Kammermuusika kandamid vabal laval

Kolm vaheaegadega eraldatud ajalist ruumi pakkusid kogemiseks esindusliku ja mitmekesise interpreetide galerii.

TAAVI HARK

Kontsert „Interpreetide vaba lava“ 19. V Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis.

Eesti Interpreetide Liidu teist aastat toimuv kevadine galakontsert „Interpreetide vaba lava“ pakkus kuulamiseks avarat valikut interpreete, seejuures küllalt erinevatelt erialadelt. Muusika- ja teatriakadeemia suures saalis toimunud kontsert tõi kogemiseks ümaralt kolme tunni jagu interpreetide endi maitse kohaselt valitud heliteoseid klassitsismist tänapäevani. Ritta said mõõduka mahuga kammermuusika kandamid, mis ei koorma liialdase ulatusega. Säärane muusikaline „käsipagas“ sobib galavormis kontserdile ju ideaalselt, pealegi võib ka väikevorm kätkeda suurt sisu.

Lõpp on algus on lõpp

Pisut paradoksaalsel moel avas õhtu pisike järelmärkus – Valentõn Sõlvestrovi sonaadi „Post scriptum“ esimene osa, mille esitasid viiuldaja Marie-Helen Aavakivi ja pianist Anneli Tohver. Sageli sordiini all kulgev meditatiivne mõttestik katkes vaid mõnes põgusas elavnemises, mis ihkasid aina rahu otsides tagasi sordiini vaigistava mõju alla. Annaks vaid saatus pisutki tröösti ka helilooja kodumaale, kus paraku ei paista jäledustele rahustavat lõppu. Kõik ei ole siiski sootuks kadunud, kinnitas edasine. Mõrkja meeleheite vastumürgiks pakuti Ameerika poetessi Emily Dickinsoni sõnadele kirjutatud Tõnu Kõrvitsa kammerteost „Hope“ ehk „Lootus“, mille mahedad piirjooned tegid kuuldavaks sopran Kädy Plaas, viiuldaja Kaija Lukas, tšellist Valle-Rasmus Roots ja pianist Piret Väinmaa.

Üheks huvitavamaks avastuseks kujunes Heino Elleri fantaasia g-moll (1916), mille suure sisseelamisega esitasid viiuldaja Leena Laas ja Nata-Ly Sakkos klaveril. Teose hõrk ja lüüriline ilme ning kohatine põnevalt põimitud polüfoonia lõid nauditava muusikalise mõjuvälja. Leena Laasi kujutlus teosest oli põhjamaiselt tundlik ja introvertne, ent meeldivas kõlalises tasakaalus ja veendunud, seda tugevdas hea kontakt pianistiga, kelle kanda on Elleri kammerteostes sageli mõõtu andev vastutus.

Emotsionaalselt kõige haaravama elamuse tõi metsosopran Aule Urbi lavaliselt vahetu vokaalne värviküllus, millest võrsusid pika õhtu vahest mõjuvaimad muusikalised momendid. Veljo Tormise nappide, ent väga eredate kammerlaulu žanris teoste hulka kuuluv „Nukrad viivud“ sai lausa erakordselt kaasakiskuva esituse. Peast esitamise, lahtise lavahoiaku, sisseelamisvõime ja väljendustungi koosmõju pääses täiele maksvusele ning Anneli Tohver toetas seda kindla ja kujundiküllaselt kõlava pianismiga. Kui kuulajate seas leidus ükski, kelle süda ei vakatanud laulu „Ei ole roose õitsenud minule“ ajal, siis lubatagu seda küll imeks panna. Aule Urbilt julgen aga peagi loota mõnd julge kavaga lauluõhtut – tema võimed kuulajat kõnetada on väljaspool kahtlust.

Kunstilise kontrastina mõjusid tenor Endrik Üksvärava esitatud Tõnu Kõrvitsa „Kolm laulu Ernst Enno sõnadele“, milles oli ülekaalus saladusliku pihtimise tasadus ja enesesse sulgunud tundetoon. Seda kehastas ka Üksvärava teadlikult valitud lavaline staatika ja noodist laulmise kaitsevõre, mis ei luba lava ja kuulaja vahel tekkida mahedal või liialt sõbralikul otseühendusel. Enno luules on midagi nõnda salapärast, et seda ei saagi välja pakkuda liiga otse või avali olekuga. Pole lihtne ka kolmanda või kümnenda lugemise järel otsustada, millest nood tekstid täpselt kõnelevad: omavahel mängivad keelelist peitust pildid loodusest, viivud unistuste universumist ja aimused inimhinge pragudest, ent üle kõige hõljub omalaadne igatsuse uduviirg, millest ei näe selgesti läbi ka luuraja terav pilk.

Omaette põnev aines on Tõnu Kõrvitsa napi laulutsükli klaveripartii, mis on tulvil eredaid kõlaleide. Pianistile on helilooja nooti kirjutatud löökpillidele viitavad vihjed (esimeses laulus quasi marimba, teises quasi campane ja kolmandas quasi tam-tam). Need suunised annavad siiski vaid lähtepunktid fantaasiale, mitte kohustuse manada klaveripartiist esile autentset löökpillikõla. Pianist Peep Lassmann joonistas meeldiva mahedusega välja harmoonia ja puudutuse peenusest sündiva värvika kõlakaleidoskoobi.

Pianismi võlu ja vokaali sisendusjõud

Lauri Väinmaa mängitud Ludwig van Beethoveni klaverisonaat nr 24 Fis-duur op. 78 oli esituselt tundliku ja süvenenud hoiakuga – siin võis tajuda aja jaotamise peene kunsti parimaid leide. Selline ajaga osava ümberkäimise „süü“ jaotub ilmselt võrdselt helilooja geniaalse vormitaju ja pianisti fraseerimiskunsti vahel. Väinmaa esitus jättis veenva ja oma teed teadva interpreedi mulje ning haaras kaasa ka kuulajad, kes ei olnud heakskiiduga kaugeltki kitsid.

Märksa noorema põlvkonna pianismi elegantsi ja ulatust tõestas hiilgavalt Lea Valiulina, kelle mängitud Sergei Rahmaninovi prelüüdid (op. 32 nr 5 ja 12) olid nii kõla kui laulva voolavuse poolest ääretult lummavad. Saali kandus voogudena slaaviliku klaverikunsti avara hinguse hetki, mis teevadki Rahmaninovi parimad teosed nii eksimatult äratuntavaks.

Peaaegu äärmusteni kasvava sisendusjõuga mõjus Jules Massenet’ ooperist „Werther“ pärinev Charlotte kirjastseen, mille esitasid metsosopran Helen Lepalaan ja pianist Martti Raide. Olemata sügavuti tuttav teksti kõigi alatoonidega, võisin vaid esituse järgi aimata, millised lohutud hingelised läbielamised pisarate paisu taga peituvad. Kindel on vaid see, et Lepalaane laulmise haarava ülepinge mõjul võis publik kõigile kannatustele ja painavatele igatsuste ohetele kaasa elada täiel rinnal. Martti Raide mängitud täpne ja tundlik „orkestri­partii“ oli toimiva terviku teenistuses asendamatu, pakkudes solistile omal moel nii emotsionaalset tuge kui ka muusikalisi kommentaare, mis ajuti temaga noogutavalt nõustusid ning teisal juhtisid mõtteid hoopis uude voolusängi.

Õhtu teise „vaatuse“ finaaliks kõlasid kaks klaveripala Pjotr Tšaikovski mahukast tsüklist op. 72 – nr 14 „Chant élégiaque“ ehk „Eleegiline laul“ ja nr 18 „Scene dansante: Invitation au trépak“ ehk „Tantsustseen – kutse trepakile“. Kontrastsed väikevormid toimisid kõrvuti kõlades lausa sõnastamatult loogilise tervikuna.

Mihkel Polli mängu juures võlus enim kõlalise laulvuse ja sõrmejooksu sorava osavuse ühendamine, mis kinnitab veenvalt pianisti tehniliste varude kaalu. See omakorda lubas avara toredusega suunata neid hoovusi, mis pakuvad kuulamisel tegelikult kõige suuremat huvi: muusikalise voolamise agoogilised peenused, terviku kujundamise tundlikkus ja emotsionaalse tooni väljendamise varjundid. Nauditavalt noobel ja haarav ettekanne teenis saali tulise toetuse.

Viimane vaatus, kontserdivormi saatus

Hoopis teisest universumist tõi teateid Franco Donatoni erk teos „Nidi“ pikolo­flöödile, kahest palast koosneva terviku tõi publikuni Heili Rosin-Leivategija. Kui teose alguses on mõtetes veel rahu ja õhku, siis aja möödudes rõhk tõuseb, kõlaruum muutub aina ärevamaks ja tihedamaks ning selle mõju kasvatab muidugi kõrgeima flöödi iseloomulikult kile ja klaasjas tämber. Hilisesse õhtutundi passis selline ärataja ütlemata hästi. Esituses oli tunda varjamatut vaimustust teose ja mängitava instrumendi väljendusvõimaluste suhtes. Jäin viivuks endamisi meelisklema, millise isevärki elamuse võiks pakkuda muusikaline sooloõhtu pikoloflöödile.

Suure hingusega pianismi tõi taas saali Edvard Griegi „Pulmapäev Troldhaugenis“ tsüklist „Lüürilised palad“ op. 65. Pianist Maksim Štšura viis kuulajad Griegile iseloomulikku helide olustikku lausa haruldase haaravusega. Selles eredas ja sündmusrikkas palas segunevad põnevalt peaaegu muusikalised vastandid: kohati on tunda impressionismi hõngu, teisal jälle romantismi tuttavat hingust ja tunglemist, aga kõik sulandub pidulikult üheks armastusväärseks lüüriliseks tervikuks.

Raju ja hoogsa punkti pani õhtule Tiiu Sisaski ja Maila Laidna klaveriduo esitatud Lutosławski „Variatsioonid Paganini teemale“, mis on oma neoklassikalise erksuse ja loomise aega (1941) arvestades teeninud lausa hämmastava muretu elaaniga koha kahe klaveri repertuaari kaanonis.

Kolm vaheaegadega eraldatud ajalist ruumi pakkusid kogemiseks esindusliku ja mitmekesise interpreetide galerii. Nii sai kokku paeluvate teoste ja osavate esitajate mõjus väljapanek, mis liigutas ja ärgitas uudishimu. Niisugune kontserdivorm on paljuski piiri peal kõnd: kestus võib venida kannatuse viimase servani, ometi ei pruugi mõni interpreet talle jääva napi ajaga laval sugugi piisavalt „üles soojeneda“ ja oma täies säras avaneda. Mõnigi teos võib teise taiesega kõrvuti sattudes eelmise või järgmise sootuks kahvatuks muuta, sest teose mõju määrab suuresti ka kontekst, mitte üksiti tema eneseküllane tervik. Ja kõik see piiri peal kõndimine ongi neetult põnev!