Kauaoodatud kaunikene

Suurt huvi ja vajadust kvartetimuusika vastu tõendasid rahvast täis saal ning teoste järel kõlanud tormilised aplausid, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda.

ANITA MAASALU

Kontsert „Valguse poole“ 21. XI Eesti teaduste akadeemia saalis. Keelpillikvartett M4GNET: Robert Traksmann (I viiul), Katariina Maria Kits (II viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Marcel Johannes Kits (tšello). Kavas Alisson Kruusmaa „Day by Day, Towards Lightness“ ehk „Päev-päevalt, valguse poole“ (Eesti esiettekanne) ning Wolfgang Amadeus Mozarti ja Ludwig van Beethoveni muusika.

Umbes aasta tagasi, 2020. aasta novembri­kuus kuulutas Eesti Kultuurkapital välja kaheaastase instrumentaal­ansamblite residentuuriprogrammi, et luua soodne pinnas regulaarselt tegutsevate kammeransamblite loomiseks. Esimeseks õnnelikuks väljavalituks osutus keelpillikvartett M4GNET ning nüüd aasta hiljem on publikul võimalus noppida selle igati õnnestunud valiku vilju. Pühapäeva, 21. novembri õhtul teaduste akadeemia saalis toimunud kontserdiõhtult ei lahkunud tõenäoliselt ükski kuulaja hardumuseta.

Regulaarselt tegutsev keelpillikvartett on koosseis, mille asemel oli siinsel kultuuripõllul laiutanud tühimik. Tõsi, kvartette küll on ning on olnud ka varem, kuid on selge, et stabiilse toetuseta on mis tahes koosseisul peaaegu võimatu täiskohaga pühenduda mitme­külgse repertuaari omandamisele ja täiuseni lihvitud koosmängu arendamisele, rääkimata siis püsivast aastatepikkusest tegutsemisest. Niisiis võiks seda residentuuriprogrammi vaadelda kui esimest sammu, et saaks moodustada riigi palgal tegutseva keelpillikvarteti, kes annab sarnaselt teiste riiklike koosseisudega regulaarselt kontserte Eestis ja välismaal. On ju keelpillikvarteti repertuaar erakordselt mahukas ja mitmekülgne ning selle sagedasem kontserdilavadele toomine laiendaks nii publiku kui ka muusikute endi silmaringi. Suurt huvi ja vajadust kvartetimuusika vastu tõendasid rahvast täis saal ning teoste järel kõlanud tormilised aplausid, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda.

Regulaarselt tegutsev keelpillikvartett on koosseis, mille kohal on siinsel kultuuripõllul laiutanud tühimik. Nüüd on selle koha täitnud kvartett M4GNET.

Gunnar Laak

Kvarteti M4GNET liikmed Robert Traksmann (I viiul), Katariina Maria Kits (II viiul), Mart Kuusma (vioola) ning Marcel Johannes Kits (tšello) on kogenud ja tunnustatud noored interpreedid nii solistide kui ka ansamblimängijatena. Peale selle seob neid pikaajaline sõprus ja koostöö, sest üheskoos hakati musitseerima juba õpingute ajal Tallinna muusikakeskkoolis. See on vaieldamatult tajutav ka kvarteti mängus, mis on kantud ühisest hingamisest ja üksteise­mõistmisest. Tõsi ju on, et hea solist ei pruugi tingimata olla hea ansambli­mängija, sest see nõuab muusikult oskust arvestada kaasinterpreetidega – vajaduse korral ise särada ning teinekord tagaplaanile tõmbuda, et lasta teistel särada. M4GNETi liikmete mäng oli selles osas igati hästi balansseeritud ja läbi mõeldud.

Kontserdiõhtu kavas oli kolm teost: Wolfgang Amadeus Mozarti keelpillikvartett nr 17 K 548, Ludwig van Beet­hoveni keelpillikvartett op. 18 nr 1 ning Alisson Kruusmaa teos „Day by Day, Towards Lightness“ ehk „Päev-päevalt, valguse poole“. Kava ülesehitus oli igati maitsekas: kahe Viini klassiku teada-tuntud keelpillikvarteti vahele oli asetatud noore helilooja teose Eesti esiette­kanne, mis mõjus kontserdi keskel värske tuuleiilina. Jääb üle vaid loota, et niisugune vana ja uue kõrvutamine iseloomustab ka ansambli edasist tegevust: ühest küljest tutvustataks nii kanoonilist kui ka vähetuntud kvarteti­repertuaari ning teisalt motiveeritaks ka noori heliloojaid enam keelpilli­kvartetile muusikat looma.

Kontserdi avanud Mozarti keel­pillikvartett nr 17 on üks kuuest keelpillikvarteti žanri isale Joseph Haydnile pühendatud kvartetist Mozarti loomingus. Teose esimeses osas kõlava jahi­sarvede hüüdu matkiva avateema järgi on kvartetti hiljem nimetatud „Jahiks“. Juba esimestel minutitel näitasid noored muusikud, millise tundlikkuse ja ühtse energiaga võib ansambel musitseerida, kui mängleva kergusega jätkati üksteise fraase, kuid märgata võis ka ilmekat, viimistletud kooskõla. Eriliselt lummavana mõjus aga teose kolmas osa, milles iga pauski oli läbi tunnetatud. Iseäranis meeldiv oli jälgida, missuguse kirg­likkuse ja rõõmuga noored musitseerisid, nii et juba üksnes see­pärast oleks võinud neile andeks anda mis tahes ebatäpsused – olgugi et siin­kirjutaja neid peaaegu ei täheldanud.

Tänavusel muusikapäeval kultuurkapitali aastapreemia pälvinud helilooja Alisson Kruusmaal on olnud seljataga tihe loominguline aasta. Pühapäevasel kontserdil kõlanud teos „Päev-päevalt, valguse poole“ kõlas esimest korda sel suvel Hollandis Pelargos Quarteti ettekandes, kuid Eestis esitas M4GNET selle esimest korda. Teos koosneb viiest muusikalisest miniatuurist, mis mõjuvad oma karges läbipaistvuses intiimsete muusikaliste mõtisklustena. Eriti hästi oli just selle teose puhul tajutav, kuidas ansambli liikmete tämbrid ühte sulasid, nii et silmad kinni kuulates võis aeg-ajalt pelgalt aimata, kes parasjagu mängib. Kas just nimelt seda ühelt keelpilli­kvartetilt ei soovitagi?

Kui kontserdi avanud Mozarti keelpillikvartetti nr 17 saab nimetada küpse helilooja tagasipöördumiseks keel­pillikvarteti žanri juurde, siis kava teises pooles kõlanud Beethoveni keelpilli­kvartett op. 18 nr 1 on selles žanris üks noore helilooja esimestest katsetustest. Nii sündis jõuline, ekspressiivne ja ambitsioonikas teos, mis toob helilooja noorest east hoolimata esile tema suurepärase keelpillide tundmise. Jõuküllane ja emotsionaalne oli ka teose ettekanne, eriti traagikast pulbitsev teine osa, mille Beethoven on teadaolevalt kirjutanud inspireerituna Shakespeare’i „Romeo ja Julia“ hauakambristseenist ning mis oma sügavalt romantilise karakteriga andis omal ajal aimu uue ajastu saabumisest muusikas.

Kontserdi lisaloo, teise osa Mozarti serenaadist „Väike öömuusika“, pühendas ansambel teenekale viiulipedagoogile Tiiu Peäskele, kes tähistas selsamal päeval oma 75. sünnipäeva. Peäske on õpetanud Tallinna muusikakeskkoolis kvarteti liikmetest kolme ning teinud seda kahtlemata suurepäraselt, sest praeguseks on neist sirgunud noored professionaalid, kelle edasist arengut ja muusikalist teekonda saame loodetavasti nii eraldi kui ka kvartetina jälgida veel kaua. Lahkusin kontserdilt „Väike öömuusika“ kõrvus helisemas ning südames varasemast veelgi suurem huvi ja austus kvartetimuusika vastu. On selge, et seesugust koosseisu on siinmail kaua oodatud.