„Joonas“, ilma lähetamiseta

Olukorras, kus Tobiase partituur jäi kohati lõpuni viimistlemata ja mõnest numbrist on mitu varianti, taanduvad teose „algversiooni“ otsingud paratamatult ühe allika teise vastu mängimisele.

AARE TOOL

Rudolf Tobiase oratoorium „Joonas“ 13. X Tallinna metodisti kirikus. Mirjam Mesak (sopran), Kai Rüütel-Pajula (metsosopran), Mati Turi (tenor), Taavi Tampuu (bariton), Raiko Raalik (bass); chorus mysticus: Maria Listra (sopran), Kadri Tegelmann (metsosopran), Endrik Üksvärav (tenor), Tamar Nugis (bariton). Rahvusooperi Estonia poistekoori lauljad, Eesti Filharmoonia Kammerkoor (koormeister Mai Simson), Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste.

Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonas“ („Des Jona Sendung“ ehk „Joonase lähetamine“) seekordset ettekannet oli põhjust oodata huviga, olgugi et umbes samasugusel kujul – eestikeelsena ja Tobiase käsikirjapärase orkestratsiooniga – on Tõnu Kaljuste juhatamisel seda esitatud ka 2018. ja 2019. aastal. „Joonase“ iga taastulek väärib kultuuri­uudistes tüsedat pealkirja ja nii võis kontserdi eel lugeda ERRi kultuuriportaalist, et „Tallinnas tuleb esimest korda esitamisele Tobiase „Joonase“ algversioon“.¹ Samuti märgiti, et dirigent Tõnu Kaljuste tõi ettekandele „eesti muusikakultuuri tüviteksti Rudolf Tobiase „Joonase“ eesti keeles ja nii, nagu helilooja selle muusika kirjutas“. Sellest näib siis ju järelduvat, et varasemad „Joonase lähetamise“ ettekanded on olnud hoopis midagi muud, „kui helilooja selle muusika kirjutas“.² Nagu ikka, mida rohkem detailidesse süüvida, seda keerulisemaks läheb tervikpilt.

Olgu kõigepealt mainitud mõned asjaolud, mida teame Rudolf Tobiase (1873–1918) oratooriumi kohta siiski kindlalt. Tobiase originaalpartituuris on saksakeelne tekst ja selle esiettekanne toimus 1909. aastal Leipzigis hädaga pooleks. 1920. ja 1930. aastatel hakati kujundama varalahkunud Tobiasest eesti rahvuslikku muusikaheerost, ent „Joonase“ taaselustamiseni toona ei jõutud. Tobiase renessanss saabus 1970. aastatel, kui brežnevliku kultuuripoliitika haardes oli eskapistlik mineviku- ja enesekaemus igati ajakohane. Olles lebanud peaaegu 80 aastat jõude (või esitatud üksnes ositi), tuli „Joonase lähetamine“ tervikuna ettekandele 1989. aastal. Nii saabus Tobias oma suurteosega rahva palge ette just kõige pinevamal hetkel, umbes nagu käe kaljukammitsast vabastanud Kalevipoeg, ja mõned aastad hiljem nõutas tema sünge ilmega portree endale ärateenitud koha 50kroonisel rahatähel.

Tobiase kõige pühendunum eestkõneleja oli muidugi Vardo Rumessen (1942–2015), kelle toimetatuna ilmus 2008. aastal trükis „Joonase lähetamise“ mammutlik partituur. Rumesseni valgustustöö kandis vilja selles mõttes, et „Joonase lähetamist“ hakati 1990. aastatel teadvustama eesti muusikaloos umbes samavõrd krestomaatilisena, nagu seda on kirjanduses A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“.

Just nimelt tõest ja õigusest kõneleb Tobiase oratooriumis tarvitatud piiblitekst. „Sest on parem, kui üks sureb, kui et peaksid kõik saama hukka,“ lauldakse oratooriumis selles kohas, kus prohvet Joonas heidetakse jumala lepitamiseks üle laevaparda, misjärel ta „kolm ööd ja kolm päeva oli vaala sees“. Tuua üks ohvriks teiste „suurema hüve“ nimel pole just õiglane teguviis, küll aga nii­sugune pragmatism, millega on end õigustanud kõik revolutsioonid (umbes nagu Arne Oidi kenas laulus „Vana meloodia“: „Teel tulevikku tuhandeid on surnud, et miljonid kord elada seal saaks“). Kas nõuda õiglust või kätte­maksu? Kas vastata endale osaks saanud ülekohtule veel hullemaga? Need küsimused on igavesti aktuaalsed, olgu Lähis-Idas või ükskõik kus mujal.

2008. aasta partituuris on Rumessen avameelselt täheldanud, et tegemist on „redigeeritud, korrigeeritud ja täiendatud“ väljaandega, aga lisamata on jäänud toimetaja valikuid selgitavad tekstikriitilised kommentaarid. On paradoksaalne, kuid ühtlasi ka ootuspärane, et „Joonase lähetamist“ suurteosena populariseerides lõi Rumessen ühtlasi eeldused selleks, et teose pühalikkus talle kui toimetajale bumerangina nõudlikus võtmes tagasi lendab.

Oratooriumi tekstikriitiliste probleemide kohta on hiljaaegu lektüüri lisandunud. Mai Simson on oma doktoriväitekirjas „Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonas“ tekstikriitilisest redigeerimisest“ (2022) loetlenud „Joonase“ käsikirjalised allikad, sealhulgas helilooja tütre Silvia Tobiase ümberkirjutused, ja võrrelnud neid Rumesseni väljaandega. Uurimuses kajastuvad ka 2018. aastal päevavalgele tulnud materjalid Silvia Tobiase kogust ja need lubavad väita, et Rudolf Tobiasel pidi meeles mõlkuma oratooriumi terviklik ettekanne Eestis ja eesti keeles.

Rumesseni redaktsioonis on tõepoolest muudatusi või täiendusi, mida võib kirjeldada kui üleliigseid, näiteks Joonase aaria („Sinu tahet …“ / „Deinen Willen …“) teise kohta paigutamine. See häda on aga õnneks ka kõige kergemini parandatav, sest keegi ei keela esitajal soovi korral tuua see number algsesse konteksti tagasi. Kaljuste juhatatud „Joonase“ ettekanded on tõestanud, et orkestratsiooni poolest kõlbab oratoorium kõigiti ka sellisena, nagu see on Tobiase partituuris, mistõttu Rumessenil orkestratsiooni ühtlustada ja täiendada polnuks tingimata vaja. Ometi on liialdus väita, nagu oleksid Rumesseni täiendused orkestratsioonis lausa nii põhjalikud, et teevad oratooriumi „monumentaalsemaks“, kui see on muidu. Suuremat osa erinevusi paneb kuulates tähele vaid see, kes teab „Joonase lähetamise“ partituuri (2008) peaaegu peast, on andunult kuulanud Neeme Järvi dirigeeritud CD (1995) ribadeks ja on pealegi nii kuldse kõrvaga, et suudab eristada kõiki neid üksikasju Tallinna metodisti kiriku mitte just liiga detaililembeses akustikas.³

Mõned erinevused hakkavad ometi silma. Olukorras, kus Tobiase partituur jäi kohati lõpuni viimistlemata ja mõnest numbrist on mitu varianti, taanduvad teose „algversiooni“ otsingud paratamatult ühe allika teise vastu mängimisele. Nõnda on lugu näiteks III pildi alguses „Kättemaksupsalmis“ orkestri sissejuhatusega, mida üks käsikirjaline allikas lubab esitada üht-, teine allikas jällegi veidi teistmoodi (sh ka nii nagu Rumesseni redaktsioonis). Eestikeelse tekstiga kaasnevad omaette küsitavused. Teatri- ja muusikamuuseumis Tobiase fondis olevas partituuris ja klaviiris „Introduction ja Sanctus“ leiame III pildi alguse eestikeelse tekstiga: „Kui kaua ei maksa [tasu] Sa meie werd neil kätte, meie piinajatel? Jehowa Jumal, sa kättemaksja, ilmu. Su nime pärast saame meie tagakiusatud, saame peetud kui tapalambad.“ Seekord kõlanud ettekandes oli tekst aga sarnaselt Silvia Tobiase ümberkirjutusega (1970) nii: „Kui kaua kohut ei mõista Sa neile, kes sääl maa peal elavad? Ilmu, oh, Issand, suur kättemaksu Jumal! Sest Sinu pärast taga kiusatakse meid iga päev. Kui ohvrilambaid meid peetakse.“ Kui eesmärk on autentsus, siis miks kasutada olemasoleva hästi toimiva saksakeelse originaalteksti asemel eesti­keelset versiooni, mis vajab muudkui täiendavat toimetamist?

Nädal enne kontserti toimus Tallinna metodisti kirikus salvestus­sessioon, mille tulemusena jõuab Tõnu Kaljuste dirigeeritud „Joonas“ peagi CD-le. Seda arvestades on eestikeelse tõlke eelistamisel oma loogika. Kuivõrd 1995. aastast on saadaval Neeme Järvi igati mõjus „Joonase lähetamise“ saksakeelne salvestis, siis sama korrata polekski mõtet. Olgu siis uus salvestis pealegi tollega võrreldes nii erinev, kui Tobiase käsikirjad seda lubavad. Joonase partii tõi kuuldavale sedapuhku bariton Taavi Tampuu, kellele Tobias on solistide seas ainsana andnud oma näo ja karakteri. Joonase vokaalses persoonis polnud sedapuhku niisugust wagnerlikku elevust nagu mõnel varasemal puhul (eriti bass Ain Angeri esituses 2015. aastal), aga ülejäänud solistide ansambliga ja ettekande üldise taotlusega sobis see küllaltki. Esitust, kus tegid kaasa Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester ning chorus mysticus koosnes neljast lauljast, oleks kiusatus nimetada … kammerlikuks, ent sellisena see kohapeal siiski ei mõjunud. Ükski interpretatsioonivalik ei muuda tõsiasja, et XX sajandi alguse oratooriumina on Tobiase „Joonas“ oma aja maksimalistlikku nägu.

Oletada, mida üks või teine helilooja tegelikult tahtis, on lõppude lõpuks äraütlemata keeruline töö, eriti Tobiase puhul. Tobias mõtles suurelt ja lendas kõrgelt. „Joonas“ võis olla küll tema suurteos, aga paralleelselt sellega kavandas ta üha uusi ja ehk veelgi ambitsioonikamaid ettevõtmisi. Mõne kolleegi, näiteks Mart Saare kohta lausus Tobias vahel hea sõna. Selle põhjal, mida Tobias ise kirjutas või mida temast on meenutatud, võib aga kindlalt öelda: Tobias polnud peaaegu kunagi millegagi rahul, endaga kõige vähem.

1 Tallinnas tuleb esimest korda esitamisele Tobiase „Joonase“ algversioon. – ERRi kultuuriportaal 4. X 2023.

2 Galerii: Tallinnas kõlas Rudolf Tobiase oratoorium „Joonas“. – ERRi kultuuriportaal 14. X 2023.

3 Tobiase käsikirjad on digiteerituna vabalt sirvitavad Eesti Muuseumide Veebiväravas aadressil www.muis.ee.