Kirgastumine kontserdisaalis

Tallinna Kammerorkestri 30. aastapäeva alustava kontserdi kulminatsioon nii teose kui ka esituse mõjuvuse poolest oli Arnold Schönbergi „Kirgastunud öö“.

JOOSEP SANG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kontsert „Kirgastunud öö“ 12. I Mustpeade maja valges saalis. Jakob Kellermann (kitarr), Tallinna Kammerorkester, dirigent Christian Karlsen. Kavas Ludwig van Beethoveni, Toshio Hosokawa ja Arnold Schönbergi muusika.

Alanud aastal 30. aastapäeva tähistav Tallinna Kammerorkester on hea tervise juures. Seda kinnitavad kõigiti kõrge kunstiline kvaliteet, kirev kontserdigraafik, vaheldusrikas repertuaar ja sagedased kontaktid külalismuusikutega tänapäeva klassikailma koorekihist. Sama kinnitas ka 12. jaanuaril antud kontsert, mille kava raamisid teosed kahelt Viini koolkonna heliloojalt, Beethovenilt ja Schönbergilt, ning mille keskmes oli jaapanlase Toshio Hosokawa orkestriteos soleeriva kitarriga.

Dirigendina seisis orkestri ees rootslane Christian Karlsen, kes on juhatanud pikka rida nimekaid orkestreid ning on tuntud innuka nüüdismuusika poolehoidjana. Kontsert algas Karlseni enda seadega Ludwig van Beethoveni keel­pillikvartetist nr 11 f-moll op. 95. Tallinna Kammerorkestri palju kiidetud kõlakultuur ja kammermuusikutele kohane kokkumäng kerkis kohe esile. Christian Karlsen on täpsete ja reljeefsete žestidega ning füüsiliselt aktiivse dirigeerimislaadiga muusik, kelle impulssidele ja kehakeelele orkestrandid ka tähelepanelikult reageerisid. Karlsen ei paista pelgavat dünaamilisi ega artikulatsioonilisi äärmusi: Beethoveni teose esimeses ja kolmandas osas kõlas raputav fortissimo ja teises osas õrnkaunis kantileen.

Rootsist oli pärit ka kontserdi solist, samuti sageli nüüdismuusikat (sealhulgas tellimusteoseid) esitav kitarrist Jacob Kellermann. Tema soleerimisel kõlas jaapani helilooja Toshio Hosokawa „Voyage IX: Awakening“ ehk „IX reis. Ärkamine“, mis on eelviimane osa kümnest teosest koosnevast tsüklist, kus igas osas on kasutatud orkestri ees eri soolopilli. ETV-le antud intervjuus rõhutasid nii dirigent kui ka solist teose erilist orientaalset hingeelu. Kui pidada silmas õhulise helikanga enigmaatilist voogamist ja teatud varjeloori laotumist üle kõige kuulduva, siis võib idamaiseid allusioone luua küll, ehkki selline ajatelje väljavenitamine on sage võte üleilmseski nüüdismuusikas, Eesti heliloojate uudisloomingus.

Kitarrisolist Jacob Kellermann Tallinna Kammerorkestri ees

Rene Jakobson

Otsesemaid Jaapani-seoseid lõid mõningad kitarri mängutehnilised võtted, näiteks keelte venitamine (string bending), mis tõi korraks kõrva jaapani keelpilli koto kõla. Teose detailirohke kitarripartii pole klassikalisele instrumentaalkontserdile omaselt toretsevalt tehniline, vaid pigem integreeritud orkestri klastrilisse kõlavaipa, mida kitarr rikastas mitut laadi mänguvõtete, glisseerivate noodiühenduste ja sagedaste väikeste sekundite või tritoonidega. Solistlikke esileastumisi oli, kuid harva. Pealkirjale kohaselt viis teos veerand tundi väldanud rännakule, mille peamine „toimeaine“ oli avar atmosfäär. „Voyage IX: Awakening“ mõjus kui helidega maalitud taevalaotus ja lõppes sama ebamaiselt, nagu algas, tessituurilise suubumisega kõrgusse. Mõjuv kompositsiooniline võte oli „heliparvede“ rändamine mitte ainult registrite vahel, vaid ka reaalses ruumis, orkestri ühest servast teise.

Kontserdi kulminatsioon nii teose kui ka esituse mõjuvuse poolest oli Arnold Schönbergi „Verklärte Nacht“ ehk „Kirgastunud öö“ (kasutatud on ka pealkirja „Selginenud öö“). Varajane, veel hilisromantismi radu käiv kompositsioon on Schönbergi üks tuntumaid ja hinnatumaid, eriti nende (väga paljude) arvates, kes helilooja hilisemat serialismi ei taipa ega talu. Vaid 25aastaselt kirjutatud ja oopusenumbriga 4 vormistatud teos on ometi väga küps, rikas ja meisterlik. Seda iseloomustavad suur harmooniline ja ka dramaturgiline pingestatus ning pidev dünaamiline ja tempo lainetamine. Ehkki teos on oma põhiolemuselt ekspressiivne, kaasneb või vaheldub sellega ka palju ehtsat ilu.

Nii Schönbergi radikaalne helikeel kui ka teose kirjanduslik taust põhjustasid üle-eelmisel sajandivahetusel ehmatust ja kulmukortsutusi: Richard Dehmeli samanimelises luuletuses satub kuuvalgel jalutav paar (toona publikut šokeerinud, kuid tänapäeval üsna argisena mõjuvasse) suhtesegadikku, kui naine annab teada, et kannab teise mehe last, kuid kirgastav taevasära nende kohal toob abikaasa andestuse. „Verklärte Nacht“ sündis kammer­teosena ning selle kandis ette keelpillisekstett (nii on see sageli tänapäevalgi). Hiljem sündinud orkestriversioon kõlab kontserdilavadel sagedamini. Tihti esitavad teost suured sümfooniaorkestrid, kuid Tallinna Kammerorkestri mõõtu 20-liikmeline koosseis on ka igati paras: säilib kammeransamblilik sidusus ja lisandub suurem kõlajõud (ja selle kaudu sisendusjõud). Tunglev ja kaasahaaravate muusikaliste sündmustega teos pakkus orkestri ja Christian Karlseni energilises esituses elamuse.

Schönbergi oma ajast ees helikeel ei pane imestama, et teose esmaesitus 1902. aastal tõi kaasa kordades rohkem kriitikat kui kiitu. Kavaraamatust leidsin lõigu kontserdi retseptsiooni kirjeldusest lehes Neue Freie Presse Wien: „Paljud vaikisid, mõned susisesid, teised plaksutasid, üksikud noored seisukohtadel möirgasid nagu lõvid.“ 121 aastat hiljem Mustpeade majja kogunenud meeldivalt arvukas publik oli üksmeelne – kõik plaksutasid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht