Kas saab rääkida rahvuslikust subkultuurist?

Nii Eestis kui ka mujal tasub uurida, mis on eestilikku Eesti subkultuurides, saksalikku Saksamaa skeenedes või prantslaslikku Prantsuse undergound’is.

AIMAR VENTSEL

1990ndate teisel poolel tuli jälle kokku legendaarne 1980. aastate briti streetpunk-kollektiiv Angelic Upstarts. Kahjuks andsid nad Euroopa mandriosas ainult ühe kontserdi Hamburgis. Elasin sel ajal Berliinis ja sinna oli vaid paar tundi rongisõitu. Sestap panimegi kamba kokku ja sõitsime Hamburgi. See on üks paremaid kontserte mu elus. Rahvast oli kokku tulnud üle Euroopa, sest tuurile Angelic Upstarts ei läinud. Õhkkond oli rõõmus ja pidulik ning suur hall rahvast täis. Kuna Angelic Upstarts on streetpunk-bänd, siis koosneb nende kuulajaskond vastavalt žanri reeglitele peamiselt punkaritest ja skinhead’idest (mitte nendest natsidest, vaid neist teistest, aga see on juba teine lugu).

Igal maal oma skinhead’id

Ühel hetkel silmasin kampa skinhead’e ja mul oli kohe tunne, et need pole küll siit pärit. Ma ei tea, miks ma niimoodi arvasin, aga mingi sisetunne ütles. Riides olid nad nagu klassikalised skinhead’id ikka, aga ju siis olid mingid pisiasjad teistmoodi. Praegu ma nähtavasti märkaksin neid, aga tookord polnud mul veel selliste asjade peale silma. Läksin sellest kambast mööda ja kuulsin, et nad räägivad poola keeles. Seega ütles mu sisetunne õigesti: need vennad pole Saksamaalt ja miskit pidi on nende skinhead’ide dress code teistsugune kui siin. Teine samasugune juhtum oli juba 2001. aastal. Elasin siis väikelinnas Halles ja üürisin tuba mitmetoalises korteris, mille peremees oli kohalik punkar.

Ükspäev lesisin elutoas diivanil ja lugesin raamatut, millel oli pretensioonikas pealkiri „Pungi filosoofia“.¹ Korteri peremees tuli koju, võttis mu raamatu, lehitses seda ja viskas käest hüüdega: „See pole üldse mingi punk, nagu mina seda tunnen!“ Raamat räägib USA pungist ja miski hakkas seal saksa punkarile vastu.

Subkultuur kui hälve

Subkultuuride olemuse eri tahke on uuritud ammu, 1920. aastatest saadik. Esialgu võeti lähtepunktiks hälve ehk deviantsus (deviancy). See tähendab, et subkultuur hälbib mingite parameetrite poolest domineerivast „normaalsest“ kultuurist ja just see hälbimine on määratlemisel otsustav. Neid hälbeid võis aga leida terve hulga ning neist mõeldakse ka tänapäeval n-ö terve mõistuse seisu­kohast kui hälvetest. Nii peeti hälbeks, kui inimene oli migrant või vaene,² kuulas imelikku muusikat või tarbis narkootikume.³ Sellest ajast siiamaani mõistetakse kuritegevuse sotsioloogias (crime studies) subkultuuri just ja ainult kui peavoolu ühiskonnast erineva kultuuriga kuritegelikku gruppi.⁴1980. aastatel tekkis sotsioloogias uus uurimissuund, mis tegelebki otseselt noortega, kes on ühel või teisel ajajärgul loonud oma grupikultuuri, mis põhineb muusikal, välimusel ja ka teatud tegevusel.⁵ Need ongi laialt levinud mõistes subkultuurid ehk sellised noored, keda tituleeriti 1980. aastatel karvasteks ja sulelisteks, ning subkultuuride uurijate akadeemilist platvormi hakati nimetama subkultuuriteooriaks.

Taustainformatsioonina tasub teada, et subkultuuriteooria uurijad olid valdavalt seotud Birminghami ülikooli (ja mõne aasta eest suure skandaaliga kinni pandud) kultuuridevaheliste uuringute keskusega (Centre for Cross Cultural Studies), mistõttu seda koolkonda nimetatakse teinekord ka Birminghami või CCCSi koolkonnaks. Tähtis on teada, et Birmingami koolkonna sotsioloogid olid – vastavalt ajastu vaimule – marksistid ning et marksism väljendus nende lähenemises ennekõike klassikonfliktide otsimises (ja leidmises). Seega, üks nende postulaate oli, et noortekultuurid tekivad töölisklassi keskkonnas ning väljendavad pingeid ja probleeme, mis on töölisklassil tekkinud konflikti tõttu majanduslikult, sotsiaalselt ja kultuuriliselt domineeriva keskklassi ühiskonnaga. Ühesõnaga, see oli väga britilik teooria, sest tollel udusel saarel pole nad siiamaani klassivaenust üle saanud.

Subkultuuri olemuslikuks aluseks sai Birminghami marksistlike sotsioloogide teooriates homoloogia ehk see, et igal noortekultuuril on oma välimus, muusika ja muu sinna juurde kuuluv.⁶ Iseenesest on lihtne ja loogiline, et kui näete hiphopparina riietuvat noortekampa, siis kuulavadki nad kõigi eelduste järgi hiphoppi ja veedavad oma nädalalõpu kusagil klubides hiphopi­pidudel. Postsubkultuuriteoorias pandi aga subkultuuriteooria kahtluse alla. Nende põhiväited on, et subkultuur pole üldse klassipõhine, homoloogiat otsida on asjatu, sest inimesed vahetavad nii stiili, riietust kui ka muusikat, ja ühiskondlikke konflikte ka pole – subkultuur on puhtalt tarbimiskultuur (kuni selleni, et suisa turundustrikk).⁷

Glokaliseerumine annab stiilile kohaliku tähenduse

Selles, et subkultuurid ja muidu stiilid levivad üle maailma, et need adapteeritakse ja kujunevad välja lokaalsed vormid, pole midagi uut ei praktikas ega ka akadeemilises käsitluses. Seda fenomeni kutsutakse glokaliseerumiseks (glocalization) ja see termin on kokku pandud kahest sõnast: „globaalne/globaliseerumine“ ja „lokaalne/lokaliseerumine“. Nii on tekkinud hiinlaste Canto pop ehk Kantoni pop, Lõuna-Aafrika hiphop jne. Subkultuuride sotsioloogid väidavad, et niimoodi antakse lokaalsele stiilile kohalik tähendus.⁸ Üks esimesi, kes üritas kirjeldada selle fenomeni toimimist endise sotsialismibloki piires, oli Leningradi päritolu Berkley antropoloog Aleksei Jurtšak, kes kirjutas reivikultuurist Venemaal.⁹

Glokaliseerumise juures jääb minu arvates aga midagi puudu. Siinkohal toon ära ühe loo, mille rääkis mulle sõber, kes oli Potsdami pungiklubis kontsertide korraldaja ja ka piletimüüja. Ta ütles mulle: „Kõige vastikumad on poola punkarid. Nad joovad raha maha ja siis manguvad sisse. Kui sa neid sisse ei lase, siis lähevad agressiivseks.“ Selles repliigis oli midagi, mis mind kõnetas. Olin 1990ndate lõpul Londoni Sohos, kui see kant oli veel odav ja seal oli hulganisti underground-klubisid. Olin ülikuulsal Gaz Mayalli ska-üritusel, kus kohtusin ka seltskonna noorte Ameerika skinhead’idega. Ska on üldse selline muusika, mis tõmbab ligi skinhead’e, ja nii oli ka selles klubis.

Ent need noored Ameerika tüübid olid ja käitusid, nagu oleksid välja astunud tollal äsja populaarsuse kaotanud USA telesarjast „Beverly Hills“, mis räägib Ameerika eeslinna jõukate perede teismeliste elust. „Hi, I am Mike!“ oli natuke kummaline viis ennast selles keskkonnas tutvustada. Need tüübid olid väga ameeriklased, ehkki nad olid ka pesuehtsad skinhead’id. Paljurahvuselises seltskonnas, kus kokkusaamise alus on subkultuuriline ühisnimetaja, hakkavad rahvuslikud eripärad mingil hetkel silma. Inimestel on üldiselt ühised arusaamad muusikast ja riietusest, ent käitumises ning teatud maitse-eelistustes tuleb välja erinevus. Samamoodi ei olnud konflikt saksa ja poola punkarite vahel konflikt ainult pungist erineva arusaamise pärast, vaid ka selle pärast, et sakslased ja poolakad saavad paljudest asjadest üldse erinevalt aru.

Glokaliseerumist vaadates võib öelda, et pealtnäha on see olnud edukas. Kui tegin ettekande sügiskoolis „Dialoogid laste ja noortega“,¹⁰ siis mängisin illustratsiooniks mõningaid muusikavideoid ja palusin ära arvata, mis maalt on bändid pärit. Esimene video oli punkbändi The Casualties lugu „Corazones Intoxicados“. Lugu on hispaania keeles ja see on Ecuadori pealinnas Quitos toimunud esinemise kontsertülesvõte.¹¹ Mulle pakuti laias laastus kõiki Ladina-Ameerika riike. Teine video oli koosseisu Mocca ingliskeelne pala „The Best Thing“.¹² Siin pakuti Filipiine, Jaapanit, aga ka USAd. Kolmas oli skinhead-bändi Evil Conduct samuti ingliskeelne lugu „Home Sweet Home“, kus näidatakse väga britilikku pubi ja kus lauldakse tugeva briti aktsendiga.¹³ Muidugi pakuti Suurbritanniat. Asi on aga selles, et The Casualties on New Yorgist, Mocca Indoneesiast ja Evil Conduct Hollandist. Kõik videod näitavad ideaalselt, et tänapäevane popkultuur on sedavõrd globaalne, et pole enam vahet, kes millisest riigist pärit on, tulemus on ikka sarnane.

Kuidas glokaliseerumine tegelikult toimib?

See kõik võib niimoodi näida teoorias, kuid praktikas on teistmoodi. Kui võtame ühe ja sama subkultuuri, siis on riigiti märgata suured vahed. Seda, kuidas rahvus hiilib justkui tagauksest subkultuuri, on väga hästi näidatud ühel fotol, mida on kasutatud raamatus „Vene skinhead’id“.¹⁴ Pildiallkiri on „Skinhead’ide kogunemine“ ja pildil on grupp natsi-skin’ne, kes seisavad kusagil hoovis ringis. Ma olen neid ringe Venemaal näinud. Neid kohtab tavaliselt suvalistel parkimisplatsidel, kuhu kogunevad gopnik’ud, noored töölisklassi päritolu mehed, kes kannavad nokkmütse ja odavaid dresse. Vene neonatside uurija Aleksandr Tarassov on märkinud, et see subkultuur on Venemaal eriline, sest selles on ühinenud kaks erinevat gruppi: läänest imporditud globaalne natsi-skinhead’ide kultuur ja kodumaine gopnik’ute kultuur.¹⁵ Miks see juhtus? Aga sellepärast, et nende peamised ideoloogilised seisukohad kattuvad. Nii gopnik’ud kui ka natsi-skinhead’id on ülimaskuliinsed, agressiivsed, rassistid ja ksenofoobid, peale selle veel patriotismikultus. Seega polnud mingit probleemi ühendada välismaine vorm kodumaise sisuga.

Kui vaadata muusikat, siis hakkab eriti silma sisemaiste teemade tõstatamine globaalse popkultuuri sees. Hea näide on siin vene räppari Timati mõne aasta tagune lugu „Parim sõber“, kus parim sõber on muidugi president Putin.¹⁶ Tegemist on poliitilise kiidulauluga Venemaale ja tema presidendile, kes on „põlvili“ riigi lõpuks „püsti tõstnud“. Kui lähtuda hiphopi kui subkultuuri kaanonitest, on selles loos kõik valesti, kuna hiphop on ju üldiselt süsteemi- ja riigivastane. Globaalses ja eriti USA hiphopis oleksid lojaalsed ja riiki ülistavad laulud mõeldamatud.¹⁷

Kui palju me teame rahvuslikust ideoloogiast subkultuuris?

Seda, kuidas rahvuslikud ideoloogiad, normid ja praktikad subkultuuri sisestatakse, on vähe uuritud. Peale eelmainitud raamatu Venemaa natsi-skinhead’idest on olemas uurimus briti töölisklassi noorte kohta, kes omandavad noorusmässu käigus töölisklassi klassikalised sotsiaalsed normid,¹⁸ ning üks väga hea uurimus Columbia räpiskeenest¹⁹ – ja ongi enam-vähem kõik.

Lõviosa glokaliseerumisega tegelevaid sotsiolooge vaatavad noortekultuuridele vastupidisest otsast: nad pööravad tähelepanu sellele, et globaalses stiilis ja kultuuris otsitakse pelgupaika ning alternatiivi kohaliku (rahvusliku) igapäeva eest. Nii see muidugi ka on, sest subkultuur annab inimesele peale identiteedi ka kogukonna, ent rahvuslik või sotsiaalne identiteet võetakse subkultuuri kaasa. Hea näide on siin jalgpallihuligaanide subkultuur. Saksamaal on selle väljenduseks streetpunk²⁰ või hiphop²¹. See ei üllata samuti sugugi, sest mõlema kultuuri keskmes on lokaalpatriotism ja agressiivne maskuliinsus, mis on ka jalgpallihuligaanide kultuuri alustalad. Näiteks džässi oleks võimatu ühendada jalgpallihuligaani elustiili ja arusaamadega, kuna erinevused on liiga radikaalsed. Minu oma uuringud idasaksa streetpunk’i kogukonnas on näidanud, et seal domineerivad noored töölisklassi mehed. Põhjus on sama: saksa streetpunk’il on sama eetos kui streetpunk’il.²² Selles muusikas heroiseeritakse peale maskuliinsuse veel autonoomsust ja sõltumatust ning opositsiooni ühiskondlikule eliidile. Eestis on sama asja uurinud Maarja Kobin Rakvere hiphopi näitel.

Seega tasub nii Eestis kui ka mujal uurida, mida eestilikku on siiski Eesti subkultuurides, saksalikku Saksamaa skeenedes või prantslaslikku Prantsuse undergound’is. Järeldused tõotavad tulla huvitavad ja üllatuslikud. Me ei tea, kuidas on rahvuslikest normidest mõjutatud subkultuuride ideoloogia, struktuur, praktika ja esteetika, või kui teame, siis väga vähe. Igaüks, kes on selles maailmas mõnda aega viibinud, teab aga, et see kõik on olemas.

1 Craig O’Hara, The Philosophy of Punk – More than Noise! AK Press, San Francisco 1995.

2 Paul Goalby Cressey, Taxi-Dance Hall. A Sociological Study in Commercialized Recreation and City Life. University of Chicago Press, Chicago 1932.

3 Howard S. Becker, Outsiders. Studies in Sociology of Deviance. Free Press, New York 1997.

4 Christopher Mullins, Holding Your Square. Cullompton, William Publishing, Devon, Portland, Oregon 2006.Callie H. Burt, Richard L. Simons, Self-Control, Thrill Seeking, and Crime: Motivation Matters. – Criminal Justice and Behavior 2013, 40(11), lk 1326–1348.

5 Stuart Hall, Tony Jefferson (toim). Resistance Through Rituals: Youth Subcultures in Post-War Britain. Hutchinson, London 1986.

6 Dick Hebdige, Subculture: The Meaning Of Style. Methuen. New York 1979.

Dick Hebdige, Cut’N’Mix. Culture, Identity and Carribean Music. Routledge, London, New York 1987.

Paul Willis et al., Common Culture. Open University Press, Milton Keynes 1990.

7 David Muggleton (toim), Inside Subculture. Berg, Oxford, New York 2000, lk 198. David Muggleton, Rupert Weinzierl (toim), The Post-Subcultures Reader. Berg, Oxford, New York 2003.

8 Hilary Pilkington, Youth Strategies for Glocal Living: Space, Power and Communication in Everyday Cultural Practice. Rmt: After Subculture. Critical Studies in Contemporary Youth Culture. A. Bennet, K. Kahn-Harris (toim). Palgrave Macmillan, London, New York 2004, lk 119–133.

Hilary Pilkington, Richard Johnson, Peripheral Youth: Relations of Identity and Power in Global/Local Context. – European Journal of Cultural Studies 2003, nr 6 (3), lk 259–283.

9 Alexei Yurchak, Gagarin and the Rave Kids: Transforming power, identity, and aesthetics in the post-Soviet nightlife. Rmt: Consuming Russia: Popular Culture, Sex, and Society Since Gorbachev. A. M. Barker (toim). Duke University Press, Durham, London 1999, lk 77–109.

10 Ka see artikkel sai alguse ettekandest Eesti kirjandusmuuseumi 2018. aasta novembris korraldatud sügiskoolis „Dialoogid laste ja noortega“.

11 The Casualties „Corazones Intoxicados” https://www.youtube.com/watch?v=vQacvAQCUf4

12 Mocca „The Best Thing“ https://www.youtube.com/watch?v=Z5xZ4gFwGGk

13 Evil Conduct „Home Sweet Home“ https://www.youtube.com/watch?v=HG92JKMsrVA

14 Hilary Pilkington, Elena Omelchenko, Albina Garifzianova (toim). Russia’s Skinheads. Exploring and rethinking subcultural lives. Routledge, London, New York 2010.

15 Aleksandr Tarasov, Changing Subcultures: Observations on Skinheads. – Russian Politics and Law 2008 nr 46 (1).

16 Тимати „Лучший друг“, https://www.youtube.com/watch?v=jp9pfvneKf4

17 Ka Barack Obama presidendiks saamine pühitseti USAs mitme talle pühendatud looga, neid tegid ka hiphopartistid. Timati loost erinevalt räägitakse seal aga sellest, et esimest korda sai USA presidendiks üks meie seast ehk mustanahaline, riiki ja presidenti kui institutsiooni aga ei ülistata.

18 Paul Willis, Learning to labour: how working class kids get working class jobs. Ashgate, Aldershot 2000, lk  204.

19 Peter Wade, Working Culture. Making Cultural Identities in Cali, Columbia. – Current Anthropology 1999, nr 40 (4), lk 449–470.

20 Toxpack, „Cultus Interruptus“, https://www.youtube.com/watch?v=oq-9O0zL2cs

21 Joe Rilla, „Der Osten Rollt“, https://www.youtube.com/watch?v=JkRgmQhj6sQ

22 Aimar Ventsel, Punx and Skins United: One Law For Us One Law For Them. – Journal of Legal Pluralism 2008, nr  57, lk 45–100; Aimar Ventsel, This is not my country, my country is the GDR: East German punk and socio-economic processes after German reunification. – Punk & Post Punk 2012, nr 1 (3), lk 343–359.