Jukebox – viiekümnendad

Vello Salumets

Little Richard  

Little Richardit loetakse rütmibluusi (R&B) artistiks, shouter’iks ja screamer’iks, kuid tegelikult oli ta rock’n’roll’i algataja ja arhitekt. 50ndate keskel pani ta oma kuulsa “awop-pop-a-loo-mop-alop-bam-boom’iga” aluse ja kehtestas reeglid uuele muusikavormile, mida hakati kutsuma rock’n’roll’iks. Ajakirjale Rolling Stone antud intervjuus on ta öelnud: “Algul üritas plaadifirma teha minust R&B-artisti. Mina aga pärinesin perest, kus sellist muusikat ei hinnatud. Seal kuulati vaid Bing Crosbyt ja Ella Fitzgeraldi. Teadsin, et kuskil on üks sell, kes on neist palju parem, kuid ei teadnud, kustkohast teda otsida. Siis äkki taipasin, et otsimiseks polegi põhjust. Otsitav olen ju mina ise!”

Little Richard, ristinimega Richard Wayne Penniman, sündis 1932. aastal USAs Maconis. 1951. aastal võitis Väike Riks noorte talentide lauluvõistluse ja sai võimaluse salvestada paar laulu, üks neist pealkirjaga “Get Rich Quick”.

Rikkaks saada on ilmselt kõikide karjääri alustavate artistide soov, kuid Little Richardile oli see teatud põhjustel lausa kinnisidee. Rock’n’roll’i algupäevil võis tihti näha esinemas transvestiite ehk sugupoolte piiride ähmastajaid. Kuigi rock’n’roll’i peeti üldiselt maskuliinseks muusikaks, esines sealgi kõrvalekaldeid. Naiseks riietunud, ennast üles mukkinud artistid peegeldasid suurlinna sürrealismi, eeskujuks New Yorgi Harlemi lõbustuskvartalites tegutsenud mustanahaliste kupeldajate ja homode riietus.

Little Richard koges juba lapsena, mis tähendab olla transvestiit. Tal olid sündimisest saadik parem jalg ja käsi vasakust lühemad, pea ebaloomulikult suur ja silmad kui teine teisest paarist. Ümbruskonna lapsed tembeldasid selle veidra välimuse ja naiselikult õõtsuva kõnnakuga kaaslase juba noorena homoks. “Kui pärisin emalt oma puuete kohta seletust, sain vastuseks: “Pea suu ja pese nõusid!” Aga mina tahtsin selgust saada”, on Richard meenutanud.

Little Richard unistas noorena, et ta oleks pidanud sündima tüdrukuna või et hakkab jutlustajaks, kes saab teda aasivatel inimestel kirikus suu lukku panna. Aastate pärast õnnestus Little Richardil oma kunagised unelmad ühendada: temast sai laulja ja rock’n’roll-bändi liider. Lapsepõlve tagasilöökidest kujunes välja stiil: Richard pani selga kireva mantli, jalga siidkotti meenutavad püksid, muutis oma pea kõrge pompadour-soenguga endisest veelgi suuremaks, vedas kulmupliiatsiga nina alla elumehe teravad vuntsid ja värvis silmalaud hästi mustaks. Laval olles liialdas ta oma õõtsuva kõnnakuga, pööritas silmi sellisel moel, mis meenutas kõigiti tsirkuses esinevaid transvestiite, ja laulis häälega, mille peale kirikujutlustajad võiksid kadedad olla.

1954. aastal saatis Little Richard oma demolindid Speciality plaadifirmasse. Robert Blackwell, kes otsis toona bluusilauljat, kuulas lindid läbi ja kutsus Little Richardi salvestus-sessile. Blackwell meenutab: “Olin maksnud stuudio üürimise eest palju raha, kuid salvestamisest ei tulnud midagi välja. Oli vaid üks korralik ülesvõte. Probleem seisnes selles, et Richard nägi välja nagu Tarzan, aga häälitses kui Miki-Hiir. Need ei sobinud omavahel kuidagi kokku. Ma ei teadnud, mida teha. Ei saanud ju minna bossi juurde ja öelda, et mul pole talle pakkuda mingit kaupa.

Tegime pausi ja läksime lähikonna kõrtsi väikesele dringile. Seal oli Little Richard otsekui uuesti sündinud. Kõrtsis istusid noored poisid ja plikad ja ma taipasin äkki, et Rickile on vaja kuulajaskonda, kelle ees esineda. Ta istus kõrtsis klaveri taha ja teadustas kriiskaval häälel: “Nüüd laulan ma teile ühe oma kõige sisutihedama laulu “Awop bop a loo mop a alop bam boom – tutty frutty, all rootie”.”

Just seda oli Blackwell oodanud. Kõik tormasid stuudiosse ja 15 minutit hiljem võis uut laulu juba lindilt kuulda. “Tutty Frutty” singlit oli peagi müüdud üle 3 miljoni eksemplari, mis näitas, et teismeliste meeltes oli selle veidra laulja hääl liigutanud midagi äärmiselt tähtsat.

Little Richardi laulustiili põhijooned moodustasid omapärase kombinatsiooni ekstaatiliste jutlustajate pühast mõminast, mustanahaliste traditsioonilisest pilast valgete härrade üle ja seksuaalsest hälbest tulenevast raevust.

1958. aastaks oli Little Richard salvestanud Speciality firmale 14 hitti, nende hulgas niisugused hilisemad rock’n’roll’i klassikasse kuuluvad palad kui “Long Tall Sally”, “Slippin’ & Slidin’”, “Rip It Up”,“Lucille”, “Jeanny Jeany”, “Good Golly Miss Molly”, “Keep A Knockin’”, “Oh, My Soul” ja “Baby Face”.

1957. aastal käis Little Richard kontserditurneel Austraalias. Seilates sealsetes rannavetes, tormas ta äkki laeva pardale, rebis sõrmest oma briljantsõrmuse ja heitis merre. USAsse naasnud, astus ta Huntsville’i teoloogiakolledžisse, mis koolitas nelja aastaga välja jutlustajaid. See on müüt number üks. Teine müüt pajatab sellest, et Richard läks usuteadust õppima, kuna hakkas kartma kosmosesse lastud venelaste sputnikut, mis pidi tähendama maailmalõppu. Kolmanda müüdi kohaselt sai usklikuks hakkamise põhjuseks põlema süttinud lennukimootor. Lennukis istunud laulja oli lubanud jumalale, et loobub patusest rock’imaailmast. On ka neljas müüt, seekord maisem: Little Richard läks usumeheks, kuna oli kuulnud, et jutlustajad on tulumaksust vabad. Seega oli ta tõeline müütide mees.

Enne Little Richardi tulekut oli mustade muusika jagunenud kitsalt bluusiks ja gospeliks. Bluusi all tunti elu tusapoolt manavat, üksildast, hädaldavat, iroonilist ja üsna ilmalikku muusikat. Püha gospel toimis vastupidiselt: see väljendas taevas ootavat õnne peaaegu orgasmilaadse innuga. Gospel oli otsene, kollektiivne, välja- ja ülespoole suunatud muusika. Gospelilauljad ja nende kuulajad hüplesid ning vallatlesid kirikutes, bluusilaulja konutas üksi nurgas.

Artistid nagu Ray Charles, James Brown ja Little Richard otsustasid selle jaotuse meelevaldselt kokku segada. Nad esitasid bluuse gospeli stiilis ja vastupidi. Vanad vaimulikud laulud said ilmalikud, isegi patused sõnad, bluusiga liideti kiriklik kollektiivsus, avatus ja rõõm. Tulemuseks saadi muusikavorm, mida hakati kutsuma souliks. Soul polnud enam alistuv, enesehalastuses ja -iroonias püherdav kultuur, vaid uhke, tunnetes ja isikupäras sitkelt kinni muusika.

Kui Little Richard 1960. aastate keskel pärast usulist pööret show-maailma naases, polnud seal tema “Bamalama-Bamaloo” tüüpi lauludele enam kohta. Esimene britibuum oli The Beatlesi näol Ameerikas keerlemas ja valged bändipoisid olid Little Richardi relvad enda kasuks keeranud.

Kuid enesekindlusest pole Little Richardil kunagi puudust olnud. Ta on teatanud ühele kuulsamale rock’iajaloo uurijale David Daltonile nii: “Mina olin see, kes andis biitlitele võimaluse veel enne nende esimest plaati esmakordselt esineda, sest mina ju viisin nad Hamburgi Star-klubisse. Mina olin see, kes võimaldas Rolling Stonesile nende esimese kontserdireisi. Kas tead, et mina saatsin James Browni show-bisnisesse, kuigi ta pole iial minu nime maininud. Mina juhatasin Jimi Hendrixi show-maailma, sest algul mängis ta ju kaks aastat minu bändis. Tänu mulle kohtus The Beatles Billy Prestoniga!”

Little Richard on Rock’n’Roll, ta on Rhythm & Blues, kuid eelkõige on ta jutlustaja, kuulutaja, mees müsteeriumide maailmast, lihaks saanud muusikaline vimm ja kihk – ehk kokkuvõttes: ta on kõigi soul-artistide ema.