Kas valgusvihk pilkasel teel või spordivõistlus?

Segadust kui palju ehk igale lauljale oma konkurss. Kas meie väikeses riigis on tegelikult vaja korraldada samal aastal mitu vokalistide konkurssi?

ANNE AAVIK

IV vabariiklik vokalistide konkurss 28. ja 29. V Hopneri majas ja Tallinna raekojas. Žürii liikmed Pille Lill, Ivari Ilja, Erki Pehk, Marion Melnik, Aare Saal ja Oliver Kuusik.

Mai lõpus saabunud teade lauljate võistluse kohta ajas algul korralikult segadusse: minu kalendris oli sündmus millegipärast kirjas 23. – 27. novembrini. Õnneks sai peagi selgeks, et tänavu on tervelt kaks konkurssi: maikuus üks ja novembris Vello Jürna nimeline võistlus Väike-Maarjas. Kui päris täpne olla, siis tegelikult on konkursse veel rohkem, sest 27. ja 28. septembril tuleb ka IX Mart Saare nimeline lauljate mõõduvõtt. See siiski erineb eelnimetatutest mõnevõrra, sest ooperiaariate asemel on kava põhirõhk kammermuusikal.

Lust ja lillepidu, sest noortele ooperi- ja kammerlauljatele mõeldud konkursid pole Eesti-suguses väikeriigis kaugeltki iga-aastane lõbu. Pole neid Eesti laulja nimetuse alla mahtuvaid konkursiküpseid uusi lauljaidki alati kuskilt võtta – nii mõnigi konkurss kuivab kokku just osalejate vähesuse tõttu. Olukord on muidugi mõnevõrra muutunud Aasia tudengite sissevooluga: laulavad kõik kenasti Mart Saare ja Ester Mägi laule, nii et pole asigi. Aga olen siiski kuulanud ka konkursse, kuhu laekub sama palju osalejaid, kui on väljaantavaid kohti. Kas pole meid haaranud koroonajärgne suurushullustus? Teatavasti lõpetab Eesti muusika- ja teatriakadeemias igal aastal vaid üks kursus lauljaid ja kaugeltki kõik kraadi omandanud ei kvalifitseeru konkursi- ega ooperilavale. Kas poleks targem korraldada üks korralik võistlus ja panustada žürii tasustamisse ning premeerida ka võitjaid korralikult? Mitu konkursiaega annab aga kahtlemata võimaluse rohkematele lauljatele, kuna sageli ollakse hõivatud lõpueksamite või esimeste rollidega. Pealegi, kui kevadisel konkursil läheb kehvasti, saab lavanärvi arendada järgmistel!

Üleriigilistest konkurssidest kauem ja ka kõige järjepidevamalt on seni korraldatud 1996. aastal alguse saanud Klaudia Taevi nimelist konkurssi. Erki Pehki ja Toomas Kuteri eestvedamisel tosin korda aset leidnud Pärnu legendaarse, kuid suhteliselt tundmatu laulu­õpetaja Klaudia Taevi järgi nimetatud võistlus toimub üle aasta ja kõnealune vokalistide konkurss võiks ideaalis olla selle hüppelaud. Taevi konkursi puhul Eesti vokaalkultuuri kujundavast suursündmusest siiski rääkida ei saa. Kuigi esimese konkursi võitis sillerdava sopranihäälega Kristina Vähi ja aastate jooksul on kuus eesti lauljat pääsenud esikolmikusse (küll mitte kunagi enam esikohale), siis sajandi algusest kuni 2020. aastani pole olnud eestlastest lauljatel eriti finaali asja. (Eelmisel aastal murdis selle needuse õnneks suurepärane metsosopran Kadi Jürgens.) Endise idabloki riikidest välja voolavate ürghäälte jõgi lihtsalt pühib meie üksikud talendid oma teelt. Seepärast on siinsed vokalistid jäänud selle konkursi juures pigem kõrvaltvaatajaks. Korraldajaid on isegi süüdistatud välislauljate eelistamises, kuigi see on ju paratamatu, sest rahvuse või välimuse põhjal kohti jagada ei saa – konkurss on olemuselt siiski spordi­võistlus. Või kas on? Erki Pehk oli ka tänavuse vokalistide konkursi žüriis ja tema sõnul ei saa publikut petta: auhind tuleb anda parimale lauljale, hoolimata tema vanusest või tulevikuperspektiivist. Näiteks Mart Saare konkursi eestvedaja Martti Raide arvab siiski, et konkursil võiks olla ka suunava majaka roll: kohtade väljaandmisel peaks arvestama ka osalejate kogemuse, perspektiivi ja vanusega. Kui mõne siinse konkursi võidab laulja, kes pole veel isegi täisealine, siis kuhu jääb tal veel pürgida?

Lõplikku tõde ilmselt ei olegi, aga esialgu püüan sotti saada, mille poolest erinevad kaks Eesti lauljate jaoks korraldatud võistlust. 2009. aastal sündis Väike-Maarjas üleriigiline Vello Jürna nimeline vokalistide konkurss, mida algul korraldas vallavalitsus koos Pille Lille Muusikute Toetusfondiga (PLMF). Nelja aasta järel toimus teine ja samuti kolmas konkurss, seekord juba koostöös tegevlauljaid ühendava MTÜ Opera Vetoga. Neljanda, 2020. aasta konkursi korraldaski juba Opera Veto. Praegu räägime PLMFi organiseeritud IV vokalistide konkursist, novembris on aga taas ees Opera Veto korraldatud Vello Jürna nimeline konkurss. Ühest puust on võrsunud kaks haru ja kokkuvõttes ei saa enam keegi aru, mitmes kord miski toimub. Kui oluline on see järjekorranumber, otsustagu igaüks ise. Laiema arutelupinna võiks saada küsimus, kas meie väikeses riigis on tegelikult vaja korraldada samal aastal mitu konkurssi. Kultuuriministeerium toetab kõiki kolme kodumaist lauljate võistlust võrdselt – ilmselgelt pole ka neil võimu sundida korraldajaid leibu ühte kappi panema. Ja kas peakski?

Mai lõpus peetud IV vokalistide konkurss igatahes näitas, et koroona­ikalduse kiuste on noored Eesti lauljad aasta-aastalt kõrgemal tasemel. Eelvooru oli pääsenud 14 osalejat, peale eestlaste ka Hiinast ja Jaapanist pärit lauljad. Meeleolu oli ülev juba seetõttu, et ükski osaleja ei pidanud haiguse tõttu loobuma ja ka publik sai tõesti kohale tulla lauljatele kaasa elama (viimast, 2020. aastal peetud Vello Jürna konkurssi sai publik jälgida vaid Youtube’i vahendusel). Kuulajale ei ole tähtsusetu ka asjaolu, et kuigi klassikalise laulu maailmast traditsioonilisemat ja uuenduskartlikumat on raske leida, on siiski lauljate konkursile valitud repertuaar iga korraga järjest põnevam. Enam ei pea viis korda kuulama Paminat ja Alfredot ning kavades võib näha ka sel sajandil loodud teoseid, Mozarti ja Puccini kõrval nii Kaija Saariaho kui ka André Previni muusikat. Ajastu märgina torkab silma, et üha enam kohtab ka ingliskeelset repertuaari, mida laulda on tegelikult raskem kui itaalia- või prantsuskeelset. Seda tehakse päris kenasti, autentse hääldusega – loeb kindlasti ka see, et Londonis õppimine pole enam unistus. Viletsamaks on jäänud venekeelse repertuaari foneetiline külg – Peterburi enam noori ei kutsu.

Midagi on läbi aastate jäänud ka samaks: ikka ja jälle tahavad noored lauljad (või nende õpetajad?) rinda pista üle jõu käiva repertuaariga. Miks peab noor metsosopran, kel pole veel korralikku tehnikat, esitama oma hääleliigi kõige raskemaid aariaid, mida päris ooperimaailmas laulavad sageli 40aastased lauljad? Nooruses puuduliku tehnikaga sisse lauldud materjali ümbertöötamine ehk valede lihasharjumuste muutmine on kohutavalt suur töö. Kas tingimata peab juba kooli ajal laulma dramaatilist repertuaari? Andekas noor muusik saab sellega muidugi hakkama, aga mis on selle hind? Selliseid targutusi kuuleb lauluõpilane muidugi tüdimuseni, aga lauljate elulugu uurides selgub, et pika karjääriga solistid on alati väga hoolikalt valinud aega, millal mida laulda, ja vajadusel ära öelnud ka Metropolitani ooperi­teatrile. Kurbi näiteid enne keskiga hääle kaotanud puruandekate lauljate kohta on piisavalt nii meil kui ka mujal maailmas.

Eelvoor Hopneri majas

Seekord oli end kirja pannud 14 lauljat vanuses 17–35, nende hulgas kolm Aasia päritolu tudengit: laias laastus kuus sopranit, kolm metsosopranit ja alt, kaks tenorit, bariton ja bassbariton. Kuna leidus nii päris algajaid kui ka selliseid, kes on varem konkurssidel hiilanud ja korduvalt Estonia ooperilaval esinenud, käis mul peast läbi mõte: ehk oleks võinud nad jaotada kogemuse põhjal pooleks, näiteks kuni 1990. aastal ja hiljem sündinud. Väga suure vanusevahega lauljaid võrrelda tundub lihtsalt ebavõrdne.

Konkursi buklet oli igati korrektne (see peaks olema elementaarne, aga miskipärast on soov seda rõhutada). Algul pani siiski imestama, et lauljate hariduskäiku-elulugu ja õpetajaid polnud ära toodud. Ehk ongi väiksuse tõttu korrumpeerunud Eestis parem kuulata kõiki puhtalt lehelt? Õpetaja nimi võib mõjutada isegi žüriid. Kallutatust püüdsin vältida minagi: üheltki lauljalt tema tausta ega õpingute kohta ma ei uurinud, seega põhineb mu hinnang vaid kuulamismuljel.

Metsosopran Johanna Maria Ernesaks hiilgas eeskätt madalate nootidega. Samuti on tema trumbid hea artikulatsioon ja teksti arusaadavus. Kõrgemas registris vedas aga hingamine teda alt.

Bariton Janari Jorrot olen kuulnud ka varasematel konkurssidel, samuti rahvusooperi Estonia laval. Ta on oma kauni tämbriga jätnud alati väga hea mulje, kuigi Mozartiga alustades ei tulnud tema tugevad küljed Hopneri maja akustikas kohe välja. Eesti laul, Sándor Petöfi sõnadele loodud Eino Tambergi romanss, kõlas märksa küpsemalt.

Bassbariton Tambet Kikas on samuti saanud looduselt muljetavaldava hääle­materjali ja poisilikult võluva artistlikkuse. Tema naeratus meenutab veidi Georg Otsa ja hääl noort Ain Angerit – kuni esimese kõrge noodini. Ka temal õnnestus kõige paremini eesti muusika – Villem Kapi „Kui lõpeb suvepäeva viimne vine“.

Aldiks tituleeritud verinoorel Keily Kokkaril on sümpaatne lavamaneer ja isikupärane hääl, aga kahtlustan, et lähemas tulevikus leiab ta end laulmas kõrgemas hääleliigis. Jõudu enese­otsingute teel!

Metsosopran Sandra Laagus astus 23aastase laulja kohta üles üllatava küpsusega. Tema laulmine mõjub loomuliku, igapäevase tegevusena, olgu koloratuurid ükskõik kui kaelamurdvad. Angelina aaria Rossini „Tuhkatriinust“ kõlas kerguse ja üleolekuga, kuulamist ei häirinud isegi seesama Hopneri maja akustika. Johann Sebastian Bachi „Erbarme dich“ kuulub hoopis teist tüüpi metso­sopranirepertuaari: nende pikkade ja sageli laskuvate fraaside väljavedamine nõuab kogemust. Laulja loomulik esitusviis aitas tal sellega siiski hakkama saada. Ester Mägi viimane, sel sajandil loodud soololaul „Öö hõlmad“ Valli Naelapea tekstile on muidugi pähkel ka kogenud lauljale, aga Laagus tuli sellest tulest auga läbi.

Sopran Laura-Retti Laost olen pidanud väga andekaks lauljaks sestsaadik, kui kuulsin teda viis aastat tagasi esimest korda. Tal on kerge lüürilise koloratuursoprani hääl, mida praegu kimbutab küll teatav nasaalsus. Loomulikku hääle­ilu varjutab puudulik hingamistehnika, seetõttu on vokaalid vahel laiali ja kõrged noodid kipuvad teravaks. Kiirete koloratuuride puhul on aga laulja esitus lihtsalt suurepärane, nagu näitas Händeli teoses.

Varem pigem koloratuursoprani repertuaari laulnud Maria Melaha oli samuti üks konkursi kogenumaid esinejaid, kel on seljataga juba mitmed konkursid. Südantlõhestav madame Butterfly aaria Puccini samanimelisest ooperist mõjus pingutatult, olgugi et esituse sisulisele poolele ei ole midagi ette heita. Rahvusvahelistele standarditele vastamiseks tuleks veel kõvasti tööd teha itaalia keele hääldusega.

Sopran Ksenia Rossar on samuti kogenud andeka lauljana olnud konkurssidel edukas. Tema trumbid on isikupärane hõbedane tämber ja sünnipärane musikaalsus. Seekord jäi tema esitus küll veidi maneerlikuks. Ester Mägi laul „Õnne algus“ oli pigem retsiteeritud kui lauldud. Argento laulutsükli „Miss Manners on Music“ osa saab aga minult nüüdisaegse laulu esituse eripreemia!

Jaapani tenoril Hisatoshi Nezul on ilus, kuigi suureks solistiks pürgimiseks veidi isikupäratu hääl, aga Anna Haava laul kõlas väga stiilipuhtalt ja kenasti.

Hanna Saar kõlab nagu korraliku saksa kooliga lüüriline sopran, kuid kahjuks vedas teda Pamina aarias alt intonatsioon.

Metsosopran Eva Maria Shepelil on kindlasti üks konkursi võimsamaid hääle­materjale, aga ta on selle loodusjõu ohjeldamisega veel veidi hädas. Samuti torkas kõrva kogenematus vene keeles laulmisel. Donizetti „Favoriidi“ Leonorast saab kindlasti kunagi laulja üks leiva­numbreid, kuid praegu tuleks keskenduda tehnikale ja keeltele.

Hiina tenoril Yixuan Wangil on imekaunis hääl ja hingestatud esitusmaneer. Don Ottavio aaria „Don Giovannist“ oli kui tema häälele kirjutatud, esitatud mozartliku kergusega, kogu kehast. Villem Reimanni „Tiideratas, taaderatas“ oli kui eestlase lauldud, välja arvatud mõned topeltvokaalid. Alfredo aaria „Traviatast“ sobib tema häälele kui valatult, sisuliselt on veel arenguruumi.

Sopran Annabel Soode jäi mulle eredalt kõrvu Saaremaal noorte lauljate konkursil „Võluhääl“ kuue aasta eest, kui ta vaid 12aastase laureaadina kinnitas Klassikaraadios, et tahab saada ooperilauljaks. Varaküpsel dramaatiliste sugemetega sopranil on kahtlemata olemas kõik eeldused, et see soov täituks, peale selle plahvatuslik emotsionaalsus ja vangistav karisma.

Eelvooru lõpetanud noor Hiina sopran Yichenzi Zhou ilmselt alles otsib oma hääleliiki: tal on ilus ja puhas, kindlasti ka renessansi ja barokkmuusika laulmiseks ideaalne sirgepoolne hääl.

Finaal Tallinna raekojas

Tavaliselt on emotsionaalselt üles köetud kuulajad alati veendunud žürii asjatundmatuses, aga seekord langes vähemalt minu pingerida kõrgelt austatud asjatundjate arvamusega kokku. Võib-olla oleksin tahtnud kuulata veel kord Shepelit, aga loodetavasti õnnestub see edaspidi.

Janari Jorro tipphetkeks jäi Pierrot’ laul Korngoldi ooperist „Surnud linn“: see kõlas väga kaunilt, aga täielikuks kuulaja veenmiseks peaks laulja laskma end muusikal täielikult kaasa haarata. Veel rohkem indu!

Tambet Kikkale sobis väga hästi Felipe II lootusetu aaria Verdi ooperist „Don Carlos“. Des Grieux Massenet’ „Manonist“ kannatas veidi kõrge registri probleemide all.

Sandra Laagus alustas taas koloratuurimeres: iseenesest üsna vaimuvaene Urbaini aaria Meyerbeeri ooperist „Hugenotid“ kõlas tema esituses täiesti vaimustavalt, Straussi ooperi „Ariadne Naxosel“ komponisti rolli jaoks on laulja minu arvates siiski veel noor.

Laura-Retti Laose Elvira Bellini „Puritaanidest“ oli kenake, aga jäi klaaslae alla vangi, sest hääl ei hakanud kogu ülemhelide spektris helisema. Tema esituse tipuks jäi kahtlemata Pamina.

Hisatoshi Nezu esines teises voorus veenvamalt, aga siiski on – võrreldes tema eakaaslastega, kes laulavad praegu rahvus­ooperis Taminot – vokaalide ühine voolusäng tema häälepaeltes veel sisse uuristamata. Hertsog Verdi „Rigolettost“ on aga hoopis teisest puust roll: ma ei usu, et keegi päriselt neid osi korraga laulaks.

Annabel Soode esitatud Liu aaria Puccini „Turandotist“ pani tõesti sipelgad mööda selga sibama, aga osaliselt ka hirmust: kas nii erakordne talent peaks juba keskkooliajal dramaatilise repertuaariga rinda pistma? Loodan väga, et pingele viitavad märgid laulja näos ja hääles pole veel midagi püsivat. Kannatlikkust ja tarkust nii imelapsele kui ka tema õpetajatele!

Yixuan Wang võlus publikut aariaga „La donna é mobile“, mille viimane fraas polnud küll pavarottilikult venitatud, aga meeleolu oli just ehtsa itaalia tenori oma. Romeo aaria „Ah! lève toi, soleil!“ peale hakkaski raekoja vitraažakna taga päike paistma.

Tundub, et ka seekord polnud žüriil vaja kaua vaielda. Võitjaks kuulutati 17aastane Annabel Soode, kes esines meie tingimustes temast kaks korda kauem elanud osalejate kõrval täiesti erakordse küpsusega. Teise koha pälvis Yixuan Wang, kellele anti ka Riho Terrase eripreemia parimale tenorile. Kolmandaks jäi Sandra Laagus, kes sai ka parima eesti heliteose esitaja preemia Ester Mägi laulu eest. Soode ja Laagus pääsevad järgmisel aastal eelkonkursita Klaudia Taevi nimelise konkursi teise vooru. Esikolmiku headuses saab veenduda ka 22. juulil „Suveooperi“ kontsertlavastuse ettekandel.