Klähvib, aga ei pure – Minu muusika-aasta

Mart Niineste

Naljakas oli see lõppev muusika-aasta. Oli mis oli, tegelikult on ju iga aasta muusika-aasta, lihtsalt ilma täiendavate eelarveliste vahendite ja ametliku tiitlita. Vähemalt levi-, pop-, rokk-, või alternatiivmuusika nimetuse all.

Mind teeb natuke murelikuks tõik, et ma tänavu kusagilt ühtegi obadust ei ole saanud. Ei olnud ühtegi sellist tundmatute noorte kodumaist punti, kelle kohta tahtnuks karjuda: vaadake kõik siia – nad on mu uued lemmikud! Sellele kõige lähedamale jõudis ehk Tartu shoegaze’i nelik She Bit Her Lip, kelle Seksoundi alt ilmunud esikalbum „Viiv“ eristub meeldivalt plaadifirmale viimastel aastatel omaseks saanud kõlapildist. Pealegi tõestab nelik, et eesti keeles on võimalik ka seda žanri viljeleda nii, et miski pole kõrvukriipivalt vale. Ehk võiks siinsamas arvesse minna ka väliseestlasest kunstniku Olev Muska psühhedeelne Veljo Tormise töötluste kava.

Pigem jätkasid sel aastal tugevalt hoopis vanad, nii viimase viie aasta lemmikud. Olen seisukohal, et Sibyl Vane, Elephants From Neptune, Talbot, Cantilena ja Thrashless on selle perioodi püsivalt aktiivsete puntide arvestuses viis parimat kontsertbändi. Esile tooksin neist tänavu koosseisumuutuse läbi teinud Cantilena. Karismaatilise Asim Serahi liitumine ja uued lood on kütte-thrash’i klubibändist teinud staadioniansambli, kes peale multi-kulti suudab köita ka puhta muusika ja selle esitamise viisiga.

Omaette kategooria moodustasid vanade tuttavate uued tegemised. Meeldivalt on üllatanud Kaspar Kalluste süntesaatoripopitrio Würffel. Klišeeks kulunud Marvi Vallaste välja vahetanud Rosanna Lintsi kaasamine võttis ära profimuusikute järjekordse projekti maitse. Mõnusa sajandivahetuse nu-metal’i laine nii-öelda peerubändina üllatas progepopipunt Princes oma esikalbumiga „Stars“.

Kuigi ma ei ole meie jazzis leotatud etnot ja folki kunagi armastanud, meeldib mulle, täiesti siiralt, Trad.Attack. Esiteks juba idee kasutada vokaalina vanu salvestisi, teiseks see lapselik õhin ja omavaheline keemia, millega nad oma asja ajavad. Nad justkui kinnitaksid mu mõttekäiku, et tõeliselt ägeda asja tegemiseks peavad muusikakooli kasvandikud kõigepealt õpitust lahti laskma, sellest välja kasvama, jättes selle arsenali vahendina, mitte eesmärgina.

Samuti näitas meeldivat arengut soolomuusikast bändimuusika poole kitarrist Argo Vals oma teise albumiga „Nokturn“. Meeldivat arengupotentsiaali ning pelgalt Ewert & The Two Dragonsi kitarristi rollist suuremaks kasvamist näitas ka Erki Pärnoja instrumentaalmuusikaga soololühimängiv „Himmelbjerget“.

Omapära ja ainulaadsust on kinnitanud kitarrist Rainer Jancis ja vokalist Mart Avi. Jancis on minu meelest ebaõiglaselt suurte tunnustatud kitarristide seast kõrvale jäetud. Mu aasta kodumaine lemmikalbum ongi tema tänavune kauamängiv „Greedy Shopping Disaster“, kus laulab Mart Avi, kes on kinnitanud oma isiku ainulaadsust teise sooloplaadiga „Humanista“.

Kuigi ma ei ole päri oma kunagise bändikaaslase punkpopansambli Chungin & The Strap-On Faggotsi päevilt Indrek (Chungin) Spungini uue bändi St. Cheatersburg otsingute ja leidmistega, arvan, et enamik geneeriliselt korrektset või punnitatult kunstipärast muusikat viljelevaid alternatiivpopi punte à la Wilhelm või Laika Virgin võiksid küll loomingulise seppuku ette võtta.

Kui pungist rääkida, siis oli see aasta mingis mõttes vaheaasta. Punklaulupidu ei lähe arvesse ning täispikki helikandjaid ilmus vaid üks – mu kodumaine aasta lemmikplaat number kaks, JMKE taustaga Hot Kommunisti „21. sajandi kodu“, tulvil ühiskonna­kriitilist funk-proge-punki. Esile tõstaksin ka vanade skeenetuttavate Rakvere Petsi ja Karu ning soomlase Mikko trio Huiabella Fantastica EP „Huiabella Situatio“ oma löövas lühiduses.

Jätkuvalt paneb mind õlgu kehitama peavoolumuusika. Ainuke ere hetk oli ehk Eurovisionil-käik. Hea lugu, Stig! Samuti annavad Eplik ja Šeripov lootust, et superstaarisaate võitnud Jüri Pootsmannist võib asja saada. Mõttetuse tüüpnäiteks võtkem meelelahutusajakirjanduses korduvalt esirokkariks nimetatud Tanel Padari bändi The Sun tänavune album „Ma näen sind“. Seda eelmisest lahutavad viis aastat ning vahepealsete ainult unustamiseks mõeldud singlite osakaal annab põhjust soovitada neil lasta oma järgmise plaadi lood kirjutada Vaiko Eplikul või Stig Rästal. Ometi väärib tunnustust, et enese müügiga on sel pundil kõik korras. Moosine „Tanel Padar ja sõbrad“ kujutas endast ju keskpärase bändi heliloomingu vääristamist tunnustatud või lihtsalt päriselt andekate muusikute sotsiaalse kapitaliga. Ja muidugi pandi saate materjal plaadile ning enne pühi müüki nimetuse all „Veidi valjem kui vaikus“, järjekorras kolmas.

Igatahes saan ma aru kommertsraadiote murest, et seadusega ette nähtud eesti muusika protsenti on raske täis saada, sest ei jätku piisavalt head muusikat. Muidugi ei jätku, kui keskenduda vaid meie maitsevääratuslembesele põlispeavoolule. Eestis ilmub keskmiselt iga kolme päeva tagant mõni heliplaat, lisaks avaldavad artistid järjepanu uusi lugusid internetis. Tuleb lihtsalt žanri- ja formaadipiirangutest üle vaadata, postmodernism hakkab juba vanadusest halliks minema.

Igal juhul tõotab järgmine muusika-aasta vähemalt sama põnev tulla, kui mitte huvitavamgi. Aga sellest kirjutan juba mõnes järgmise detsembri Sirbis.