Kodused sonaadid

Loodetavasti said muidu Saksamaal tegutsevad muusikud kodusel laval kodustest sonaatidest hingele sooja.

GRETA-LIISA ARO

Kontsert „Eesti sonaadid“ 27. IV Estonia kontserdisaalis. Hans Christian Aavik (viiul), Triinu Piirsalu (viiul) ja Karolina Aavik (klaver). Kavas Liis Jürgensi, Erkki-Sven Tüüri, Tõnu Kõrvitsa, Peeter Vähi, Arvo Pärdi, Eduard Tubina ja Jaan Räätsa (Tauno Aintsi seade) muusika.

Laupäeva õhtul oli Estonia kontserdisaal tavapärasest hubasem. Saal oli sirmiga poole väikemaks tehtud, lavalt hämarasse ruumi paistev mahe valgus lõi õdusa tunde. Publikut oli vähe, aga see-eest tulid kõik kuulajad kontserti tõesti kuulama. Õhtu tõotas tulla põnev: laval olid viiuldajad Hans Christian Aavik ja Triinu Piirsalu ning pianist Karolina Aavik ning kava koosnes ainult eesti heliloojate muusikast. Trio ei jaganud lava sugugi esimest korda, seega olid koos head sõbrad, kes üksteist usaldavad. Sisse­juhatuseks rääkisid esinejad paar sõna esitusele tulevate teoste kohta. Sellest nii palju, et Hans Christian Aaviku sõnul on triol kogu sellele koosseisule kirjutatud repertuaar läbitud, seega otsustati juurde tellida. Sel õhtul esitasidki interpreedid just neile kirjutatud teoseid, kõrvuti vanemate lemmikutega. Kõik see kokku meenutas natuke kodukontserti: väike saal, vähe kuulajaid, vähe esinejaid ja kava, mida kõik huviga oodanud.

Õhtu algas uudisteosega: kõlas Liis Jürgensi kahele viiulile kirjutatud teos „Kaksikheeliks“. Autor on teose kohta öelnud: „„Kaksikheeliks“ on vaba muusikaline interpretatsioon ühest väga lühikesest jupist raku DNA topeltheeliksi struktuurist, milles ühenduvad baaspaarideks adeniin (A – helikõrgus A), tümiin (T – helikõrgus D), tsütosiin (C – helikõrgus C) ja guaniin (G – helikõrgus G).“ Teos oli tõeliselt ilus kulgemine, mida ei esitanud esimene ja teine, vaid kaks iseseisvat viiulit. Kuigi kuulda oli erinevaid mänguvõtteid, nagu flažoletid, trillerid, pizzicato’d, ponticello’d jms, ei mõjunud need kaheksa minuti sisse mahutatult kuidagi pealesurutult või kokkupressitult, vaid väga loomulikult. Loomulikkusele andis viimase lihvi Triinu ja Hansu ühine hingamine: nad olid kogu aja koos, samal ajal teineteisest kaugel nii füüsiliselt kui ka helikõrguselt. Mõlemal viiuldajal oli oma liin, mis liikus samal ajal suure hüppega vastupidises suunas – silmi kinni pannes ei oleks arugi saanud, et mängu jätkab teine viiuldaja.

Kahele viiulile kirjutatud uudisteosele vastandudes kõlas järgmisena klaveriklassikaks kujunenud Erkki-Sven Tüüri 1985. aastal valminud klaveri­sonaat, kus Karolina Aavik näitas oma laia dünaamilist skaalat, laulvust ja äkilisust. Seda oli peale kuulamise ka huvitav vaadata: enne teravaid ja veidi ehmatavaid noote oli vastavat emotsiooni näha ka pianisti silmades.

Hans Christian Aavik ja Triinu Piirsalu esitasid Tõnu Kõrvitsa bagatellid kahele viiulile – ilusa ja õrna pillide kahekõne.

 Piia Ruber

Siis oli taas esiettekande aeg: Hans ja Triinu esitasid Tõnu Kõrvitsa bagatellid kahele viiulile. Ka siin sai sarnaselt õhtu esimese helitööga kuulda ilusat ja õrna pillide kahekõnet. Viiest miniatuurist koosnev teos on ülevoolavalt helge, samal ajal tagasihoidlik ja armas. See teos oli minu arvates nii sisu kui ka visuaali poolest õhtu kõige parem tervik: näiteks bagatellid pealkirjadega „Laula mulle“, „On hilja“ ja „Unelaul“ sobisid vastavalt oma rahvaviisiliku kerguse, õrnade flažolettide ja arpedžodega hubasesse kollase valgusega saali ideaalselt.

Peeter Vähi „Võidujooks Eikuhugi“, samuti selleks kontserdiks valminud teos, andis kõigile kolmele interpreedile võimaluse oma kiireid sõrmi demonstreerida. Autorit tsiteerides, sest see kirjeldab teost kõige täpsemini, kohtusid „kord heavy-metal’ilikud, kord sulnid taevalikud helid“. Enne mängima asumist ütles Hans, et nooti on sisse kirjutatud koht, kus tuleb improviseerida. Kui ma hetke õigesti tabasin, jätkasid viiuldajad seal kontserdi läbivat liini – dialoogi, mida jälgis huviga ka pianist.

Seejärel esitasid Triinu Piirsalu ja Karolina Aavik Arvo Pärdi „Fratres’e“. Teos on Aavikute esimesel ühisalbumil ja seega oli tore üllatus, et Hans Christiani asemel tuli lavale Triinu. Tema esituses olid eriti ilusad pikad liinid: üleminekud flažolettidele ja tagasi olid väga sujuvad ja õnnestusid hästi. Väike kõrvaline mõte: „Fratres“ oli ainus teos, mille lõpu lähenedes hakkas publik nihelema, ja see pole sugugi esimene kord, kui kontserdil just selle helitöö ajal nii on. Huvitav, miks.

Viiuli-klaveri sügavad noodid kandusid aga ka järgmisesse teosesse: Hansu ja Karolina esituses kõlasid Eduard Tubina kolm pala viiulile ja klaverile. Neist esimesed kaks on ilma taktimõõduta, justkui improvisatsioonilised kulgemised. Seal tuli kasuks Aavikute ühtne hingamine, tänu millele said mõlemad end ekspressiivselt väljendada. Sügav muusikaline tunnetus kandus edasi ka kolmandasse palasse, kus oli peale kindla taktimõõdu ka mugav dünaamikaga mängida, ja seda oli publikust põnev jälgida. Oli näha, et mõlemal on laval hea olla.

Õhtu lõpetas Karolina Aaviku sõnutsi „pianistide unistus“, mille oli teoks teinud Tauno Aints: kahe viiuli ja klaveri esituses kõlas Jaan Räätsa kontsert kammerorkestrile op. 16. See oli seade esiettekanne, mis hoidis publikut (või vähemalt mind) viimse noodini põnevil. Klaveril ei ole teoses sugugi ainult saatefunktsioon: kuigi esimeses, allegro-osas on pikad soololiinid viiulite mängida, oli terve neljas, grave-osa ainult klaveri kanda. Karolina Aavik esitas selle väga originaalilähedaselt – ehk oli üksi kõiki partiisid mängides isegi lihtsam ulatuslikke dünaamilisi kontraste välja tuua. Hans ja Triinu mängisid enamasti tuttavaid esimese ja teise viiuli partiisid, aga tavaliselt unisoonis kõlavate käikude asemel oli Aints need leidlikult kahe viiuldaja vahel ära jaotanud. Kohati tekkis tunne, et Räätsa kriipivad käigud, eriti teises osas, kõlasid klaveril liiga puhtalt. See oli ainus koht, kus ma tundsin keelpillitämbrist natuke puudust, aga tervikuna andis seade teosele värske hingamise ja loodetavasti jääb see Aavikute duo ja Triinu Piirsalu repertuaari.

Õhtu oli igati õnnestunud, mis tähendas ka lisalugu: Hans Christian Aavik, Triinu Piirsalu ja Karolina Aavik esitasid Eugen Kapi eesti tantsu omaloodud seade. Kõigil saalis oli hea olla: muusikud olid vabad ja kuulajad hakkasid labajalavalssi oma kohtadel kaasa tammuma. Hubasele õhtule pani ilusa punkti suur lillesülem. Loodetavasti said muidu Saksamaal tegutsevad muusikud kodusel laval kodustest sonaatidest hingele sooja – minul oli küll süda soe!