Jumalast hüljatud Massiarul

Eesti kultuurielus võiks Massiaru töötuba omandada samalaadse kaalu, nagu on Mooste residentuuril.

JAAN MALIN EHK LUULUR

Pärnu nüüdismuusika päevad 6. – 14. I Massiarul ja Pärnus. Sümpoosioniettekannetega esinesid Kerri Kotta, Ilkka Kosunen, Giovanni Albini, Gerhard Lock, Andrus Kallastu ja Roomet Jakapi.

Mitme aasta eest võttis minuga ühendust muusikateadlane Maris Valk-Falk. Tunnistan, et see kontakt oli väga ootamatu ja meeldiv. Veelgi meeldivamaks läks asi siis, kui ta jõudis asja tuumale lähemale. Nimelt huvitasid teda minu häälutused ja üldse looming žanride-meediumide piiril. Lõpuks kutsus ta mind Pärnu nüüdismuusika päevadele esinema. Meeldiv ehmatus, mis muud! Tegin ettepaneku kutsuda ka teine eesti väga hea häälitseja Roomet Jakapi. Läksime, rääkisime ja esinesime.

Tundsin, et see hää on, naeratasin ja andsin mõnuledes alla.

Otsustasin sel aastal osaleda ka Pärnu nüüdismuusika päevade seminari­päevadele eelnevas loometöös. Teised olid valdavalt muusikud. Kogunesime 6. I veetlevas Massiarus, umbes 40 km Pärnust Läti poole. Minu teada olime selles endises koolimajas esimesed residendid, kes esinesid ka kohalikule rahvale. Ettevalmistus selleks esinemiseks võttis küll aega, kuid kinnitan, et see nädal kulus täies ulatuses ära. Selle jooksul jõudsid helisema hakata Massiaru põlispuud ja tõesti imeline vaikus. Maja elustumist märkasid ka argised seal käijad. Tundub, et Eesti kultuurielus võiks Massiaru valdkondadevaheline muusikalise kompositsiooni töötuba omandada samalaadse kaalu, nagu on Mooste residentuuril.

Massiaru kooli saalis oli n-ö põhiõhtul – pealkirjas mainitud olukorra kohta – üsna palju rahvast ehk oma 40 inimest. Fotol artikli autor ja Roomet Jakapi.

Danel Rinaldo

Eesti Arnold Schönbergi ühingu egiidi all on festivali peetud juba 1988. aastast, algul Pärnu kaasaja muusika päevade kujul, laias laastus igal aastal, kuigi mõni on siiski vahele jäänud. Pärnus ja Pärnumaal on selle vedur olnud Andrus Kallastu, Tartus Mart Jaanson, toetajaid on muidugi veel. Enamik nüüdismuusika päevi on korraldatud talvises suvepealinnas Pärnus. Igal aastal on festivalil olnud mingi kontsentreeritud teema: üle-eelmisel aastal hääl, eelmisel žest ning tänavu mudelid ja/või mudeldamine. Kuna tänavune teema sisaldas sedavõrd palju, otsustasime samal teemal jahuda ja luua ka aasta pärast.

Püüan kirjeldada, mida me teha tahtsime ja mida suutsime. Kõigepealt panime paika, kes ja millistel instrumentidel on valmis osalema: viiulil Hans-Gunter Lock, Gerhard Lock ja Indrek Palu, flöödil Leonora Palu ja Monika Mattiesen, klahvpillidel Hans-Gunter, Gerhard, Indrek ja Andrus, arvutil Hans-Gunter, Gerhard ja Indrek, löökpillidel Indrek, Andrus jt, häälega Roomet Jakapi ja mina. Siis jaotasime ära rollid: igaüks oli helilooja, instrument ja kontrapunkt, vajadusel veel midagi. Mõtted hargnesid säärase hooga ja sedavõrd eri suundades, et ühtse terviku saavutamises kahtlesid ka mitmed osalejad. Rõõmustasin tõsiselt, et eksisin.

Massiaru kooli saalis oli n-ö põhi­õhtul – pealkirjas mainitud olukorra kohta – üsna palju rahvast ehk oma 40 inimest. Kuna Pärnu nüüdismuusika päevadel ollakse alati asja küljes kogu südamega, siis on täiesti loomulik, et enne kontserti täitus maja särinaga. See elevus jäi sinna ligi kaheks tunniks. Selle aja kestel sai publik kuulda flööte Monika ja Leonora esituses, Gerhardi poognat viiulikeeltel, veiniklaasil ja penoplastil, Aafrika löökpille Andruse kogust, Roometi ja Andruse filosoofilist traktaati, minu ihuplakse jpm. Vahest ei ole mõtet arutleda, kui palju oli kuuldu see või teine – aga ta mõjus! Ning see on ju kunsti puhul peamine, kas pole?