Kindla peale minek?

Jorma Toots

„Eliitkontserdid“: Virgo Veldi, Marius Järvi ja Jaak Lutsoja 15. IV Vanemuise kontserdimajas.

Interpreetide liidu „Eliitkontsertide“ sarja kuuluv õhtu, kus esinesid saksofonist Virgo Veldi, tšellist Marius Järvi ja akordionist Jaak Lutsoja, jõudis aprilli keskel ka Tartusse. Quantzi, Kapustini, Milhaud’, Piazzolla, Lutsoja ja Keremi teostega crossover’lik kava oli kõlanud juba ka Eesti Kontserdi teistes saalides.

Kõik kolm muusikut kuuluvad omas vallas kahtlemata parimate hulka, kelle ilmumine „põneva kammermuusika kavaga“ võiks saali tuua palju huvilisi. Tartus nii oligi. Kuigi kavaleht ei andnud kava kohta muud infot peale autorite ja pealkirjade, võib üldistavalt öelda, et see koosnes peamiselt kergekaalulistest paladest, mis olid kohandatud vastavale esituskoosseisule. Lisaks üks uudisteos, mis Tartus paraku ei kõlanud, ja üks teos ansambli liikmelt.

Selliselt koostatud kava võib paista kui kindla peale minek, kuid selle mõjus ettekandmine osutub tegelikult sama raskeks kui intelligentne naljategemine. Akadeemiline kontserdiõhustik ei soosi Piazzolla ja Kapustini muusikat, kus luuakse hetkeks põnev kõlapilt, kuid ei arendata seda nii, et tekiks mulje terviklikust teosest. Seetõttu mõjub esinejagi kui tsirkuseartist, kes millegipärast on otsustanud žongleerida seebimullidega. Kui selline libe tee on siiski ette võetud, peaks püüdma käia seda võimalikult uhkelt, mitte eraldama end publikust noodipultidest koosneva müüriga, mis nullib esituse visuaalse külje.

Seade poolest jäid minu kõrvale nõrgaks Piazzolla „Le grand tango“ ja Milhaud’ „Scaramouche“, kus klaverile mõeldud saatepartii esitamine akordioniga end ei õigustanud. Sellisel taustal mõjus üllatavalt sümpaatselt Quantzi „Triosonaat“, mille algsed barokkinstrumendid olid asendatud sopransaksofoni, tšello ja akordioniga.

Jaak Lutsoja „The new story“ esitus õnnestus suurepäraselt. Selle A-B-A vormis teose äärmised kiired lõigud olid lahendatud fusion-jazz’i võtmes, keskmises osas sai nautida kaunist meloodiajoonist ja pala autor lubas endale siin ka väikse improvisatsioonilise lõigu. Teose bravuurikas lõpuosa tuli kordamisele kontserdi lisaloona.