilburyt, kes kõrgest heast hoolimata oli suurepärases pianistlikus vormis. Tahes-tahtmata tekkis võrdlusmoment, Kerikmäe sooritused olid minu kõrvale nüansirikkamad ja särisevamad. Ka löökpillitrio mängis väga meloodiliselt. Täiesti unustasin, et laval ei mängita klarnetit, viiulit ja tšellot.

Väga sümpaatselt mõjus ka „A Flower“ ehk „Lill“: Taavi Kerikmäe roll oli koputada rütme suletud klaverikaanel ning klarnetist Helena Tuuling osales hoopis lauljana. Tal on imeilus hääl ja fraseering meenutas (ilmselgelt) tema klarnetimängu.

Publikule pakkus rõõmu ja naeruturtsatusi „Water Walk“ ehk „Veekõnd“, mille esitas Tarmo Johannes. Tema ülesanne oli kasutada eesmärgipäraselt mitmesuguseid veega seotud esemeid (kummipardid, vett täis vann, jääkuubikud, lillevaas lillede ja veega, veekeedukann jne) ning samal ajal oma instrumentaariumi vahel kõndida. Seda tööd võiks vaadelda komplektis teosega „Child of Tree“ ehk „Puulaps“ Vambola Kriguli esituses – seal kasutati nii­samuti ebatraditsioonilisi instrumente (kaktused, puulehed, kuivanud okaspuu). „Water Walk“ oli humoorikas, kuid „Child of Tree“ mõjus tänapäeva keskkonnaprobleemide taustal väga nukralt. Ühes teoses oli palju vett, teises oli see puudu. Kõik taimsed materjalid olid närbunud või ei vajanud eluspüsimiseks kuigi palju vedelikku ega hoolt.

Käisin mõned nädalad tagasi Bulgaarias konverentsil ja kuulasin seal loengut, mis osutus väga igavaks, aga kahjuks ei saanud ma ka saalist lahkuda. Teema oli hästi klišeelik: kas kunst suudab maailma paremaks muuta? Nüüd jäin Cage’i sünniaastapäeva kontserdil mõtlema, et Cage’i looming võiks seda suuta küll, sest sunnib otsima kontakti ja sõlmima sõpruse iseendaga. Cage’i ei ole võimalik kuulata, kui vaikuses olemine tekitab ebamugavust või kui ei ole soovi elada kaasa muusikule, kes langetab laval otsuseid, mis mõjutavad muusika kulgu. Ka Cage’i eksperimendid heliobjektidega, mida on muusika tegemisel kasutatud, on võib-olla naljakad ja lustakad, aga kui piirduda selle emotsiooniga ilma muusse süvenemata jääb palju nägemata ja kuulmata.