Kas läheb hästi … või läheb hästi!

Toomas Velmet

„Klassikatähed maailmast“: ERSO, solistid Kazuhito Yamashita ja Kanahi Yamashita (kitarrid, Jaapan), dirigent Alexander Prior 15. IV Estonia kontserdisaalis.

Nii vastab küsimusele „Kuidas läheb?“ laulja, pianist, helilooja ja dirigent Alexander Prior, kes on sündinud aastal 1992 ja juhatas 15. aprillil ERSO kontserti Estonia kontserdisaalis. 2012. aastal valmis Marianna Kaadi (operaator Rein Kotov, helirežissöör Ivo Felt) dokfilm „Tööpealkiri „Imelaps““, mida sai vaadata kinos Artis ja ETVs. Alexander Prior on inglise töösturi ja vene muusikalembist ema poeg, milline asjaolu on loonud sellele imelisele talendile kõik õitsemistingimused. Lapsena oli tal kristalne, mitte kröömigi kehvem hääl, kui oli olnud Robertino Lorettil, ning laulja emal piisas mõistust suunata see hiigeltalent õigele teele. Aitäh talle selle eest. 14aastane(!) Alex võeti Peterburi konservatooriumi vastu lausa kahele erialale – helilooming ja sümfooniaorkestri dirigeerimine. 17aastasena lõpetas ta mõlemal erialal magistrikraadiga. See on kõige kindlam garantii, et tegemist ei ole lihtsalt andeka noorukiga, vaid talendiga, kes vallutab maailma.

Kihutades nüüd sellel okkalisel teel, külastas noormees ka Tallinna päris põneva kavaga, kus solistiks teine maailmamees – kitarrist Kazuhito Yamashita koos tütre Kanahiga – ja esitusele tulid teosed, mille loomisaastad mahuvad vahemikku 1922–1962. Yamashita on maailma kõrgklassist klassikaline kitarrist, kelle imetegude hulka kuuluvad ka selliste teoste nagu Mussorgski „Pildid näituselt“, Stravinski „Tulilind“ ja Dvořáki IX sümfoonia arranžeeringud. Ta mängib täiesti imelisel Ramirezi meistrite dünastiast pärit instrumendil, mis täitis meie kontserdisaali oma vapustava tämbri ja värviküllase heliga täielikult. Selgub, et isegi siis, kui vältida Prokofjevi ja Šostakovitši teoseid, on võimalik sellest ajastust koostada põnev kava. Gustav Holsti ja Carl Nielseni avamängu järel kujunesid põhiteosteks esmalt Joaquin Rodrigo „Concerto de Aranjuez“ Yamashita esituses ning lõpuks noore Samuel Barberi I sümfoonia op. 9. Esitusliku sündmusena jooniksin alla kitarrikontserdi II osa Adagio esituse, mida pean sugestiivsuse ja reljeefselt tajutava loogika poolest võrreldavaks lausa Svjatoslav Richteri esituskunstiga.

Dirigendivõimekus avaldus loomulikult enim Barberi sümfoonia esituses, kus ka ERSO andis oma parima. Barberi üheosaline sümfoonia on vormiliselt keerukas esitada, kuna sisaldab siiski nelja eristatavat osa, aga dirigent suutis teose dramaturgia väga selgepiiriliselt vormistada ja lõi head tingimused: särasid nii orkestri solistid kui tutti – meisterliku dirigendi tunnus.

Lisapalaks saime dirigendilt eestikeelse kõne ja Eugen Kapi „Mõõkade tagumise“ temperatissimo esituse. Teoks sai suurepärane sündmus, kõrgtasemel sümfooniakontsert selle maailma absoluutsest tipust pärit muusikutega, aga saalis oli vabu kohti, kuigi mitte liiga palju. Reklaami ülivõrded on sedavõrd devalveerunud, et publik ei usalda enam midagi ega kedagi. Ei oska süüdistada kedagi, samuti ei tea ma ka lahendusi, kuid kahju on nendest, kes elamusest ilma jäid. Ilmselt peame endas kasvatama oskusi, kuidas tulla tänapäeva infoajastul toime – eristada reaalseid väärtusi osavast blufist. Nii You Tube kui Google annavad asjast huvitatule päris adekvaatseid vastuseid. Tuletan veel kord meelde, et seekord oli meil näha-vaadata ka meie endi toodetud dokk.