Killuke kontserdielust

Eriilmelised koosseisud ja suur hulk kammermuusikat lasksid detsembris silma paista paljudel võimekatel muusikutel.

KERTU SÜLD

Detsembris täitusid külluslikult tiheda programmiga peaaegu kõik kontserdisaalid, pakkudes midagi iga žanri eelistajale. Mitmekesiste kavadega esinesid nii Eesti kui ka välismaa tipporkestrid, samuti projektikoosseisud, tugeva jälje jätsid kammermuusikud. Ka harrastuskoorid sisendasid keerukat 2021. aastat kokku võttes professionaalide kõrval optimismi.

Ansamblimängust ja partnerlusest

Detsembri vaieldamatu pärl oli Bremeni Saksa Kammerfilharmoonikute (Deutsche Kammerphilharmonie Bremen) kontsert 8. detsembril Estonia kontserdisaalis. Paavo Järvi dirigeerimisel kõlas kaks Haydni sümfooniat, nr 95 ja 98. Kuivõrd orkester on 2021. aasta sügisest saadik tegelenudki just Haydni „Londoni sümfooniate“ salvestamisega, oli tunda, et helilooja kõlapilt on omaks võetud – tema muusikat esitati hingestatult. Kammerfilharmoonikute tämber oli sulnis ja pehme, kuid ühtlasi filigraanne ja nüansirohke. Peale Haydni muusika kõlas Beethoveni viiulikontsert D-duur op. 61, solistiks noor Norra viiuldaja Vilde Frang, kes lummas publiku esimese poognatõmbega ning kinnitas, et Järvi oskab tuua välja nii orkestri kui ka külalissolistide parimad omadused. Täismajale kõlanud kontsert pälvis igati õigustatult peaaegu lõppematud ovatsioonid.

Aasta viimasel päeval avanes Estonia kontserdisaalis suurepärane võimalus kuulata kahte eriilmelist orkestrit. Päeva alustas võõrsil õppivate noorte eesti muusikute orkestri aastalõpukontsert „Jõuluks koju“. Kontseptsiooni patriootlikust alatoonist hoolimata oli kavas kaks Viini klassiku teost: Haydni kuues ja Beethoveni neljas sümfoonia. Just esimene, pealkirja „Hommik“ all tuntud sümfoonia, pakkus soleerimisvõimalusi paljudele instrumentalistidele ja laskis noortel särada ka individuaalselt, mitte ainult terviku osana. Eriti jäid silma ja kõrva viiuldajad Hans Christian Aavik ja Triinu Piirsalu, samuti tšellist Maria Mutso, kelle soolodes oli nii head tehnikat kui ka hingestatust. Sümpaatne oli dirigent Henri Christofer Aavik, kes mõjus laval inimlikult ning kelle käsi oli meeldiv jälgida ka publiku seas istudes.

Vana aasta lõpetas traditsiooniline Eesti Kontserdi ja Tallinna Kammer­orkestri aastalõpukontsert Estonia kontserdisaalis. Põhjamaade muusikale pühendatud kontserdil tõestas kammerorkester end küll kui armas ja kodune kollektiiv, kus ansamblimängu tase on kõrge, kuid meisterlikkusest hoolimata oli tunda väsimust. Ka tegid kontserdile liiga karmistatud koroonapiirangud, mistõttu jäi Eestisse tulemata Norra viiuldaja Ragnhild Hemsing. Nii kaotas kontsert solistide vahetumise tõttu palju atraktiivsust, kuigi Kaija Lukas (viiul) ja Laur Eensalu (vioola) kandsid oma rolli vapralt välja. Ka jäi omal moel kaotajaks Pärnu Linnaorkester jõulueelsel kontserdil 21. detsembril Alexela kontserdimajas koos lauljatar Rita Ray ja bändiga. Hoogsate soulirütmide taustal kadus orkester bändi varju, tõestades nii ka vajadust rohkemate helirežissööride järele, kes suudaksid toime tulla väga erinevate žanride vahel manööverdades.

Solistide plejaad

Eriilmelised koosseisud ja suur hulk kammermuusikat lasksid detsembris silma paista paljudel võimekatel muusikutel nii oma muusikalise taseme kui ka karismaga. Kuu alguses, 4. detsembril võõrustas Arvo Pärdi keskus Laulasmaal kaht suurepärast ansamblit – Theatre of Voices ja Yxus Ensemble –, kes esitasid Paul Hillieri juhatusel Galina Grigorjeva ja Arvo Pärdi sünergiast kantud võrratut muusikat. Nõustun igati Äli-Ann Klooreniga: tegu oli tõesti äärmiselt õnnestunud kavaga, mis hõlmas eri ajastuid ja esinemiskoosseise.* Kuigi kontsert oli kindlasti mõeldud nõudlikule kuulajale, kõnetas iga esitus ja teos omal moel, pakkudes ka advendiajale sobivat pühalikku mõtisklevust.

Eesti muusika nädalal toimunud Erkki-Sven Tüüri autoriõhtul 7. detsembril EMTA suures saalis esitasid valdavalt just noorema põlvkonna säravad instrumentalistid teoseid peamiselt helilooja varasemast loomingust. Pigem väikesest, valdkonnainimestest koosnenud kuulajaskonnast hoolimata tõi kontsert pimedasse detsembrisse ohtralt naudingut just mitmekesisuse tõttu. Üllatuslikult osutus selle õhtu lemmikuks Heigo Rosin, kelle interpretatsioonis kõlas löökpillidele „Motus I“, mis on pealkirjale vastavalt täis liikuvust nii heliliselt kui ka mängutehniliselt. Ansamblimängult oli meeldiv duo Hans Christian Aavik (viiul) ja Karolina Žukova (klaver): nende esituses kõlanud „Conversio“ oli kui minimalistlik dialoog, täis dünaamikat ja kirge.

Välismaistest solistidest rääkides ei saa peale juba mainitud Vilde Frangi mööda vaadata sopran Yena Choist (Lõuna-Korea), kes laulab 2021. aastast Eesti Filharmoonia Kammerkooris. Just kammerkoori ja Tallinna Kammer­orkestri kontserdil „Bachi pärlid“ 22. detsembril Estonia kontserdisaalis (dirigent Tõnu Kaljuste) sai teda kuulata soleerimas kõigis kolmes kõlanud teoses: peale kantaadi „Wachet auf, ruft uns die Stimme“ ka suurteoses „Magnificat“, samuti kõlas just Choi ja Kadri Toomoja (klaver) esituses kahe suurema teose vahel jõuluaega suurepäraselt sobiv Bachi-Gounod’ „Ave Maria“. Choi esitus paelus esimesest hetkest, tema kaunilt helisevat häält kandis südamlikult ilmestatud hingestatus, mis pälvis publikult kontserdi suurima kiituse, sh ühe valjuhäälse „Braavo!“.

Lummav meestelaul

Jõulukuu suurimaks rõõmuks osutusid üllatuslikult kontserdid, kus lava täitsid mehised koosseisud. 11. detsembril tegid Heino Elleri muusikakooli Tubina saalis pärast pikka ootamist esimese soolokontserdiga Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori ees debüüdi noored dirigendid Valter Soosalu ja Heldur Harry Põlda. Põnev oli nende repertuaarivalik: ootustele risti vastupidi olid noored pöördunud eesti meeskoorimuusika raudvaramu juurde ning panid kõlama Ester Mägi, Veljo Tormise, Gustav Ernesaksa jt muusika. Meestelaulu ürgse väe puudutus tõi kaasa ka selle kuu kontserdisaalides üsna haruldased külmavärinad: esmalt Põlda dirigeeritud Ernesaksa „Hakkame, mehed, minema“ pärast, mida võib julgelt nimetada Eesti meeskooride tüvitekstiks, teisena aga lisaloona kõlanud Ernesaksa „Kutse“ tõttu Soosalu dirigeerimisel ja Põlda soleerimisel. Igal juhul on põnev jälgida, mismoodi areneb koor noore duo kunstilisel juhtimisel edasi: algus on kahest keerulisest viiruse­aastast hoolimata paljutõotav.

Kuu kõige jõululikum elamus oli Eesti Rahvusmeeskoori kontsert dirigent Mikk Üleojaga 23. detsembri õhtul. Salapärase pealkirja „O magnum mysterium“ ehk „Oo suur müsteerium“ taha oli peidetud pühalik, kirikusse suurepäraselt sobiv kava meeskoorile tuttavliku muusikaga. Õhtu ava- ja peateosena esitati koos metsosopran Iris Oja ja organist Ene Salumäega Henrik Ødegaardi teos „Transeamus“ ehk „Läki nüüd teele“. Gregooriuse laulust inspireeritud teos pakkus koori, oreli, solisti ja väiksema koorikoosseisu meeldivaid mõttevahetusi, mis Tallinna Jaani kiriku rõdult esitatuna mattis kuulajad endasse. Välisautorite muusika vahel kandis meeskoor ette ka armastatud jõululaule Tõnis Kaumanni seades. Kui Sibeliuse „Ei au, ei hiilgust“ kõlas Kaumanni seades huvitavalt ja värskelt, siis Gruberi „Püha öö“ suhtes jään seisukohale, et on asju, mis, nagu pealkirigi ütleb, on liiga pühad, et neid muuta.

Pärast jõulupühi, 27. detsembril Kumu auditooriumis kuulatud Jarek Kasari ja Vaiko Epliku kontsert tõi äratundmisrõõmu, sealjuures huumorikastmes. Hubane kontsert sisaldas nii meeste endi palade kui ka kolleegidelt laenatud lugude tõlgendusi, mille sidusid tervikuks muhedad pajatused, mis mitmelgi korral kippusid päris teravmeelseks. Pärast jõule aitas tagasi kontserdikülastuste lainele saada just õhtu lihtsus ja siirus, mis mahtus muusika sisse ja vahele. Ka võib omal moel pidada detsembri muusikaliseks tipphetkeks Vaiko Epliku soolonumbrit, mille ta tegi pärast lõppematut aplausi ja lisalugu uuesti lavale tulles. See oli Queeni suurima hiti „Bohemian Rhapsody“ eestikeelne a cappella tõlgendus, kus ta võlus publikut nii muusika kui ka osava teatraalsusega.

Kontserdid kogukonnale

Keerulisest aastast hoolimata näitasid detsembris head taset ka harrastuskoorid, kes jõudsid kuulajateni eriilmelistes koosseisudes. Nii võis segakoori HUIK! kuulda jõulude eel vokaalansamblitena: pealkirja „Jäälillemäng“ taga peitsid ennast 17. detsembril Nõmme Rahu kirikus neli koorilauljate minikoosseisu. Kuivõrd ansamblis musitseerimine on koorilauljale, eriti harrastajale, vokaali ja ka esinejameisterlikkuse poolest suurem tuleproov, on tegu põneva eksperimendiga, mis toob lauljad mugavustsoonist välja. Hoolimata sellest, et Eesti vokaal­ansamblite kroon on Estonian Voices ja neile järgneb Estonia vahva noormeeste­koori lauljate kvintett, oli meeldiva jõulumeeleolus muusikaga õhtu igati sümpaatne.

Segakoori Vox Populi (dirigent Janne Fridolin) jõulukontsert „Lähedal“ 20. detsembril Nigulistes tõi peale koori lavale noore muusiku Ingeri ja Valter Soosalu (harpejji). Kuigi kava oli mitmekesine ja jõulupärane ning kaasati järjepidevalt kõik esinejad, jäid tuntud ja armastatud jõululaulude uued tõlgendused mulle kaugeks. Ometi näis kontsert kuulajaile meeldivat ning andis peredele ja tuttavatele pühademaigulise kohtumisvõimaluse. Kõige nõrgemaks jäi kooridest aga Tartu Noortekoori (dirigent Markus Leppoja) Tallinna kontsert 12. detsembril: muidu põnevat vaimuliku alatooniga repertuaari sisaldanud kava vedas alt kontserdipaik Jaani kirik, mida noortel ei õnnestunud kõlaliselt täita. Sellest hoolimata lõpetati kontsert kauni noodiga – koorile omase helilooja Olav Ehala „Jõuluingliga“.

Uue hooga edasi

Sageli just jõulumuusikaga täidetud detsember pani seekord lõppenud keerulisele aastale kena punkti. Kirju kontserdi­elu pakkus nii kirgastumist, mõtisklushetki kui ka helgust ning paistis, et mida aasta lõpu poole, seda kindlamalt leidsid ka kuulajad tee kontserdisaalidesse. Kultuuriruumis, kus muusikute ja kollektiivide hooaeg algab septembris, harvem augustis, on detsember täpselt paras aeg vahepeatuseks, et minna uuel aastal värske hingamisega vastu tõsistele talvekuudele ja kaugusest paistvale kevadele.

* Äli-Ann Klooren, Für Galina. – Sirp 10. XII 2021.