Kas Eesti venekeelne popkultuur on vaid paralleelajalugu?

Vene muusikud on hakanud üha enam eesti publikut enda poole võitma ning üha vähem on publiku ja muusikute meelest tähtis rahvus.

BRIGITTA DAVIDJANTS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui hakkasin uurima kohalikku popmuusikat, jooksis inimeste jutust punase niidina läbi: eesti ja vene popmuusikaelu olid nii Nõukogude ajal kui ka taasiseseisvuse esimesel kümnendil täiesti lahus, mingeid kokkupuutepunkte ega midagi ühist neil ei olnud. Aga mida sügavamale ma kaevusin, seda enam hakkasin aru saama, et see jutt ei pea paika. Jah, tõepoolest on eri keelerühmad tegutsenud eraldi, aga lõppude lõpuks on elatud ju kõrvuti ühes linnaruumis ning huvitutud samalaadsetest asjadest – muu hulgas muusikast.

Selles loos püüangi kokku tuua mõned fragmendid, mis näitavad eesti- ja venekeelse popmuusika kokkupuute­punkte või vähemasti sellega seotud inimeste vastavaid kogemusi. Minuni on need jõudnud esmajoones inter­vjuude kaudu: mitmesuguste muusikute ja muusikaelu tegijatega, vene- ja eestikeelsetega. Ütlen ka kohe hoiatavalt, et sõna „popmuusika“ kasutan üldistava terminina igasuguse muusika kohta, mis levib laialt ega mahu näiteks džässi ja akadeemilise muusika alla.

Koolibändide protest

On vana tõde, et eesti roki sünnis ja levikus oli suur osa koolidel. Nii on muusik Andres Oja kirjutanud, kuidas 1970. aastatel leiti enamik ansamblikaaslasi koolist.* Samamoodi sündis ka siinne vene rokk: bändi tehti ka paljudes vene koolides. Nagu eesti rokkbändid, nii kaverdasid venekeelsedki noored tuntud lääne rokkansambleid. Erinevus seisnes esmajoones selles, et vene noored esitasid peale lääne bändide, nagu Deep Purple ja Uriah Heep, ka Vene ansamblite, näiteks Mašina Vremeni lugusid. Veel hiljem, 1980. aastatel lisandus repertuaari rohkem originaalloomingut. Kõikides rahvustes noori ühendas ka pillipuudus: ikka ja jälle lülitati instrumendid kinoheli jaoks mõeldud Kinapi võimendisse ning pillid taoti kokku jumal teab millest. Muusikategelane ja trummar Anatoli Belov on meenutanud: „Kui näitasin üht pilti Deep Purple’i trummarile Ian Paice’ile, ütles tema: „Oo, milline trummide paigutus!“ Aga meie ju lihtsalt korjasime mingid trummid kokku, et midagigi oleks.“

Siinsetes popinarratiivides on Nõukogude perioodist jäänud vahel kõlama eesti ja vene noorte vastasseis, kus venekeelsed noored esindasid justkui rõhuvat peavoolu ja eestlased allasurutud, ent elujõulist underground’i. Ometi näib mulle, et selline konstruktsioon varjutab kogu venekeelse popkultuuri mitme­kihilisuse. Sest nagu taunisid ja kartsid võimud siinseid eesti rokkbände, ei sallinud nad samamoodi vene omi. Näiteks koolikontserte meenutades kordub eesti muusikute jutus motiiv, kuidas kontserdid katkesid sageli poole pealt, sest mõni pelglik õpetaja lülitas elektri välja – ja täpselt samad mälestused on vene noortel.

Belov meenutab: „Vanemad ja ametlikud sfäärid olid ju selle muusika vastu. Oli juhtumeid, et õhtu lõpuks on saalis juba täielik anarhia, keegi õpetaja hüppab lavale, tõmbab välja kogu elektri ja muusika lakkab – mina aga peksan veel viis minutit üksi trummidel ning rahvas trambib jalgadega ja tantsib ainult trummide saatel. See oli rõõm ja protest, noorus, mille keskel me kõik elasime.“

Koolikontserdid olid sageli nii eesti- kui ka venekeelsetele noortele muusikutele ainus võimalus teha lavadebüüt. Nõnda on paljud tollased muusikud meenutanud, kuidas lava ees võisid seista noored muusikud ja paluda laval olevalt bändilt luba tulla esitada ka üks lugu: „Oli tavaline, et tuldi koolipeole. Seal aga mängib ansambel ja lava ees seisab kolm-neli inimest ja korrutab: rebjata, laske mängida, no palun laske!“ Ja mis sai bändidest pärast kooli? Nii nagu eesti bändid, lakkasid siis vene omadki tegutsemast, sest elu viis noored üksteisest eemale: kes läks sõjaväkke, kes suunati kaugemale tööle.

1980ndate lõpp

Nõukogude aega iseloomustavad mitme­sugused kontrolli- ja tsensuuri­mehha­nismid, mis laienesid ka muusikute tegevusele. Seetõttu tegutsesid ansamblid asutuste juures ja asutused võtsid nende eest n-ö vastutuse. See omakorda hoidis nende muusikaelu lahus, sest eesti bändid koondusid eesti asutuste ja vene omad vene asutuste juurde, mis võimendas oma keelekeskkonna kesksust. Ühisemalt asusid muusikud tegutsema perestroika aegu, kui venekeelsete muusikute juhitud Tallinna Rokiklubi korraldas ühiskontserte. Näiteks meenutab Belov 1987. aasta kontserti, kus astusid üksteise järel lavale Singer Vinger ja Moskva ansambel Vežlivõi Otkaz. Ainult et esimesed olid tollal sellised superstaarid, et tollase madruste klubi (praegu Kopli rahvamaja) uksed murti lahti ja rahvas voolas sisse, nii et pileteidki ei saadud kontrollida. Pärast Singer Vingerit, muide, jäid saali üksikud vene fännid ning eesti muusikud.

Ühiseid kontserte tehti ka teiste eesti punkbändidega, näiteks Velikije Lukiga. Ent sellegipoolest teame väga vähe sellest, kas ja kui palju oli tollal Eestis vene punkareid. Ilmselt keegi siiski oli, sest kolm eri allikat on rääkinud näiteks Kohtla-Järvest – küll mitte bändidest, vaid filosoofilises mõttes. Mitme venekeelse vestluskaaslase sõnul oli põhjus selles, et venelastest punkaritesse suhtuti veelgi taunivamalt kui eestlastesse. Üks omaaegne venekeelne punkar meenutab: „Öeldi, et oled homoseksuaal. Küsiti, miks sa venelasi solvad ja harja kannad. Et mis sa käid siin, kukk. Sülitati näkku, sõna otseses mõttes. Ja sõimasid ka eestlased. Pidi olema tugev moraal, et vastu pidada.“

1980. aastate lõpp seostub eesti roki suurkontsertidega: Tartu levimuusika päevad, „Rock Summer“ ja ülimenukad punkkontserdid. Suuri kontserte korraldas ka venekeelne noorus – ning põrkus samasuguste raskustega nagu eesti noored. Näiteks korraldas Tallinna Rokiklubi, millel oli kohaliku venekeelse rokkmuusika levikul kandev roll, 1987. aastal festivali „25 aastat ansambli The Beatles sünnist“, kus pidid esinema artistid kogu Nõukogude Liidust. Festival oleks aga peaaegu ära jäänud, sest ingliskeelse tekstiga plakatil oli kujutatud nelja bändiliikme figuuri. Seda ei pidanud venekeelsed struktuurid sobilikuks – isegi mitte 1980ndate lõpus –, sest biitlid esindasid ju riiklikult taunitud lääne popkultuuri.

Tallinna Rokiklubi 1987. aasta festival „25 aastat ansambli The Beatles sünnist“ oleks peaaegu ära jäänud, sest venekeelsed struktuurid ei pidanud sobilikuks ingliskeelse tekstiga plakatit, kus oli kujutatud nelja bändiliikme figuuri.

Anatoli Belovi erakogu

2002. aastal algatatud festival „Manka Boutique“ pakub siiamaani platvormi venekeelsetele muusikutele üle Eesti ja ühendab nõnda paljude linnade muusikuid ja fänne. Üks festivali algatajaid on Ruslan PX (fotol keskel kitarriga). Fotol esineb 2002. aastal tema ansambel PX Band.

Diana Didõk

Tovarištš Astronom 2022. aasta augustis Ülase keskuses

Indrek Mesikepp

1990ndate underground

1990. aastaid iseloomustas Eestis subkultuurne plahvatus: korraga oli vaja teha bändi, olla fänn ja väljendada kõike seda igal moel. Eesti underground’i iseloomustasid omavahelised sõbralikud suhted ja vastandumine peavoolu diskoga. Venelastel see vastandus aga väidetavalt puudus, sest nagu ütleb muusik Ruslan PX (Bõkov), siis kohalikke pea­voolubände, kellele vastanduda, peaaegu ei olnudki. Tema sõnul kuulusidki 1990. aastatel underground’i kõik vene bändid, kui jätta kõrvale sellised üksikud pundid nagu Noisy Nation, kes jõudis ka telesaate „Seitse vaprat“ kaudu eesti publiku teadvusse.

Millised olid keelerühmade kokku­puuted sel kümnendil? Tallinnas koondus Ruslan PX sõnul tollane venekeelne indie-kultuur Muti klubisse, mis tegutses Mustamäel Muti tänaval, ent eriti populaarseks osutus eestlaste hulgas Krevetka baar kesklinnas. Üha enam sattusid ka venekeelsed muusikud eestikeelsetele üritustele, vene ja eesti skeene sillaks kujunes ansambel PX Band. Peamiselt Otsa-kooli õpilastest koosnev bänd esineski esialgu peamiselt eesti underground-publikule, näiteks Von Krahlis, baaris Levist Väljas ja DIY-festivalil „Pilvepillerkaar“. Ansambli juht Ruslan PX peab selle põhjuseks asjaolu, et bänd mängis acid jazz’i, mille järele oli publiku hulgas nõudlus.

Levinud on ka arvamus, et teatud subkultuurides olid rahvuste ja keelevahed väiksemad kui mõnes teises. Seda on arvatud näiteks metal’i skeene kohta ning nagu on osutanud muusik Mart Kalvet, esinesid eestikeelsed bändid vene klubides ja vastupidi. Samuti oli segabände, näiteks death metal bänd Rattler. Sama on leitud räpiskeene kohta: sealgi hakkasid rahvuspiirid sulama õige varakult ning koostööd tegid eesti- ja venekeelsed räpparid, näiteks A-Rühm ja Kohtla-Järvelt pärit High Fly Planet. Eesti­venelastel oli tähtis roll ka reggae-subkultuuris ning samamoodi oli eestlaste hulgas ääretult populaarne (kui mitte ainus) reggae-bänd Rasta Orchestra, keda sai kuulda näiteks legendaarsetel Bashmenti pidudel, mis on pikalt siinset reggae skeenet mõjutanud.

Linnaruumis

Mobiiltelefonieelses subkultuuride sotsialiseerumises oli ülitähtis ka linnaruum, kus noored kokku said. Nagu selgub nii eesti- kui ka venekeelsete noorte jutust, jagasid nad samu kohtumispaiku. Näiteks kogunesid Tallinna rokisõbrad Niguliste kiriku esisel platsil, mida tollal kutsuti lollide mäeks. Vestlustest joonistubki välja, kui palju neil ühistel linnaruumipindadel omavahel suheldi. Samuti kohtusid melomaanid 1990. aastatel nädalavahetuseti Harju mäe plaadimäel. Sinna sõitis üle terve Eesti (Pärnust Kirde-Eestini) kokku rahvast – nii eesti- kui ka venekeelseid inimesi –, kes pidasid end underground’i osaks. Muide, suhtlus ei toimunud ainult Tallinnas: samamoodi olid eestikeelse futu-publiku hulgas väga populaarsed näiteks Pärnu Rohelises salongis toimunud EBMi ja industrial’i peod, mida korraldasid venelased eesotsas DJ Juri Reponeniga.

Ja uus sajand? Uut aega iseloomustab üldine piiride hägustumine – mitte ainult subkultuuride ja muusikastiilide, aga ka rahvuspiiride hägustumine. Nii on vene muusikud hakanud üha enam eesti publikut enda poole võitma ning üha vähem on publiku ja muusikute meelest tähtis rahvus. Selles on oluline osa 2002. aastal algatatud festivalil „Manka Boutique“, mis pakub siiamaani platvormi venekeelsetele muusikutele üle Eesti ja ühendab nõnda paljude linnade muusikuid ja fänne. Peale selle on festivali üks eesmärke viia vene muusikud eesti publiku ette. Üritusi toimub teisigi: 1980. aastate lõpust korraldatakse festivali „Rock’n’Ball“, Ülase keskuses ja Sveta baaris saab regulaarselt kuulda siinseid venekeelseid bände jne. 2022. aastaks on muusikapiirid läinud veelgi ähmasemaks. Kultuur ühendab, mis muud.

Artikkel põhineb Brigitta Davidjantsi teadus­tööl, kus ta uurib marginaliseeritud identiteete Eesti popkultuuris.

* Andres Oja, Tsepeliini Triumf. Eesti rock 1970. aastatel. Tänapäev 2016, 304 lk.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht