Kindel linn ja varjupaik mittekohtade keskel

Sissejuhatus klassikalise muusika eshatoloogiasse

AARE TOOL

On juba kord nii, et mõned mõisted tunduvad seda hägusemad, mida rohkem nendega kokku puutud. Üks selliseid on „klassikaline muusika“. Võiks väita, et klassikalise alla liigitub see osa muusikast, mis oli, on ja jääb. See definitsioon kõlab hästi (kui laenata muusika-aasta hüüdlauset), kuid on siiski veidi plakatlik ja liigpidulik. Pealegi ollakse üha vähem ühel meelel selles, milliseks kujuneb nn jääva muusika tulevik. Ehk on tõe jälil hoopis laulusalm: „mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees“. Lõpumeeleolu ja nägemus kultuurilisest interreegnumist kogub tuult tiibadesse. On kujunenud isegi eripärane kirjandusliik – nimetagem seda klassikalise muusika eshatoloogiaks –, kus spekuleeritakse helikunsti võimaliku allakäigu ja lõpu üle. Ehkki enamasti lõpevad seesugused kirjutised lootusrikka noodiga ja osutuvad seega hoopis apoloogiaks, külvavad need kõigest hoolimata segaseid tundeid ja vääritimõistmist. Millega on siis lõppude lõpuks tegemist: kas pseudoprobleemi sensatsioonihimulise leierdamisega, asjatu halamisega, muusikaesteetilise kaemusega, moraalilugemisega või hoopis tõrjemaagiaga?

Ühe artikli lugu

Kui USA veebiväljaande Slate.com kolumnist Mark Vanhoenacker publitseeris möödunud aasta jaanuaris artikli pealkirjaga „Reekviem. Klassikaline muusika on Ameerikas surnud“ („Requiem. Classical Music in America is Dead“), siis vaevalt aimas ta, et see ajab väidetavalt taanduva kunstivormi austajail harja punaseks. Ta pole teinud küll muud kui resümeerinud paaril viimasel aastal epideemiana levinud hädaldamise selle üle, et klassikaline muusika on kaotamas kõlapinda ja selle viljelejad vaevlevad alatasa raskustes.

Mille poolest on artikkel siis ennekuulmatult provokatiivne ja jultunud? Reastagem mõned seal õhku visatud väited: klassikalise muusika plaadimüügitulu on muude muusikažanridega võrreldes marginaalne ja tegi äsja läbi järsu languse; sellele spetsialiseerunud eraraadiojaamad on löögi all ja tõmbavad kas juhtme seinast või keskenduvad jutusaadetele; sümfooniakontsertide külastatavus kuivab kokku ja isegi kui saalis oleksid kohad viimseni täidetud, kannaks enamik USA orkestreid ikka märkimisväärset kahju; publik vananeb ja reaalsus ei kinnita helesinist unistust, et rock-rapsoodia rüpes üles kasvanu jõuab küpsemas eas kirgastununa klassika juurde; klassikalise muusikaga tegelejate hulk väheneb, sest muusikahariduse kättesaadavust piiratakse, kärpides koolide tegevustoetusi; muusikakriitika on päevalehtedest välja tõrjutud või keskendub ainult levimuusikale; popkultuuris on klassikat järjekindlalt naeruvääristatud, mis kõneleb aga nii mõndagi ühiskonnas kultiveeritud suhtumisest ja ebasoodsast kuvandist. Elanikkonna kasv Ühendriikides võidab küll klassikalisele muusikale armuaega, kuid pole teada, kas see elab vintsutused üle ja taastab kunagise positsiooni.

Kui artiklile midagi ette heita, siis mitte väljakutsuvust, vaid pigem seda, et ei väideta midagi uut ja üllatavat. Mõned neist tähelepanekutest on piirkonnaspetsiifilised, kuid suurema osa saab vaevata üle kanda Vanasse Maailma. Vanhoenackeri referaadis on vähe sellist, millest poleks ingliskeelses meedias juba lõpmatuseni heietatud. Ometi oli reaktsioon artiklile tavatult raevukas ja mitu väljaannet pidas oma pühaks kohuseks näppu vibutada. Mõtet klassikalise muusika lõpust pole lootustki kiretult lahata, sest teema näib olevat valusalt aktuaalne: Damoklese mõõk on orkestrite ja ooperiteatrite kohal kõikunud aastaid, kohati kartused täituvad, mõned ohustatud kollektiivid on aga suutnud hullemat vältida ja vee peal püsida. „Hea küll, New York City Opera võis minna pankrotti, kuid New Yorgi filharmoonikud astuvad see-eest edasi julgel sammul,“ ütlevad selle kohta optimistid. Alles olid mõned orkestrid kangelaslike jõupingutuste ja kunstiliste kompromisside tulemusena majanduspõrgu väravast välja rabelenud, kui üllitatakse artikkel, kus ilma vähimagi hingevärinata sedastatakse, et klassikalise muusikaga on nüüd lõpuks ühel pool. Miks ei peakski selline lugu vihastama? Justkui oleks keegi hinge sülitanud.

Konkureerivad ajakirjandusvälja- anded olid varmad reageerima. Väideti, et autor lahkab teemat kitsarinnalise kategoorilisusega ja vaatab muusikaelu silmaklappidega. Toonitati, et mõne muu valdkonna, näiteks džässi surma on kuulutatud aastakümneid, kuid ometi on „tänu muusikahariduse edusammudele džässmuusikuid rohkem kui kunagi varem“ (Observer).

Artikkel olevat halvasti kirjutatud, sensatsioonihimuline, mõeldud klassika austajate provotseerimiseks, ei vääriks vähimatki tähelepanu. Mõne üksiku organisatsiooni majandusraskused ei pidavat veel näitama klassikalise muusika allakäiku: „kui mõni kirjutab halbu artikleid, siis ei tähenda see veel ajakirjanduse lõppu“ (Washington Post). Ühtlasi koputati ajakirjanikest kolleegide südametunnistusele ja hoiatati minemast seda laadi poleemika õnge, sest vastulause olematutele argumentidele võib istutada lugeja hinge kahtluse, et artiklis leidub tõekübe.

Mujal arvati, et autor on lahkamislauale tõstnud veel elava organismi (hea näide, kuidas muusikat personifitseerides keeratakse väitlusele melodramaatiline vint peale), kuhjab meelevaldselt nopitud statistikat ja pole pidanud vajalikuks küsida nende arvamust, kes ise selle valdkonnaga lähemalt kokku puutuvad: „klassikaline muusika on institutsioonide, esitajate ja kuulajate summa, lisaks tuhandeaastane kultuuritraditsioon – seda kõike ei saa minema pühkida üksnes pankrotistunud orkestrid ja keskpärane plaadimüük“ (New Yorker).

Veel kurdeti, et klassikalise muusika käekäiku hinnatavat iganenud kriteeriumide põhjal: orkestrid pole raskustes, vaid hoopis jõudsalt arenemas. See, mida asjasse mittepühendatud tõlgendavad langusena, tähendab tegelikult tiigrihüpet uute võimaluste ulmeliselt kirevasse maailma. Arengut pidavat näitama järjest suurem rõhuasetus vabale ja loomingulisele õhkkonnale, noortepärasusele, žanriülesusele ja harjumuspäratutele kontserdipaikadele, kontserdisaalist ja ooperilavalt tehakse maailma teise otsa HD-ülekandeid. Artiklis vaadatavat kangekaelselt mööda võimalusest, et klassikalise muusika institutsioonid on end muutuvates oludes ümber mõtestamas ja kavatsevad pärast taktikalist taganemist naasta tugevamana kui kunagi varem (Artsjournal.com).

Kõiksugu kommentaariumides ja blogides lajatati serviti: artikli iga viimane kui sõna olevat lora ja autor peaaegu kõigest valesti aru saanud. Jutt klassikalise muusika lõpust olevat sulest välja imetud, pahatahtlik ja läbinisti väär. Kui üks tromboonimängija kuulnud enne orkestriproovi, et klassikalisele muusikale kuulutatakse omavoliliselt kadu, saanud ta hea kõhutäie naerda. Üks koorijuht hoopleb blogiveergudel, et kui klassikaline muusika on tõesti surnud, siis peab tema koor olema ennenägematult elujõuline zombide kamp. Keegi võttis isegi vaevaks koostada veebilehe, kus vastab ammendavalt küsimusele, kas klassikaline muusika on surnud: valgel taustal on kirjutatud suurelt „EI“.

Väitlus klassikalise muusika võimaliku lõpu üle, olgu kohati kurioosne, avab mõistes midagi olemuslikku – see pole üksnes mõttemäng, vaid võitlusväli, kus põrkuvad erinevad arusaamad enda ja ümbritseva kohta.

Suur lugu väikesel ajastul

Kuigi sõnapaar „klassikaline muusika“ kõlab uhkelt, pole see tegelikult eriline õnnistus. Sugugi parem ei ole ka „kunstmuusika“ (nagu ersatsmuusika) või kunstireligiooni esteetikast kantud „süvamuusika“. Enamgi veel, mingis mõttes on „klassikaline“ lausa alavääristav, sest võtab ilma vähimatki erinevust tunnistamata enda alla tohutult laia aja- ja stiilispektri, lööb kõike ükskõikselt sama vitsaga. Millist repertuaari siis klassika kätkeb? Üks ütleks, et kõike, alates valgustusajastust kuni XX sajandi alguseni (sest see muusika domineerib kontserdikavades armutult varasema ja hilisema üle), teine vaataks ajaloos kaugemale.

Klassikaline muusika on „suur lugu“. Selle juured on aegade hämaruses (vähemalt keskajas) nagu kõikidel suurtel lugudel ja jutt võimalikust lõpust kutsub esile valulise reaktsiooni. „Klassikaline muusika ei ole mitte kärblane, kes täna sünnib ja homme sureb, vaid üks vana ja visa muusika sugu, mis ammu juba on maailmas olnud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab,“ võiks öelda Jakob Hurta parafraseerides. See on kulgemine tipult tipule ja selles pole tagantjärele vaadates kohta katkestustel ega ebamäärasusel. „Ärkamisaeg“ saabus XIX sajandil: siis kujunesid tänased institutsioonid ja kontserdipraktika, minevikku vaadati erilise hardusega ja meistriteoste kaanon sai tuttava tundevarjundi. Dirigent, klassikalise muusika esindusfiguur, sündis just sellel ajastul.

Veel mõni aeg tagasi, kui plaadipoed polnud minemas kõige kaduva teed, võis klassikaletist leida kõike, alates gregooriuse laulust kuni Steve Reichini. „Klassika“ on äärmiselt lai ja seetõttu peaaegu sisutühi määratlus. Mida arvata mõistest, mis lahkelt paigutab ühe katuse alla Praetoriuse ja Prokofjevi, „Fuugakunsti“ ja „Šampanjagalopi“? Muusikauurimustes ei kohta seda tihti, välja arvatud muidugi siis, kui uurimisobjektiks ongi klassikalise (või veel täpsemini õhtumaise klassikalise) muusika retseptsioon ja side Teistega. Küsimus ei ole niisiis selles, kas klassikaline muusika on surnud või mitte, vaid pigem selles, kas „tuhandeaastast traditsiooni“ on üldse olnud?

Kui kujutleda end saatana advokaadi rolli, siis võiks kiuslikult küsida: miks on see nii enesestmõistetav, et senised musitseerimisvormid jäävad püsima? Lõpukuulutusi tavatsetakse pareerida viitega sajandeid kestnud traditsioonile. Kuid mõelgem näiteks sümfooniaorkestrile: selle põhiolemus pandi paika küll XVIII sajandi lõpuks, kuid praeguste võimalustega koosseis kujunes alles XIX sajandi jooksul. Puhkpille täiustati veel kaua, uued klapi- ja ventiilisüsteemid juurdusid mõnel pool alles XX sajandi alguses. Kas vaevalt paarsada aastat on piisav aeg, et pidada midagi lõplikult kinnistunuks ja kõigutamatuks? Klassikalise muusika interpretatsiooni on ammendumise võimalus sisse kirjutatud. Kuigi rangelt võttes on iga esitus detailides kordumatu, ei mõju ainukordsena kaugeltki iga tõlgendus. Iga teose puhul on esitaja käsutuses käputäis eeskujusid või arhetüüpe, mida järgida või kombineerida, ja uut arhetüüpi luua on antud ainult mõnele üksikule. Klassikalise muusika interpretatsioon on valikvastustega küsimus.

Aeg-ajalt üritatakse arusaama esituskunstist revideerida, kujukaim sellekohane näide on ajastuteadliku esituspraktika esiletõus XX sajandi teisel poolel. Ajastuteadlikkus oli mingis mõttes vaid ettekääne, sügavam eesmärk oli raputada ühel kohal tammuma jäänud ja akademismist läbi imbunud muusikamaailm ärkvele, eristuda eelkäijatest. Väikesi muutusi toimub loomulikult lakkamatult: nii näiteks arutletakse selle üle, kas kontserdi ajal videoinstallatsiooni näidata on klassikale kohane või mitte, kas see rüvetab kuulamiskogemust ja hajutab tähelepanu. Sellised moderniseerimiskatsed on torm veeklaasis, sest riivavad küll kujutlust „õigest“ välisilmest, kuid ei puuduta näpuotsagagi tuuma. Need on väikesed muutused selleks, et säilitada peamises status quo. Järjepidevust ja konservatiivsust igal võimalusel rõhutades varjatakse tõsiasja, et praegune kontserdipraktika on võrdlemisi uus nähtus ja kõike muud kui klassikaline.

Viimase paari kümnendi jooksul on lisandunud rohkesti klassikalise muusika olukorrale pühendatud lektüüri. Pealkirjad kõnelevad enda eest: Julian Johnsoni empaatiaküllane muusikaesteetiline käsitlus „Kes vajab klassikalist muusikat?“ (2002), Lawrence Krameri apoloogia „Miks klassikaline muusika läheb jätkuvalt korda“ (2007), Norman Lebrechti „Kui muusika lakkab: mänedžerid, maestrod ja klassikalise muusika mõrv ettevõtluses“ (1996) ja „Klassikalise muusika elu ja surm: 100 parimat ja 20 halvimat salvestist läbi aegade“ (2007) ning Carolyn Beckinghami „Kõngev muusika. Kas klassikalist muusikat saab päästa?“ (2009). Nimetatud on palju klassika kidumise põhjusi, kuid üheks läbivaks motiiviks näib olevat maine.

Klassikaline muusika on kaotanud oma kunagise eesõiguse, see pole enam juhtlõng, vaid kõigest „üks võimalus paljude teiste seas“. Kui marginaliseerituse tunne on juba kord tekkinud, siis see ainult süveneb. Varem või hiljem lüüakse lauale raudne argument: miks soosida midagi, mis pakub väidetavalt huvi ainult tühisele vähemusele? Kui aga veidi edasi mõelda, siis võiks sama argumendi abil seada kahtluse alla peaaegu kõik üldkättesaadavad hüved. Milleks raamatukogud, kui kindlasti leidub palju neid, kellest kirjatarkus kaarega mööda käib? Või kuidas jääb muuseumide ja huvikoolidega?

Julian Johnson tõdeb küllap põhjendatult, et klassikalisse muusikasse suhtutakse negatiivselt. Kui XIX sajandil püüdis keskklass ümbritseda end aristokraatiale omaste atribuutidega, sealhulgas muusikaga, siis XX sajandi lõpus sai moeasjaks rahvamehelikkus, mis pole „rahva võimu“ puhul midagi muud kui elitismi üks vorm. Parem juba slummieksootika kui klassikakontserdi snobism. Eksklusiivsuses on klassikalise muusika institutsioone süüdistatud tihti – just nimelt süüdistatud, sest uuema aja kultuuridemokraatia tingimustes on see tõsine puudus. Kontserdiorganisatsioonid ja plaadifirmad viskavad ise hagu tulle, sest mähivad end kordamööda kas newage’likult üles puhutud vaimsusse või jõukuse ja edu sümbolitesse. Carolyn Beckinghami raamatust selgub, et mõnes Suurbritannia kaubanduskeskuses pidavat mängitama Vivaldit jõlkuvate teismeliste peletamiseks, umbes nii nagu Tartu kesklinnas lastakse linnutõrje valjuhäälditest vareste hädakisa: klassikalist muusikat kuulata ja kiita „pole üksnes elitistlik, see on karjuvalt nõme“ („is not only élitist, it is desperately uncool“).

Ajaloo lõpp on laulu algus

Poleemika klassikalise muusika surma üle näitab praegusaja eneseimetlust. Just nüüd, XXI sajandil, peaks toimuma radikaalne kultuurinihe, pärast mida pole enam miski endine. Klassika olevat kõik saatusenooled üle elanud, kuid meie erakordselt võimekas aeg suutvat märja lapiga tahvli puhtaks pühkida. Kas oleme nii erilised, nagu ise usume? Kurdetakse, et nutiseadmest nüristatu suudab koondada tähelepanu maksimaalselt kolmeks-neljaks minutiks ega püsi oratooriumi kuulamiseks paar tundi paigal. Muusikast olevat saanud taust või isegi tüütus. Elias Canetti defineeris kunagi väga tabavalt aplausi: see on kaootiline lärmipuhang korrastatud pika lärmi eest.

Massimeedia on viie või kümne aasta tagusega võrreldes paljuski muutunud. Pead on tõstnud voogedastus, mille tingimused on klassikalise muusika esitajatele võrdlemisi ebasoodsad. Kui sümfoonia üks osa on paarkümmend minutit pikk, siis võistluses hiireklõpsude pärast tuleb kolmeminutilisele, päev läbi ketramiseks mõeldud loole alla vanduda. Raske on välja mõelda õõnsamat loosungit kui see, mis vaatab vastu ühe striimimisteenuse veebilehelt: „Sa võid lisada kogu oma elule heliriba. Mida sa ka ei teeks või tunneks, meil on olemas muusika, et teha kõik veel paremaks. Meie oleme kogu muusika, mida eales vajad.“ Sina ei pruugi hoolida Muusikast, kuid Muusika tunneb huvi sinu vastu, mõistab sinu soove, teab, mida sa igal eluhetkel ootad. „Muusika igaks hetkeks“. Kas ei kõla kõledalt?

Hala keskendumisvõimelise kultuuritarbija kadumise pärast ei ole hiljutine nähe. Sada aastat tagasi puudutas sama teemat Albert Schweitzer „Kultuuri allakäigus ja taasloomises“. Portree on kõike muud kui meelitav: ollakse liiga hõivatud argipäeva materiaalse tühisusega, kammitsetu ja kurnatuna ei olda võimeline vaimseks tegevuseks. „Ta tahab olla mittemõtleja. Mitte haridust ei otsi ta, vaid ajaviidet, ja nimelt sellist, mis esitab vähimaid vaimseid nõudmisi. Nende paljude keskendumatute ja keskendumisvõimetute indiviidide mentaliteet avaldab tagasimõju kõigile organeile, mis peavad teenima haridust ja seega kultuuri. [—] Ajalehed ning ajakirjad peavad tõusvas joones leppima tõsiasjaga, et nad tohivad kõike tuua lugejani ainult kõige kergemini arusaadavas vormis.“ Lääs käib alla ja tõmbab ülejäänud maailma endaga kaasa, ainsana suutvat hävingust päästa optimistlik ja eetiline maailmavaade ning aukartus elu ees. Schweitzer on seega viimsepäeva jutlustajana veel süngem kui samal ajal „Õhtumaa allakäiku“ kuulutanud Oswald Spengler, sest praktiliselt võimatut nõudes ei jäta ta hävimisohus kultuurile väikestki pääsemislootust. Midagi sootuks teistsugust on „ajaloo lõpp“, Hegelilt pärinev mõneti komplitseeritud nägemus, mille noppis üles Francis Fukuyama raamatus „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“. Ehkki mõiste võib esialgu kõlada ähvardavalt, väljendab see midagi liigagi meeldivat ja mugavat: tagantkannustav vastuolu on lakanud ja enam pole püüelda millegi muu poole peale olemasoleva hoidmise.

Klassika peab utilitaristide-ökonomistide silmis lakkamatult tõestama oma ajakohasust ja kasulikkust. Ülikoolides püütakse selgitada välja „kõvad“ ja „pehmed“ erialad – see on Nobeli preemiat väärt teadusprojekt, mille kõrval mineraloogiast tuntud aine kõvaduse skaala kahvatab. Muusikal ja teistel humanitaaraladel pole selles mõõdustikus teemantliigasse asja. Muusika kasu võiks seisneda selles, et ta kosutab hinge ja harib vaimu, kuid niisugune metafüüsiline argument toob numbritele mõtlevas maailmas muige suule. Tugisambast on saanud ülalpeetav, keda tuleb patroneerivalt ja pool vastumeelselt „toetada“, „väärtustada“ (nagu ei oleks mis tahes hoolega tehtud muusika väärtus juba niigi ilmne), sellega tegelemist „soodustada“. Arusaam klassika staatusest on lõhestunud: ühtede silmis on see kõigele muule ülevalt alla vaatav ennasttäis valdkond, teiste meelest aga alandatu ja solvatu.

Norman Lebrecht kirjutab, kuidas millalgi üheksakümnendatel muutus meediakorporatsioonide ja tehnoloogiaettevõtete suhtumine oma klassikalise muusika allharudesse märkimisväärselt: varem oli klassika plaadistamine prestiiži küsimus ja selle nimel oldi ajutiselt valmis väikesteks majanduslikeks tagasilöökideks, mida pehmendati muude tegevusharude arvel. Ühel hetkel aga avastati, et kasumit saab suurendada (või kahjumit vähendada), kui suunata vaevaga üles töötatud tähtinterpreedid crossover-projektidesse ja ülejäänut kärpida nii palju kui võimalik. Enam ei olnud juttugi sellest, et „Jõuluklassika paremiku“ või Vivaldi remix’iga teenitut võiks kas või osaliselt kasutada vähem tasuva repertuaari plaadistamiseks. Halva mängu juures ei tarvitse teha head nägu, sest arusaam prestiižist on muutunud. Klassikalise muusikaga kaasnev kõrgelaubaline kuvand ei sobi enam turundusstrateegiaga ja ähvardab tuua pigem kahju kui kasu.

Kui kõneldakse „klassikalise muusika surmast“, siis tegelikult tahetakse öelda, et „klassikaline muusika on muuseum“. See väide on millegipärast üsnagi negatiivse alatooniga: muuseumis hoiustatakse ajaloolisi huviväärsusi, see olevat iganenu ja kivistunu asupaik, sinna paigutatu nõuab austust, kuid jätab ükskõikseks. Klassikalise muusika päevakohasust ja „kasulikkust“ põhjendades võetakse vana klišee taas hambusse: iga hinna eest on tarvis tõestada, et klassikaline muusika on midagi muud kui muuseumikultuur.

Aga oletame, et klassikaline muusika ongi muuseumikultuur – miks peaks see äratundmine kohutama? Kui järele mõelda, siis pöörduvad kunagised miinused plussiks. Enamgi veel, ehk peaks muuseumi staatuse poole lausa püüdlema, sest infokülluses sümboliseerib see just kõike positiivset ja ahvatlevat: see on korrastatuse ja mõtestatuse võrdkuju, kindel linn ja varjupaik mittekohtade keskel. Museaal eeldab kuulaja-vaatleja aktiivsust: kivitahukas ei suru end peale, ei võitle tähelepanu pärast, ei luba imalalt „pakkuda kõike, mida eales vajad“. Museaal ütleb täpselt niipalju, kui sellelt ise küsida oskad ja mitte sõnagi rohkem. Muuseumis avatud meeltega kõndides võib juhuslikult avastada midagi, mille kohta andmebaasist ei taipaks küsida. Väljend „kunst kõnetab“ on ilmekas. Kuid kas soovime, et meid iga hetk pealetükkivalt kõnetataks? Kas ei ole huvitav sattuda vahelduseks silmitsi millegi täiesti tundmatu ja arusaamatuga, võib-olla isegi võõrastavaga? Klassikaline muusika ei peaks iga hinna eest kohanduma ja end maha salgama, vaid vastama etteheidetele enesekindlalt: olen museaal ja uhke selle üle!