Klähvib, ei pure – Õige festival on nagu külapidu kiigemäel.

Mart Niineste

Oo, suvi – festivalide hooaeg! Neid jätkub enam-vähem igasse nädalavahetusse, mõnda mitugi. Lihtsalt vali üks välja ja sõida mõnda looduskaunisse kohta sääski söötma. Toetad eesti kultuuri ja puha. Või peaks ütlema, et tere tulemast loomemajanduse vabaõhu­orgiale?

Nurisesin kord ühismeedias, et kui kultuurikriitikute konsiilium on tunnistanud mõne bändi latialuseks, võiks meelelahutusmeedia sellest ka lähtuda, selmet neid upitada. Tuntud festivalikorraldaja arvas, et kriitikute konsiilium kõlab nagu riiklik kunstiline komitee, kes otsustab väärtkultuuri üle. Mis parata, mõne põlvkonna nõukogude nostalgia väljendub ennekõike posttraumaatilise stressisündroomina, mis võimaldab nokkida küll võõrast silmast pindu, kuid mitte kangutada oma silmast palki.

Kui siin keegi üldse otsustab, mis on väärtkultuur, on see just festivalikorraldaja kui institutsioon. Just tema valib välja esinejad, kes peavad kohale tooma publiku, ühitama eeldatava sihtrühma maitse festivali kunstilise kontseptsiooniga. Järgneb festivali müümine kõigi nende plakatite, bännerite, ühismeediapostituste, uudiseks ümbernimetatud pressiteadetega. Kõik see käib tõsise näoga ja toonil, et kohal on parimatest parimad hea maitsega arvestavad tegijad.

Niisiis otsustab artisti väärtuse üle ikkagi festivalikorraldaja, kuid ta ei lähtu mitte niivõrd kunstilistest näitajatest, vaid loomemajanduse alustõdedest. Ja mina vaene kriitik koban kabuuri, sest jälle on keegi tainas tunnistanud väärtuslikuks Frankie Animali, I Wear* Experimenti, Avoid Dave’i, Odd Hugo või mõne viienda, kelle ümber tekitatud kära ja särav pakend varjutavad isiksusepuuduse koosseisus ja hinge täieliku puudumise loomingus. Ühed püüavad kahtlase väärtusega pakkumiste eest teisi hoiatada, samal ajal kui teised – kelle võimalused oma sõnumi levitamiseks on avaramad – kiidavad need nii taevani, et sigagi haistab gurmeeõhtusööki. Üldiselt võib selliseid bände nimetada Intsikurmu indie’ks, sest just alternatiiv-peavoolupublikule mõeldud festivalil esinemine on neile omamoodi tõsiseltvõetavuse mõõdupuu. Tahan siinkohal korrata samuti muusikavaldkonnas töötava tuttava ohet: „Ma tahaks, et Avoid Dave mulle päriselt meeldiks, nende ümber on nii palju kära.“ Eks ta ole, ka mina ootasin Taavi Paometsalt midagi enamat.

Ometi on see valikupõhimõte arusaadav. Olen märganud ise eri mõõduga muusikaüritusi korraldades või seal mõne bändiga mängides, et meie publik vajab kohalikku tähte, olgu selleks mõni oma hitipõimikut esitav legend või parajasti kõneainet pakkuv noor tegija. Külalisesineja välismaalt, enamasti veerandkuulus tuuritav bänd, ei anna põhjust karjakesi kohale kapata. Muidugi võib kutsuda esinema ka valiku vähem tuntud tegijaid, kuid siis muutub sündmus automaatselt heategevuseks, mõne sõpruskonna ümber koondunud skeene suvepäevadeks.

Seejuures tunnistan, et see viimane variant on minu silmis kõige ausam festivaliformaat. Inimene ajab seda rida, mis talle korda läheb. Kohapeal on veidi vandeseltslaslik meeleolu. Esinejad pakuvad läbilõiget valdkonna, mitte loomemajanduse jooksva aasta paremikust ning kõige selle juures ei ole mingit poosetamise maitset.

Vaene „Schilling“, kus muusika on kuni hämardumiseni tapeet ning olulisem on lihtsalt oma tekikese ja hipsteri moeplakatilt maha karanud sõpruskonnaga kohal olla. „Plink-Plonkil“, mis oli samuti olemuselt indie-muusika murufestival, ma seda aspekti nii karmilt ei tajunud. Aga ju polnud siis aeg veel küps. Seevastu näiteks „Hard Rock Laager“ on jäänud olemuselt just nimelt muusikafestivaliks ega ole ajaga nartsissismipralleks arenenud. Raskerokk ongi selline pühendunud nohikute rida, kus pole midagi pihta hakata H&Mist hangitud õige välimusega. Samal ajal on stabiilse külastajaarvuga HRL erinevalt kohalikest pungifestivalidest peale kunstilise külje ka loomemajanduslikult tõsiseltvõetav.

Ajakirjanikuna olen täheldanud, et ühest hetkest muutuvad kõik festivalid üksluiseks, minetavad oma uudsuse ja hakkavad ennast kordama. Nii polegi muud kui entusiastlikule pressiesindajale nentida, et midagi põrutavat uudisväärset pole enam ei festivali toimumise faktis ega selle programmis. See kas jääbki sõpruskonna suvepäevadeks või areneb loomemajanduslikult tõsiseltvõetavaks, makstes selle eest oma algse olemuse minetamisega. Muide, ka esimene „Schilling“ kuulus veel skeene suvepäevade rubriiki.

Hästi, alates Kükametsa orelipäevadest kuni Karuperse pungipralleni võime nišifestivalide alal olla maailmameistrid, kuid suure festivali arvestuses saame lätlastelt kuuenda varbaga vastu vahtimist. „Weekend“ – no andke andeks! Olgu põhjuseks käibemaks või mis iganes – korraliku esinejate nimekirjaga suure festivali nimel tuleb kodumaa tolm pükstelt pühkida ja sõita Lätti, Soome või kuhugi kaugemale, sest mida muud see eestlaste suvine vabaõhupidu ikka on olnud kui omadega kohtumine oma küla kiigemäel. Muu on lisaväärtus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht