Kambavaim toob sügisel lauljad kooriproovi tagasi

Zoomi toel ei kao koorilaulu harjumus: saab partiisid harjutada ja individuaalsete nüanssidega tegeleda.

ANETE SAMMLER

Kuigi paljude Eesti kooride töö on eriolukorras seiskunud, on ka eeskujulikult läbi viidud virtuaalseid kooriproove ja dirigente, kes võtavad rasket olukorda tuleproovina. Kuigi kooslaulmise erilist tunnet videosilla teel luua ei saa, on dirigendil ka selles olukorras võimalik süveneda kooritööd rikastavatesse nüanssidesse. Parimad näited on individuaalsed hääleseadetunnid, vabatahtlikud solfedžotunnid ja virtuaalsed luukambrid. Kõik see näitab, et koroonaviirus pole koore murdnud, vaid teinud pigem leidlikumaks. Siiski on selge, et virtuaalproovid on ajutine lahendus ning ellujäämiseks tuleb kooridel ikkagi päriselt kokku saada.

Kooriproovide meelispaik Zoom

Segakoor HUIK! on eriolukorras proovidega jätkanud. Koorivanem ja II soprani laulja Hanna Läänemets kirjeldab, et eriolukorra alguses katsetati kooris iseseisvat õpet: lauljate ülesanne oli kuulata juba repertuaaris lugude salvestisi, keskenduda dirigendi antud suunistele ning oma partiid sisse laulda. See andis lauljatele hea võimaluse ise tähele panna, millised lõigud veel kõige paremini ei kõla, sest kooriga koos lauldes enamasti oma häält nii hästi ei kuule. Iseseisva õppe periood lõppes eriolukorra pikemaks venides: lauljad tundsid, et vaba graafikuga kodutöö puhul ei jätku partiidega tegelemiseks enam motivatsiooni. Nii koliti ümber veebikeskkonda Zoom: „Saame kokku tavapäraselt neljapäeva õhtul, kuid proovid toimuvad häälerühmade kaupa ning senise kolme tunni asemel vaid poolteist tundi. Paratamatult interneti kaudu kooslaulmist harrastada ei saa, sest sellest tekiks lihtsalt kaanon – katsetasime seda „Sepapoistega“! Seepärast on proovis kõigi lauljate mikrofon enamasti vaigistatud ning heli tuleb vaid dirigendilt. Tööjaotus on praegu kujunenud selliseks, et naiskoori osaga töötab meie dirigent Ingrid Roose, tenorite ja bassidega koormeister Kaur Pennert.“

Millised on Zoomi plussid? Zoomis kokkusaamine annab võimaluse näha tuttavaid nägusid, kellega muidu ollakse harjunud külg külje kõrval laulma. Läänemets toob välja, et „nii ei unune ära kambavaim, mis minu arvates ongi üks koorilaulu olulisemaid komponente“. Ta lisab: „Zoomi toel ei kao koorilaulu harjumus ning eriolukorrast on justkui kasugi just nendel lauljatel, kes elavad Tallinnast kaugemal ning kes saavad praegu transpordi arvelt aega ja raha kokku hoida.“

Kooril on ära jäänud mitmed esinemised, kuid on siiski lootust, et sügisesed kontserdid toimuvad. Kuna HUIK! tahab järgmisel hooajal kindlasti plaadi salvestada, on näha, et uute laulude õppimiseks lauljatel motivatsiooni jagub. Selge sellekohane märk on stabiilne proovis osalevate lauljate arv. Koorivanema Hanna Läänemetsa arvates aitab sellele kaasa koori seltsi­elu ka virtuaalselt ärksana hoidmine – koorihäng. Pilte koori virtuaalsetest koosviibimisest ehk koorihängidest, kus küll ei laulda, kuid nauditakse üksteise seltskonda, on postitanud mitmed Eesti koorid. HUIK! on astunud sammukese kaugemale: „Oleme koorina üritanud kogukonnatunnet aktiivsena hoida sellega, et postitame oma Facebooki gruppi pilte sellest, millega eriolukorra ajal tegeleme: kes küpsetab leiba, kes käib kalal, kes kõnnib tühjas Tallinnas või analüüsib laboris koroonaproove.“

Põhilise miinusena toob Läänemets videokõnede puhul välja kooslaulmise võimaluse puudumise. Peamiselt saab õppida partiisid, teoste kunstiline viimistlemine on tagaplaanil. Koor ongi prioriteediks seadnud uute partiide omandamise, et lõigata ebamugavast olukorrast võimalikult palju kasu. Läänemets selgitab: „Minu arvates on virtuaalne kooriproov sama tulemuslik kui päris proov. Võib-olla on materjali omandamine läinud isegi tavapärasest kiiremini, sest proovis peab ikka vahel ootama, kuni mõni teine häälerühm harjutab, aga praegu on proovis vaid üks häälerühm. Viimases proovis laulsime ühekaupa väikseid lõike ette, et dirigent saaks veidigi aimu, kuidas oleme materjali omandanud. See andis igaühele võimaluse saada individuaalset tagasisidet, milleks tavaliselt proovis aega väga ei jätku.“ Uuendusena toob ta välja ka solfedžotunnid: „Käivitasime kooris vabatahtlikud solfedžotunnid. See oli meil juba enne plaanis, sest lauljate teadmised muusikateooriast on väga erineval tasemel. Nüüd saime virtuaalsete tundidega algust teha.“

Koorilaagri asemel Zoomi laager

Muljetavaldava järjekindluse ja süsteemsusega on pandeemia ajal silma jäänud üle-eestiline neidudekoor Leelo: tehtud on individuaalseid hääleseadetunde, luukambreid ning häälerühmapõhiseid proove. Koori aldirühma laulja Liine Palu toob välja ka põhjuse: „Kuna meie koor on üle-eestiline ja me pole harjunud igal nädalal kohtuma, siis ei niitnud praegune olukord meid jalust maha.“

Eriolukorra alguses alustas koori dirigent Külli Kiivet lauljatega individuaalset hääleseadet Zoomis. Hääleseadetunnid kestsid umbes 30 minutit. „Olime Zoomis pildis ja helis vastakuti, klaverit oli videosilla teel päris hästi kuulda. Energia oli muidugi teine, osa harjumuspärasest laulmistunnetusest jäi puudu. Laulsime hääle lahti ja siis vaatasime kolme loo partiides kõige kriitilisemaid kohti.“ Kui kõik lauljad olid dirigendiga individuaalselt kohtunud, saatsid lauljad oma partiidest helisalvestised, millele dirigent tagasisidet andis. „Nii sai partiide stabiilsust ning korrektust päris hästi kontrollida. Meie karantiiniaja luukamber!“

Koorilaagriks broneeritud nädalavahetustel on Leelo proove teinud häälerühmades. „Igast häälerühmast valitakse esindaja, kes laulab dirigendi palutud kohad ette, et meil oleks kõlaliselt ees oma häälerühma laulja, kelle järgi laulda. Kõigi ülejäänud lauljate mikrofon on vaigistatud. Vajadusel saab küsida ning dirigent teeb ka üldisi märkusi selle põhjal, mida ta on lauljate saadetud helisalvestistelt kuulnud. Tavaliselt me ei laulagi kogu laulu läbi, sest lihtsamatele osadele pole tarvis aega kulutada. Minu arvates selline lähenemine toimib ja tunnen, et kõik lauljad võtavad proovist maksimumi,“ võtab Liine Palu laululaagri kokku.

Samalaadne on ka kammerkoori Collegium Musicale dirigendi Endrik Üksvärava töömeetod: „Teen proove häälerühmade kaupa. Proovis keskendun tämbrile ja fraseerimisele. Kõik lauljad laulavad järgemööda teatud fraasi ette, kuulavad seejuures üksteist ja kuulevad ka minu tagasisidet. Iga laulja saab individuaalse tagasiside. Olen naljatades öelnud, et vanasti nimetati seda luukambriks!“ Üksvärav selgitab, et kuigi esialgu tundis osa lauljaid end ebamugavalt, harjuti uue olukorraga ruttu. Palju sõltub dirigendi oskustest: „Sellises olukorras pean dirigendina veelgi täpsemalt teadma, mida tahan saavutada ning kuidas lauljaid vastavalt juhendada. Kui prooviruumis keskendun ennekõike häälerühmadele ja kogu koorile, siis praegune olukord annab võimaluse nn peenhäälestuseks. Collegium Musicale oluline tunnus on koori kõla. Praegu saab just sellele keskenduda ja veelgi parema tulemuse saavutada. Olen veendunud, et kui see kõik ükskord koos kõlama panna, siis kõlab hästi!“

Kaugtöö kui võimalus, mitte takistus

Ka Tartu Noortekoori peadirigent Markus Leppoja on seisukohal, et praeguses olukorras tasub pingutada selle nimel, milleks kaugtöö parema võimaluse annab: „Algusest peale oli selge, et üksteisele kuuldavalt koos laulda ei ole realistlik ning tavalist proovitööd veebis taasluua ei ole mõttekas. Otsustasin proovida sellist tööd, mille vastu olen huvi tundnud, aga milleks kooriproov tavaliselt parim koht ei ole: keskendume rohkem laulmisoskusele kui laulude õppimisele. Lauljad harjutavad oma kodus, jälgides oma sooritust minu esitatud küsimuste ja tähelepanuharjutuste alusel. Suunised aitavad märgata kõikvõimalikke tegureid, mis vaba ja loomulikku laulmist soodustavad või takistavad, ning murda niimoodi oma laulmisharjumusi. Lauljad saavad jagada ja võrrelda oma kogemust kaaslaste omaga ning dirigendi kommentaarid on tänu sellisele töövormile väga individuaalsed.“

Repertuaari poolest on TNK lauljad kaugtöö vormis ette võtnud Alo Põldmäe uue kooritsükli „Kolm armastuslaulu segakoorile“, mis on kirjutatud Kristiina Ehini sõnadele. „Pidime selle esiettekandele tooma autori juubeli­kontserdil maikuus, kuid nüüd on see lükkunud novembrisse. Seda teost oleme õppinud ja harjutanud ainult distantsõppe vormis. Tsükli esimest laulu hakkab osa lauljaid kodus salvestama. Loodame sellest eelkõige igaühele uutmoodi harjutamiskogemust ja tutvust oma häälega, aga väga võimalik, et töö tulemuse saab ka avaldada,“ on Leppoja lootusrikas.

Leppoja toob välja, et seda sorti töövorm arendab ka dirigenti: „Kui lauljad jagavad rohkem oma muljeid, saab ka dirigent tavalisest rohkem teada, kuidas tema juhiseid mõistetakse ning millised on lauljate varasemad teadmised ja kogemused. Lauljate nimel on mul raske vastata, aga mõnest nende märkusest on jäänud mulje, et tänu tagasisidele ja teiste ees laulmisele ei ole lauljad ka iseenda suhtes enam nii kriitilised.“ Ära jäänud esinemised lauljaid ei morjenda, kaugtöövorm on lauljatele andnud uue lähenemisviisi: „Motivatsiooni aitab hoida usk, et teeme oma arengu nimel kasulikku tööd.“

Veronika Portsmuthi kooriakadeemia kontsertkoori ja kammerkoori ning Tallinna lennujaama segakoori lauljad saavad koorimuusikast osa tavapärastel prooviaegadel veebis. Kuna Portsmuth ise täiendab end Taani kuninglikus muusikaakadeemias, oli kaugõppe­vormist juba enne eriolukorda saanud lauljatele iganädalane harjumus.

„Esimeste proovide eel oli kartus, kas inimesed üldse tulevad, kuid kogemused olid nii positiivsed, et ei tekkinud kahtlustki, et nii me kriisi ajal ka kindlasti jätkame.“ Portsmuth kirjeldab kooriproovi: „Et lauljate keskendumisvõimet säästa, on proovi pikkus poolteist kuni kaks tundi, kasutame selleks Zoomi tasulist versiooni. Partiide õpetamiseks või hääleseadeks saab Zoomis töötada n-ö eri tubades, teooriaõppeks on võimalik jagada oma ekraani lauljatega ning joonistada vajalikke teoreetilisi elemente sealsele tahvlile. Audioseaded on seal samuti head.

Zoomi eelised teiste keskkondade ees toob välja ka Belgia eestlaste segakooriga Beene töötav Kerttu-Liisa Sepp: „Proovisime proovi teha Skype’is, kuid see ei paku galeriivaadet. Zoomiga töötada on lihtne: vaatad dirigendina kohe lauljate nägudest ära, kus mingi probleem tekib!“

Kambavaim hoiab lauljad kooris

Lauljate ühtsustunde nimel näeb Portsmuth oma kooridega palju vaeva: „Kambavaimu hoidmiseks korraldasime toimumata jäänud kontserdi ajal virtuaalkontserdi, kus kõik olid kenasti koorivormis ning said taustaks panna Niguliste altari. Laulsime esitusele tulema pidanud teoseid koos Youtube’i videotega, tähistasime kostüümides ka volbriõhtut. Virtuaalproovides on meil lobisemisminutid, räägime aktuaalsetel teemadel. Mõnedele lauljatele siiski selline töövorm ei sobi ja nemad ootavad päris kohtumist, kuid õnneks on neid vaid mõni üksik.“ Portsmuth leiab, et väga kerge on loobuda ja proove mitte teha, sest virutaalproov on kõigile pingutav. Siiski usub ta, et need lauljad, kes virtuaalkooriproovides käivad, tulevad ka sügisel päris kooriproovi tagasi.

Tallinna lennujaama segakooris ja Veronika Portsmuthi kooriakadeemia koorides on kasutusel kooriäpp, mille tegi koori Tallinna lennujaama segakoori laulja Ethel Voites. Portsmuth kirjeldab: „See on justkui koorilauljate oma keskkond, kus saab näha kogu koori puudutavat infot ja materjale ühes kohas, samuti märkida oma osalemist proovides, luua oma lauljaprofiil, näha kontsertide kavasid ja noote, tegevuskavasid ja kõike sellist. See on äge koorimaailma rikastav veebisait, mida me praegu veel katsetame ja arendame, et tulevikus luua koorilauljale võimalikult kasutajasõbralik rakendus.“

Seltskonnaelu ning koori üheshingamise nimel pingutamine paistab välja ka mujalt: koorielu Facebookis jälgivatele inimestele on silma jäänud kammer­naiskoori Sireen postitatud video „Sireen Just Wants to Have Fun“. Koori dirigent Nele Erastus selgitab, et idee teha oma versioon Cyndi Lauperi kuulsaks lauldud hittloost „Girls Just Want to Have Fun“ tuli kooril kamba peale: „Tegin oma perebändiga põhja – õde trummidel, vend bassil ja mina klaveril – ning lauljad laulsid selle järgi. Video monteeris oma vabast ajast kokku koori laulja Kleer Keret Tali. Koori eneseväljendamise soov pole ka eriolukorras kuhugi kadunud ja kui publikule saalis laulda ei saa, siis teeme seda vähemalt interneti vahendusel.“

Miks Zoom ja teised videokeskkonnad siiski virtuaalselt koos laulda ei võimalda? Helitehnoloog ja programmeerija Rauno Avel selgitab, et kooriproovi edukaks läbiviimiseks ning selleks, et heli viivitus oleks võimalikult väike, oleks kõigil asjaosalistel vaja vähemalt maksimaalse kvaliteediga 4G-ühendust, 5G-ühendust või kaabelühendust. Kui viivitus on rohkem kui sada milli­sekundit, siis on koori juba väga keeruline sünkroonis hoida. Avel toob näiteks, et kui paigutada 40 liikmega koor hajutatult Tallinna laululavale, mille laius on umbes sada meetrit, tähendab see, et kuulmise viivitus ühest laulukaare äärest teise on umbes 290 millisekundit. Kui panna koori liikmed kümnemeetriste vahedega nelja ritta seisma, siis on heli viivitus kahe laulja vahel juba 29 millisekundit. „Dirigent lauljate ees võib toimuvat üsna hästi kuulda, aga lauljad omavahel suhestuda ei saa ning peavad ise väga kindlalt rütmi hoidma. Naturaalselt see on kõik tehtav, aga probleem tulenebki sellest, et digitaalselt on lauljate asukoht kogu aeg muutuses.“

Seega pole vahet, millist tarkvara kasutada, heli viivituse probleem jääb. Nagu Sireenide ja paljude teiste kooride loodud videopostitustest näha, saab siiski koorimuusikat teha, kui lauljad ise oma partii salvestavad. Helitehnik töötleb need kokku ning kui taustaks lisada video lauljatest oma partiid esitamas, siis on loodud vähemalt illusioongi, et ka sel keerulisel ajal saab koos laulda.